Mulle meeldib torm. Peale selle, et siis tunduvad autos ja toas istudes soojus ja kuivus eriti mõnusad, rõõm klaasist on eriti suur, peale selle on ka õues ilus jõlkuda, vaadata kõrvalt, kuidas aastamiljoneid puhunud tuul intensiivselt toimetab, meri niheleb. Loodus on ilus, ka tormisena, ja juba sellepärast, et tormi pole iga päev.
Meenub 2005 jaanuaritorm, mil meedia ja Julgestuspolitsei räuskas ja naeruvääristas inimesi, kes rumalusest põhjustatud hirmust (*) tuppa peitu ei pugenud ja õues olid ja merd läksid vaatama, oskasid olme pudipadi ilu kõrval ka tuule undamisest ja merelaine vaatamisest naudingut saada.
(*) Tol ajal oli tsunamiteema õhus, rumalus tähendab siin seda, et lainetavas meres nähti surma, et kohe-kohe tuleb merelt mingil põhjusel hiidlaine ja viib kõik merre kaasa ja uputab ära. Surm saabub kohe ka siis, kui vesi kingakeses jalakese märjaks kastab. Ja puu kukub pähe ka siis, kui puid läheduses pole.
2 kommentaari:
Veetaseme ennustajad Pärnus panid küll kümnesse, või lausa sajasse, maksimum just täpselt kell 21. 2005.aasta tormi taolist esineb kahjuks või siiski, õnneks, paar korda sajandis. Linnavalitsuse tormijuhendid tunduvad suts koomilised, aga olles ise olnud Pärnu rannas 9.01.2005 ja näinud katuseni uppunud autosid, saan aru ka hoiatuste vajalikkusest.
Olin siis Saaremaal, Kuresaares ja Nasval. Nasvast mõnisada meetrit Sõrve poole jooksis meri hoolega üle maantee, heinamaale. Muidugi oli tormist vaja teavitada, ja teavitatigi. Ma varusin tol reedel 80 L kütust, süüa, juua jne.
Naljaks oli aga see keelamine, et mere äärde ei tohi minna, ime et tervet merd lindiga ei eraldatud. Et nagu... rahuajal vabal maal ei tohiks kodanikule mere äärde pääsemiseks piiranguid teha. Ja Tõnis Sulu prõõkas Vikerraadios, et väga rumalad inimesed kipuvad toast välja. Et inimesed ei tea mida nad teevad... :-)
Postita kommentaar