Lihtlabasest füüsikast

Ikka ja jälle kohtab eksiarvamust, et kui põrkavad kokku kaks 100 km/h teineteisele vastu sõitvat autot, et siis on autode vigastused sama suured kui oleks 200ga vastu seina sõitnud, et kiirused justkui liituksid. Võrdsete massidega autode puhul võime niimoodi lihtsalt liita küll jah, aga selleks tuleb nad mõlemad ühele teljele panna, ühe kiirus on 100 ja teisel -100 km/h. Peale pauku jäävad mõlemad seisma, sellesse kohta kus nad kohtusid, no ok, mõned meetrid paiskuvad tagasi. Nii et kiirus muutub 100-0-ni, nagu ka paigalseisva seinaga kohtudes. Hullem lugu on siis, kui kohtuvad väga erineva massidega autod, nt veo- ja sõiduauto. Peale pauku ei jää sõiduauto mitte seisma vaid hakkab tagasi liikuma, veoauto paiskab ta tagasi, enamvähem sellise kiirusega millega veoauto vastu tuli, nii et sel juhul võiks jah umbes nii mõelda, et kiirused lihtlabaselt liituvad. Edasi peaks juba kineetilisest energiast mvv/2 rääkima, aga seda pole mõtet siin üle nämmutada.

Loota või karta

Kas loota, et Savisaar kui venekeelsele valijale kõige lähemal seisja, üritab venelastele selgitada pronkssõduri tähendust eestlasele? Või karta, et Ansipi ja Savisaare vastupidised avaldused on kokkumäng, korjamaks lihtsalt vastavaid hääli, et peale valimisi taas kokku sulanduda?

Eks selle õnnetu pronksmehe tähendust tuleks mõlemale poolele hoolega selgitada. Aga eestlastelt ootaksin rohkem peremehelikku suuremeelsust. Me oleme uhked, kui nt Austraalias aastakümneid elanud väliseestlased on eestlaseks jäänud, eks meie venelastega on ju samamoodi, ka venelane võib lojaalne Eesti riigi alam olla. Lihtsale venelasele oli II MS lõpp väga väga oluline sündmus, ja nende järeltulijatele, lisaks siis veel teadmata kadunuks jäänute sümboolne mälestamiskoht, kohutavalt palju haudasid jäi ju sõjas kaevamata. Ja kui arvestada, et pooled Narvakad ei tea kes on Arnold Rüütel, siis ei saa ka pronkssõduri juures käijad suure tõenäosusega aru, miks nende kalli kuju kallale kiputakse.

Rauaaeg veetorudes

Räägitakse, et meil on tehnikasajand. Inimene käib kosmoses ja kilomeetrite sügavusel maa all. Igal eluvaldkonnal kohtame kiiret arengut, AGA, on vähemalt üks valdkond, kus aeg peaaegu et seisab, no viimased 100 aastat vist küll – ja see on veetorundus. Jah, on tulnud vask- ja plasttorud, kuid vana „hea“ pool ja kolmveerand jne tollkeermega süsteem on ikka liigagi elujõus. Paneb päris imestama, kuidas küll takk ja õlivärv on keermeteibile ruumi teinud, ja seda juba 20 sajandi lõpul!?!?!?! Ehituse valdkonnas on nt lülitid, pistikupesad tänapäeval sellised, et lähevad peaaegu ise seina, juhe hakkab ise, kruvideta, vajalikku kohta külge, tehnikas on survestatud vedelikud ammu torudes ja voolikutes, millede tihendamine on naljamäng, on kiirliitmikud, kavalad tihendid, väga tõhusad ja töökindlad ühendused, ja surved on kümneid kordi suuremad kui veevärgis. Aga veevärgis poleks keermeteibita ilmselt piisavalt põnev. Poola torumeestel poleks mõtet Prantsusmaale minna, kui see nii nöök töö poleks. Mis mõnu see oleks, kui võtad karbist mõnekroonise kummiservaga metallseibikese, paned vajalikku kohta vahele, keerad MEETERmõõdustikus võtmega kergelt kinni ja see liide on tihe?

Miks ma siin käran? Eelmisel nädalal tegin Gerli pool ja eile metsas traktori kallal natuke torutöid, ok, voolikutöid, tehnoloogia vahe on 200 aastat, mitte 100! (veelkord, veevärgis on surve vaid max 4 bar (=40 m), 6. korrusel tiba üle 2 bari, traktori hüdrosüsteemis 180 bar-i)

Nokumahl

Anneli juhtis minu kui siiski vist reklaamituima inimese tähelepanu ühele kummalisele reklaamikampaaniale. Linnad, isegi Kuressaare, on täis kleebitud tomatitest sätitud noku kujutisi. Väga huvitav. Ja tõesti, see on tomatimahla reklaam, kus räägitakse potentsist… ma ei ole vist sobiva orientatsiooniga, igatahes mul kaob küll sellele reklaamile mõeldes tomatimahla isu ära, ei sobi mulle sellised assotsiatsioonid. Valinud siis sihtrühmaks vähemalt naised… khmkhm, nt et mõjub näonahale hästi või nii. Et ananassimahl mulle eriti ei istu, jätab see naise keha kujutav mahlareklaam mind sedakorda külmaks. Kui toode ikka nii valmis on ja tootearendusele pole vaja kulutada ja ostja on nõus just sellist hinda mahla eest maksma, muudkui reklaamigu, pildugu raha plakatitele. Aga tulla mind kui meest sellise seosega mõjutama, ei, ei kutsu tarbima, kuigi see peaks vist reklaami eesmärk olema.

Uhkusest

Kuigi ma pole Islandil käinud ega selle maa kohta miskit lugenud, meeldib mulle sealne rahvas juba ainuüksi teistelt kuuldu põhjal. Mitte ainult sellepärast et nad Eesti iseseisvust esimesena tunnustasid ja selle auks meil Islandi väljak on, ega sellepärast et seal kõigi isikuandmed avalikud on, vaid sellepärast, et sealne väikene rahvas austab tööd. Et seal ei kardeta ka vähemprestiižikat tööd teha, nt õppejõud müüb õhtul rahumeeli kioskis lilli. Meil on aga nii, et nn lihtsamat tööd (või tööd millest osa moodustab see nn lihtsam töö) ei kõlba teha, ei sobi, ei peeta kohaseks, mida ta õige mõtleb? ma olen mingi koristaja vä? ma ei ole mingi katlakütja et oksi hakkan metsas põletama! jne. Tulemuseks on arusaamatused, seni sujunud koostöö katkemised, rahade toppamajäämised, mõttetud ajaraiskamised, riiud, sel korral erisoovidega kliendi äraminek konkurendi juurde.  

Mure ETV pärast

Tänases Argipäevas räägiti ETV-st ja ER-st. Ja mul hakkas jälle ETV pärast süda valutama - eks see ole aja küsimus, kui jälle mingid poliitikud vaadatavuse numbritega rahul pole, mis tähendab seda et ETV on sunnitud Pealtnägija ja Laulge kaasa taoliste asjade mahtu veelgi suurendama… loodetavasti ei hakata AK-s horoskoope lugema ja ei räägita, kellega Brad Pitt täna söömas käis. Teine oht võiks olla villureiljanlik arusaam meediast, st kellelegi ebasobiva jutuga saated tuleb lihtsalt sulgeda (a’la R2 Olukorrast riigis, siinkohal meenub veel Reiljani reageering ühele EPL artiklile Hommikutelevisioonis, oh jah), oht võimetusest mõista vaba meedia olemust.

Hoiame siis meie ainsale vaadatavale telekanalile pöialt.

Mis asi on ilu?

Ma olen juba päris ammu teadnud, et mul pole ilumeel kuigi hästi välja arenenud. Aga, mis see ilu ikka üldse on, geomeetriline sümmeetrilisus? Kiirendusega liikunud elektronilt eraldunud ja siis mõnelt objektilt peegeldunud elektormagnetlaine teatav lainepikkus ehk siis teisisõnu nähtava valguse mingi värvus? Sümmeetrilisuse ja värvuse kombinatsioonid tekstiilil, mööblil, ehitisel, transpordivahendil? Aga miks üks kombinatsioon on parem kui teine, ihaldusväärsem, õigem? Kes ja miks ilu defineerib? Seda muudab? Et ilu on vaataja silmades, kas siis üldse saab mingi üleüldine ilu olemas olla? Ei saa ju. Kas auto saab ilus olla? Minu arvates ei saa. Ses mõttes saab, et Audi on kole kui ta pole Quattro, nt manuaalkastiga Subaru on ilus jne, st nad on enavähem ilusasti tehtud. Prantsuse auto ei ole väga ilus sellepärast, et ta tehniline pool jätab soovida. Selline ilu kriteerium ei muutu ajas, vähemalt mitte nii kiiresti kui moeajakirjade, õigemini tootjate arvates. Kas selline ilu mõiste, mis kihutab kiiresti ilusat asja omama ja ühtäkki koledaks muutund samalaadset asja ära viskama, on parem kui minu ilu? Või nt mis asi on ilus pilt? Aga selline, mis on huvitavalt, põnevalt, hästi tehtud. Ilusal fotol ei ole ilus mitte tigu ise vaid harjumatu nurga all, suuruse, valgusega tehtud ülesvõte. Fotograafi mõte ja teostus. Seepärast polegi minu käest mõtet küsida, kas jalats või lips on ilus või mitte. Nad võivad olla harjumuspärased või mitte, mitte aga ilusad ega koledad. :-) Inimeste ilusolemisest ei oska ma seekord kahjuks midagi tarka rääkida.

See eelnev mõte võttis tibakene selgema vormi täna Vikerraadiost Pulverit kuulates. Päris tihti ei oska ma temaga nõus olla, kuid tema tänane iluteemaline jutt oli just see, mida ma oodanud olin. Ta rääkis küll oma kehaga rahulolematusest, kuid sealt koorus kenasti analoogne ilu käsitlus, kui ma siin ennist kirjeldasin. Pulveri jutust lühidalt: soov ilus olla on sõltuvus, sõltuvus TEISTE arvamusest, oskamatus tunda end ka siis hästi, kui mingid kohustuslikud, ajakirjadestnähtud elemendid, protseduurid jne puudu on. Tõi võrdluseks skandinaavia naisi, kes ei tunne paanilist hirmu „kole“ olla. Kes jaksavad ka muudele teemadele keskenduda, kes ei tapa oma tervist, keda ei haara paanika kui ta peab sättimata korraks poodi minema jne. Eks mingi aeg tekib ka täna eetrisolnud saade netti.

Lasteaed

Mulle meeldivad mootorrattad, kiired, mahuvad igale poole ja muidu vahvad asjandused. Nii et, kuigi endale ma vist motikat ei taha, liikluses nad mind ei häiri, sõitku nad siis esirattal, tagarattal või kiivril. Loomulikult mingu ummikutes autode vahelt läbi, ega nad seal ees foori taga ka kellelegi jalgu ei jää, suur tänu neile, et nad autoga ei tulnud linnaruumi hõivama. Kõik on ilus SENI, kuni nad kohutavat lärmi ei tee! Aga vot ka just selliseid rauakolakaid lastakse millegipärast ülevaatustel läbi. Ja nii on nad ka linnatäite kaupa rahvast häirimas, lapsi ehmatamas ja äratamas. Mõni plärinatola julgeb ka kiivriklaasi eest tõsta ja oma nägu näidata. Mõni veel eriti julge julgeb ka ajalehes seletada, et mida kõvem hääl, seda ägedam… ma kujutan ette, et poisike kes oma esimesel võrril korra sumpsi ära krutib, no et kuidas läriseb, et vot temast võiks aru saada… aga täismehed läristavad mööda linna ja hooplevad et see ongi äge… TEMAL on äge. Oh jah.    

Üks kunagine postitus.

Edevusest

Õnn ja edevus ei saavat kokku kuuluda. Kui see tõesti nii on, siis on see väga väga oluline ja suur lause. Õnne ma ei üritagi defineerida, edevust aga küll. Edevus, st elada oma elu nii, et see paistaks teistele lahe… PAISTAKS, TEISTELE… Mnjah.

Millise nurga all see Õnn sellise defitsiidi ja kriisi käes vaevleva eluga küll haakuda võiks?    

Laar

Eelmisel neljapäeval sai Laar Friedmani auhinna kätte. Väga vinge. Ja jõudu talle seal Gruusias.    

Suhtlemine on osa inimlikkusest

Sideturul käib viimasel ajal minu raha pärast vist mingi äge madin. Skype kõrval on nüüd hotifon, Simpeliga saab põhimõtteliselt tasuta rääkida (kellegagi niisama mulisemine on nt ummikutes käedvaba süsteemiga väga mugav ajaveetmise viis), Elisa ja Elion pakuvad koju kiiret netiühendust jne. Andku aga minna!


Naljakas, kui hotifonist end välja logida ja siis mobiiliga hotifoni numbrile helistada, annab teateks, et „mobiiltelefon millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või…“ ja Skype Outiga annab kinnist tooni.

Suur tänu soomlastele

Mul on soomlaste üle tõsiselt hea meel. Ja selle üle, et eurooplasel on roosast läägest läilast tümps-tümps kissjuu, missjuu, laavjuu vahust lõpuks ometi kõrini. Ehk saadakse Eurovisiooni senistest stampidest natukenegi üle.

Saab näha, kas järgmisel aastal ka mõni mitterock lugu finaali pääseb.

Kaheksanullised

Horisondis üht huvitavat matemaatikaalast arutelu (soovitan kogu lõim läbi lugeda) lugedes trehvasin lingile. (.doc) Soovitan soojalt. Väga soojalt.

Kõikvõimalikud taolised minust targemate inimeste vaidlused ja väitlused on väga väga huvitavad lugemised. Mitte et sealt tõde (mis on tõde? vt 3. lõik) peaks/tohiks otsima(da), kuid argumenteeritud vaidlused on ilusad, mõtlemapanevad. Ja see ongi ju inimeseksolemise mõte.

Ja jälle ma tahaks interneti leiutajat südamest tänada.

Tsirkus Eesti moodi

Komöödia nimega „presidendivalimised“ võtab aga tuure juurde. Rahvas jälgib huviga, milliste skeemidega lagedale tullakse, kuidas iga erakond ürtitab just talle kasulikke situatsioone välja mängida. Üks venitab, teine praalib, et meie ei mängi kui Põhiseadust järgima peab. Riigitäis rahvast murrab pead, kas pragune president siis kandideerib järgmiseks ametiajaks või mitte. Nagu nüüd selgub, vaatab Rüütel õunte pealt, kas kandideerida või mitte. Tsirkus. Oi ma ootan põnevusega, mis mängu Suur Juht ehk Savisaar ise mängima hakkab, millega see lollitamine lõpeb.

Võiks ennustusvõistlusi korraldama hakata.

Vaatamata kõigele on mul väga kahju, et prof Tulviste selles jandis enam ei osale. Väärikas seltskond pakuks vähemalt väärikat vaatemängu.

Ära viska ära

Mulle meeldivad vanad asjad. Samamoodi ka vanad riided ja raamatud. Ja ka endaremonditud korter ja auto. Ma mäletan aastatetagust mõtet, kui vannituppa kraanikausi ette natukene tihedamalt põrandakütte kaablit panin, et hambaid pestes soojem seista oleks. :-) Mul on silme ees auto remonditud sõlmed, kinnikeeratud mutrid, oma käega, oma mõttega. Vanades riietes olen paljudes kohtades käinud, neis palju kogenud, need on minu riided, nad on mind katnud. Oma kingadega palju maad koos ära käinud. Oma loetud raamatutega olen osa oma eluajast koos veetnud. Oma nugade ja kahvlitega palju sööki ära söönud. Oma asjadega on tekkinud side, neis asjades on midagi, mida eelmistel kasutuskordadel olen neisse lisanud, neid käest pannes mõelnud kuidas ma neid järgmine kord jälle kätte võtan, ja uuesti kasutades rikastan nende tähendust mulle veel ja veel, need asjad on ajalooga, ja tulevikuga. Endakorjatud seentes on mõte, kuidas ma neid seeni kunagi talvel söön. Poe moos, restorani toit, uued asjad, riided, jalanõud jne on aga võõrad, minevikuta.

Sellist mõtlemist võib muidugi üsna haigeks pidada, elu ei koosne asjadest, on palju ülevamaid rõõme, mida elust otsida tuleks. Kuid tahestahtmata ümbritsevad meid asjad. Olgu need asjad siis sellised, et nad kestaks aastaid, et neisse jõuaks koguneda midagi, mis teeb neist tõelised asjad, et neid ei tahaks enne ressursi lõppemist välja vahetada.


Sel teemal oli mõne aasta eest Vikerraadios saade Kinnismõte, seal räägiti R. M. Rilke ja M. Heideggeri selleteemalistest mõtisklustest. Ühtteist on neilt ka eesti keelde tõlgitud. Nimetatud saates kõlas ka meie ühiskonna määratlus: me ei ela tarbimisühiskonnas vaid äraviskamisühiskonnas.

Rannap

Rein Rannap on vastuoluline mees. Mõni peab teda veidrikuks, mõni geeniuseks. Vahet pole, aga tema plaadid mulle meeldivad. Minu tänane kuulamine: see ja see.

MSN ajab harja punaseks

Natuke veel ja ma hakkan MSN-i vihkama. See mingi uus (8.0 oli vist, mingi 28 MB-ne mölakas) oli rõve, ei lasknud linke ftp-le panna, kukkus midagi sharema, maha ma seda võtta ei osanud, nii et uninstall nupu leidsin ruttu üles. Messenger.msn.com leht on aga järjekindlalt mingi x keelne, tuhkagi ei saa aru, niisama huupi ei viitsi ka linke näppida… netist leiab vanemaid versioone, kuid need nõuavad kategooriliselt uuema versiooni installimist. Õehh.

Ahaa, siiski, 7.0 töötab. Veebipõhine MSN oleks muidugi ka alternatiiv olnud.

Ei saanud vaiki olla

Sattusin Rohelise värava foorumit lugedes ühele sellisele artiklikesele. BBC-s selline jutt… kodumasinad standby-s 10..15 W? Selle jutu peale kaevasin teleka, ressiiveri jne kola passid välja. Ei ole sellist masinat mul kodus. Isegi teleka (vana hea CRT) standby energiatarve on 0,5W (ooterežiimis võib rahumeeli väita et W=VA-ga). Igaks juhuks ajasin veel naelad pistikupessa ja mõõtsin testriga üle. Jah, passid ei valeta. Nii et kodumasinate peale kokku tuleb paar vatti. Kuus siis umbes 1,5 kWh, aastas 20 kWh. Kui ma teevett keetes (vee erisoojus 4200 J/kgK (1J=1Ws), st 1 liitri vee kuumutamiseks 90 C võrra on vaja 0,1 kWh) panen kuu aja jooksul  15 (polegi nii väga vähe) liitri võrra rohkem keedukannu, teeb see juba sama suure kulu. Nii, ja kuhu see energia kõik kaob? Tuleb meie tuppa, nii see ooterežiimi kui teekeedu energia. Meil põhjamaal on sellevõrra soojem tuba, sellevõrra jahtuvad radikad seinas vähem, elektrikütte puhul on see arutlus üldsegi totrus, ahjukütte puhul kulub puid vähem jne. Suvel palavaga on teine asi, aga see kõik on niiiiii väike osa. Selle asemel, et ooterežiimide ümber jaurata, võiks oma maju soojustada, tulu oleks tuhandeid ja rohkem kordi suurem.

Parandus: arvutusvead parandatud.    

Prioriteedid

Selle asemel et pisiasjadesse takerduda, peaks inimkond ükskord ometi taipama, et nafta ja söega on lõpp lähedal. Absoluutselt kõik siin Maal põhineb energial, meie majandused lakkavad eksisteerimast ilma naftata, ilma elektrita, ja ka paljud inimesed lakkavad eksisteerimast. Ka see poleks mingi lahendus, kui me suudaksime tarbimise kasvu aeglustada, need kütused, milledel kogu meie elu põhineb, saavad varem või hiljem otsa. Komejant ja peitusemäng tuulikute ja päikesepaneelidega ei aita samuti.

Mida peaks tegema? Et ka uraanivarud pole lõputud, PEAME õppima termotuuma reaktsiooni juhtima. See on meie ainus võimalus praegusega ligilähedastki elukorraldust jätkata, meie kõige tähtsam asi, täna, homme, ülehomme, seni kuni sellega hakkama saadakse. Kõik riigid peaks kasvõi nt käibemaksu 1% võrra tõstma ja selle termotuuma uuringutesse paigutama. 10 % võrra tõstma! Termotuumareaktor on teoreetiliselt võimalik, meie kõige helgemad pead tuleb seda probleemi uurima meelitada, juba täna.

Keskkonnast

Epppppult asjalik jutuke. Ma olen juba mõnda aega mõelnud, et tahaks rääkida roheliste tihtilugu mõttetutest ponnistusets, et kära tehakse pisiasjade kallal, punnitatakse säästa kohtades, kus sel pole erilist mõtet, a’la foobia kilekottide ja pampersite vastu, teinekord liiga suured (keskkonna)kulutused ja pingutused prügi sorteerimisel ja transpordil, või siis ebaratsionaalsused stiilis elektriküttega majas säästulambid, iga asjaga saab vinti üle keerata. Kuid popp on iga nurga taga üritada säästa, ja kes kõikvõimalikku silmaganähtavat säästmist ei toeata, on justkui hoolimatu jõhkard. Ja nii ongi, et üliaktiivsed, füüsikat ja energiaringlust tervikuna mittehoomavad tegelased teevad suuri tegusid, pahatihti rumalaid tegusid. Just selliseid Epppppu poolt mainitud raamatuid ja artikleid oleks vaja rohkem ja rohkem kirjutada.

Miks ei ole hea aukudes pidurdada

Kujutlegem ette auklisel teel veerevat ratast. Kui amort on korras, ei kuku ratas kohe augu põhja, kuid maandub siiski kuhugi augu vastaskülje servale, et auto liigub edasi, tõstetakse ta jälle üles tee peale tagasi. See kõik sangutab silda, kakub tahapoole, kuid vabalt veereva ratta korral pole olukord väga hull. Kuid kujutlegem nüüd pidurdatud ratast. Ütleme et tegu on äkkpidurdusega, kui ratas on õhus, siis sillale mingeid jõudusid ei mõju, kuid augu põhjast või augu servale maandunud peaaegu lohisevat ratast on väga raske edasi rebida. Ja siis ongi nii, et kord mõjub ettenähtust, arvutatust kord palju suuremad jõud, kord jälle mitte mingit jõudu, kord kistakse ratast tahapoole, sillapulgad deformeeruvad, puksid venivad, ja kord jälle mitte, ratas venib auto suhtes aukude taktis edasi-tagasi. Oi kuidas selline asi silda sangutab, sillaremonti lähendab.

Seega, vältigem aukudes pidurdamist, võimalusel.

GPS-i kasutamisest

Mõne päeva eest kohtasin arvamust, et GPS on x° y,yyy’ režiimis tunduvalt täpsem x° y’ z,z’’ formaadist. Arvutame.

Geograafilise pikkuse täpsus: Maa ümbermõõt on 40 000 km, see on jaotatud 360 kraadiks, 60 minutiks ja 60-ks sekundiks. Seega x° y’ z,z’’ formaadis on 1 sekund 40000/1296000=0.0309 km ehk 31 meetrit (nimetaja 1296000=360*60*60). Kui anda sekundid komaga, saame täpsuseks 3,1 m. x° y,yyy’ formaadis 40000/(360*60*1000)=0,0019 km ehk 1,9 m. Vahe on, aga mitte tohutu. See on siis ekvaatoril. Pooluste poole liikudes (ida/lääne)pikkused üha lähenevad teineteisele, poolustel jooksevad üldse kõik, 180 ida- ja läänepikkust, kokku.

Geograafilise laiusega on tiba lihtsam: Laiust rehkendatakse alates ekvaatorist, 90 kraadi põhja ja 90 kraadi lõuna suunas, põhjalaius ja lõunalaius. Seega 40 000 km jagada 4-ga (nii palju on maad ekvaatorilt poolusele), s.t. x° y’ z,z’’ formaadis: 10 000/324000=0,0309 km ehk samamoodi 31 m, mis sekundi komaks teeb 3.1 m. (nimetaja 324000=90*60*60) ning x° y,yyy’ puhul taas 1,9 m. Laiustevaheline kaugus ei muutu, kusagil midagi kokku ei jookse. Et siis meie laiustel on laiuste sekundi vahe ikka 31 m ja kraad 1852 m, nagu igal pool.

See on nüüd teooria. Reaalne täpsus sõltub kindlasti veel seadmest enesest, häiritustest atmosfääri ülemistes kihtides ja ka ilmast kindlasti. Ilm on oluline sellepärast, et GPS satelliitidelt pärit elektromagnetlaine murdub läbides erineva murdumisnäitajaga keskkondi (pilvi, kus on palju vett), jõudes sel juhul GPS-i „ringiga“, kaugus tundub suurem. Pealegi, mingis keskkonnas levib el.magn.laine murdumisnäitajakordselt aeglasemalt kui tühjas ruumis - ta liigub pilves aeglasemalt. Sellepärast kasutatakse täpsete seadmete korral ka maapealseid tugijaamu, korrigeerimaks igasuguseid häiritusi. Kasutatakse ka erinevaid sagedusi, erinevad sagedused murduvad pilvedes erinevalt (vikerkaare põhjus), selle põhjal saab pilvisusest põhjustatud viga välja arvutada… kuid selliseid seadmeid me taskutes ei kanna. Kindlasti on veel mingeid kavalusi välja mõeldud, Google aitab edasi uurida.


Veel üks tähelepanek. Otsides GPS-ga mingit punkti (Geopeitus), siis kõigepealt anda GPS-le aega, mõned minutid kohe. Ja siis liikuda ühtlase kiirusega ja sirget trajektoori mööda. Silmadega otsides seda punkti, kuhu GPS näitab, kuid ise jätkates sirget ühtlast liikumist ja mitte liikuda kohe sinna kuhu nool näitab. Niimoodi mõned korrad otsitava lähedal edasi-tagasi kõndides leiab objekti rutem üles, kui pingsalt noolt jälgides sinkavonka kiirust muutes kohe „peale lennata“.

Uus tuuleke minu ajaveebis

Internet + Google on üks maailma kõige ägedamaid asju, enamvähem samaväärne Eesti eraülikoolidega (kirjelduste taasesitamise asutused). Siit ka ammune küsimus, kas on mõtet siia kirja panna võõraid teadmisi, mida ise olen kunagi kusagilt lugenud, see sama tekst on ju nagunii netis kusagil juba olemas? Kuid, kui info leidmine nõuab aega, siis kaob ka tuhin midagi otsima hakata. Seepärast luban enesele siin vahel natuke targutada, asjust mis on väga paljudele ammu teada ja mõttetu tüütu nämmutamine, kuid olgu minupoolne panus siis olla filter, saagu minu arvates väärt info lihtsalt korratud, ehk on kellelegi abi.

Pealegi, mu ajaveebi loeb paar kärsitud tüüpi, kes ei eriti viitsi netis ringi kahlata. :-)

Lugemist (kesk)erakondlasele

Üks põjus, miks siin viimasel ajal nii vaikne on olnud, on selles, et suure kirjutamise vahepeal üritan natuke ka lugeda. Et hetkel on pooleli Carl Gustav Jung „Mina ja alateadvus“, siis sealt ka mõte sellist pealkirja kasutada. Andunud (Kesk)erakondlastele soovitan eriti lk 64-68 lugeda.

Mõte laevalt

Soomes käies tekkis mõte, et igasugused ühiskonna- ja inimeseteadlased peaksid Eesti-Soome laevad omale „uurimispolügoniks“ valima. Sest seal kohtab väga laias valikus erinevaid ühiskonna ja indiviidide kihte, ja seejuures väga kokkusurutult. Selline pisikene riigi, planeet Maa mudel, palju erinevate huvidega, vaimsusega, viisakusega jne jne inimeste kogum.

Uurimise peaks eriti põnevaks tegema laevareisijate teadmine, et sealt ei pääse mitte kuhugi, ollakse justkui vangis, ning seltskonna mõningane erinevus tänasest ühiskonna ristlõikest. St joobnud lällajate konsentratsioon on kõrgem kui ühiskonnas tervikuna (ma ikka julgeks nii arvata) ja neid taluma pidajaid vähem kui muidu. Ehk siis tulevikuühiskonna mudel. Kardetavasti.

Veel, ma tahaks jälle (1, 2, 3) midagi ära keelata, seekord siis karaoke.

Transporteri šarniir

Ehk on kellelegi kunagi abi.



Vaja on 18 ja 24 võtit, tõmmitsat, haamrit, pakke, prussijuppi, pealehakkamist.

Transporter, vahetada, vahetus, sarniir, sarniiri.

Segadusest

Käisime eile KUMUs Kaia Lehari loengut „Sissejuhatus keskonna esteetikasse“ kuulamas. (tema eelmised Ööülikooli saated) Muuhulgas kõneldi mugavast ruumist, kohast, kodust, puhtusest, minimalismist, kodusest „pesa tunde“ tekkimisest.

Ja siit üks mõte, miks mulle ülipuhas ruum ei meeldi. Mulle tundub, et absoluudini viidud asjad ei saagi inimesele meeldida, „steriliseeritud“ ruumis on suur hirm midagi ära määrida, segi ajada, totaalset korda ja lineaarset geomeetriat totaalselt ära rikkuda. Nn mugavusala jääb vähemalt minu puhul ikka sinna kus termodünaamika II seadus on oma jälje jätnud, kus on väike meeldiv segadus, kus on oldud, kus kohtab inimlikkust, st mõtestatud tegevusest tingitud segadust (raamat lauanurgal, lusikas elutoas jne).

Kui nüüd rääkida (paljuski näitamiseks mõeldud?) kodudest, kus ei saagi midagi segi minna kuna pole mida segi ajada, siis võib-olla on see harjumise asi, mil seal ka minutaoline saaks kasutada selliseid ruumimõisteid nagu hubane, õdus, soe, mõnus, sõbralik, lähedane.


VEEL: See eelnev tekstike sai nüüd kogemata natuke kohendatud – mul oli meeles, et see jutuke jäi eile üles panemata ja tänaseks oli mõte edasi arenenud.

Kell 10 Klassikaraadios

Täna õhtul on Ööülikoolis Ülo Vooglaid. Tasub kindlasti kuulamist! Kui mu mälu mind ei peta, siis esimest korda oli see saade eetris 2 aastat tagasi talvel. Mind ennast polnud Tallinnas, 1 proge jupsis ja Anneli ei saanud saadet salvestada (väga suur osa Ööülikoole on mul ikka kenasti arvutis olemas, ja täna tuleb lisa, igatahes.)

Miks nad ähivad?

Imelik, miks tänapäeval noored naislauljad lauldes (või seda üritades) ähivad, puhivad, kähisevad, oigavad, käuksuvad, häälekalt hingeldavad? Nii hea on? Laulmist õpetavates õppeasutustes on ähkimist õpetama hakatud? Mingile osale meestele peaks taoline oigamine mingisuguseid assotsiatsioone tekitama ja see peaks plaadimüügile hästi mõjuma? Väga kahtlane.

Puujuurija

Tuli välja küll.

Sinimustvalge

Tuumaoht Allikul!

TUUMAOHT! Võimas. Äkki peaks allkiri seal paberil tagama raamatupoest tasuta füüsikaõpiku? Või peaks neil koolilõpu paberid käest ära võtma? Mhmm.  

Sündmustest Tšernobõlis

Paari nädala eest otsisin Elektrijaamade (luges Tammoja) konspekti välja, et üle vaadata, mis seal Tšernobõlis siis ikkagi juhtus.

IV plokk oli plaanis seisata, 1 turbiin seisis, teine käis, sellega taheti katsetusi teha (turbiin on siis see jurakas, mille sisendiks on aur ja väljundiks generaatori ringiajamine) 30% juures. Katsega hakati pihta, reaktori koormus viidi 50% peale, kuid siis keelas süsteemi dispetšer koormuse edasise alandamise (tõenäoliselt el.süsteemi stabiilsuse huvides). Reaktor jäi 50 % peale tiksuma, ja 8 tunniks!! Kuid need reaktorid on ehitatud 100% koormuse juures töötamiseks, väiksematel koormustel tekib nn radooni mürgitus (Ra rikub Cd vardaid), palju radooni -> reaktor väga halvasti juhitav (häiresüsteemid lülitati välja, sireenid ja tuled käisid personalile närvidele), ja personal oli niigi närvis, 8 tundi dispetšerilt luba oodanud, öö juba käes. Luba saadi, koormus langetati 30% peale, reaktor radooni täis, ebastabiilne, „laperdavat“ reaktorit juhtida üritav operaator tegi mingi vea ja koormus kukkus järsku 1% peale, alla 20% koormus pidanuks aga tähendama viivitamatut ja kohest seiskamist, kuid reaktori kaitseautmaatika lülitati välja ja hakati koormust taas tõstma, taheti ikkagi 30% juurde jõuda, katse ära teha. Koormus suudeti 7%-ni tõsta, otsustati, et katse tehakse 7% juures ära (20% on selle reaktori madalaim piir mil ta üldse töötada tohib), 2 minutit oli stabiilne, siis muutus juhitamatuks ja tõusis 10 sekundiga 100% juurde – südamik kuumenes üle, kütusevarda korpused purunesid, kütus puutus kokku veega, äge reaktsioon, korpus lõhkes, grafiitsüdamik süttis, plahvatus lõhkus hoone, vajus kokku. 100% gaasilisi ained sattus keskkonda, 30% tseesiumit ja joodi samuti. Põles, kopterid vedasid seatina, betooni ja liiva. Jahutus puudus, kardeti et sulab maa sisse - vardaid ei saanud sisse lasta, kanalid sulasid enne ära, U238-t polnud sest reaktor lendas laiali.

See oli nüüd see kõige primitiivsem reaktori tüüp + kohutavas koguses inimese lollust, tundidepikkust sihikindlat pingutust see vaene reaktor laiali lasta. Ja hakkama saadi.

Õua õua

52% eurooplastest usub Jumala olemasolusse, 54% eestimaalastest usub mingisuguse vaimu või elujõu olemasolusse. Arvud on tänasest EPL-st. Neeme Raud mainis mõne kuu eest Vikerraadios, et 85% ameeriklastest usuvad inglite olemasolusse.

Tule taevas appi!

Ülemiste järve taga metsas

Photoshopist

Mul on ammu plaanis olnud, et katsun Photoshopiga veidi tutvust teha. Fotokaga ringi kolades on päris mitu pilti arvutisse (ja koopiatena DVD-dele) kogunenud, kuid väikeste PS-i tutkimiste peale olen aga ikka vihastanud (pole tuhkagi aru saanud) ja Irfanview-ga rõõmsalt hakkama saanud. 12 tundi tagasi võtsin asja tõsisemalt ette ja nüüd oskan peaaegu korralikult  punaseid silmi kaotada ja saan ka mõnest nupust juba aru. :-) Äge.

Punaste silmade vastu on Photoshopi jaoks üks vahva scriptike kirjutatud. Nimeks RedEyeRemoval. Palju lihtsam kui käsitsi. ’Tea kas hammaste valgendamiseks ka kiiremaid lahendusi on kui see?

Panen siia ka ühe hoiatuse eestikeelse müügiloleva Photoshopi õppeCD kohta.

Rats

Panin pirukasse muna - jootsin telefoni „peakomplektile“ teised kõrvaklapid külge ja tulemus ongi nagu oleks peakomplektile teised kõrvaklapid külge joodetud. Et siis sai parem küll. Eile käisin MP3 mängijaga poes müüjaid kiusamas st erinevaid klappe kuulamas, ühed 160 eegused Panasonicud olid natukene vähem saastad kui ülejäänud.

Vahel on ikka hea telefoniga mp3-sid või raadiot kuulata.