Minu arvates on paljude asjade selgemaks väljajoonistumiseks arukas nähtusi, protsesse ekstrapoleerida, minna mõttemängudes äärmustesse. Näide: sammaste teema, mõni väidab (nt Seppik), et igaüks võiks püstitada suvalisi sambaid, et aeg näitab, millised inimestele korda lähevad. Laskume liialdustesse, eksvang, mõrtsukas püstitab noaga inimese tapnute auks ausamba, mõni teine kägistajate ausamba, kolmas narkomaanide auks jne. Kuid sellised ausambad võivad põhjustada ju täna veel ühiskonnakõlbulikke inimeste väärastumist. Inimesi on igasuguseid. Sellest, kuidas taoline ausammas ohvri omastele mõjub, ei hakka ma rääkimagi?
Poliitikute tembud. Varguse, maksupettuse, purjus peaga autojuhtimise toimepannud poliitiku kaitseks peaks sama arv artikleid ilmuma kui tema tegu hukkamõistvaid? Palmaru jutust (13.10 mp3) sain ma nii aru. Üheselt hukkamõistu väärivad teod väärivadki ühekülgset meedia suhtumist. Maksupettusele, täis peaga autorooli ronimisele ei ole õigustusi olemas. Kas Reiljani ja Savisaare presidendivalimiste võtetele, väljaütlemistele oli õigustust? Minu arvates mitte. Reiljani väide, et olge vait kui teile presidenti valime, on nii absurdne, et… turmtuld! Savisaare kingiks saadud rohkem kui miljon krooni, Kohukese teema… ainult tuld! Sellistele asjadele ei ole võimalik õigustusi leida, meedialt tasakaalu nõuda.
Jaa, osasid teemasid niiviisi, liialdamisemängudega, käsitledes võib ka valede tulemusteni jõuda, protsessid teevad x – y teljele paigutatuna käänakuid, on muutuva tuletisega, kuid enamasti taoline liialdamine töötab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar