Me käime tööl, teeme tööd, teeme koostööd, meie töö haakub teiste töödega. On ilus mõelda, et elame kõrgkultuurses ühiskonnas, oleme targad, professionaalsed, väärikad, heatahtlikud, viisakad. Üldjuhul ju olemegi, kuid tihtilugu on kusagil ka jobud. Kes on lollid, jobud, laisad, hooletud, hoolimatud, valelikud, ükskõik, st ei tee oma tööd nii, nagu temalt eeldatakse. Kett on ikka nii tugev kui nõrgim lüli, ja sellepärast tuleb meil, tarkadel ja väärikatel SÕIMATA. Röökida. Olla ebaviisakas, TULEB olla ebaviisakas. Sest see jobu nullib meie ja teiste hea töö. Olles vaikne ja vaga, kurvastades, pingutades tema eest, heastades sigadusi annab see jobule signaali, et nii saabki. Küll asjad korda aetakse. Ja jamad korduvad, ja jäävad korduma. Ja paljud kohusetundlikud inimesed rabelevad (peale tööaega, nädalavahetustel), asjad lähevad lörri jne.
Seega, sõimakem, „tagugem jobule labidaga vastu pead“, suhelda temaga selles keeles mis talle pärale jõuab, nii kaua kui ta enam jobu ei ole või ta jõukohasemale tööle läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar