Seekord sooviks ma sõna solvama ära keelata. Sellist asja ei saa olemas olla, ja teda pole ka vaja, täiesti mõttetu mõiste. Ja tegelikult on ka solvuma sama tarbetu sõna.
Põhjendus. Solvata saab ju vaid mõni lähedane, sõber, tuttav. Võhivõõras saab vaid halvemal juhul vihastada. Nii et me tunneme solvajat isiklikult. Solvumine eeldab solvaja käitumise muutust, kellegi tavapärase käitumise peale me ei solvu (ah ta ongi selline), ja iga päev ei jaksakski keegi solvuda. Seega, solvuda saab kellegi tuttava peale, kes käitub meie suhtes kuidagi teisiti (ta ütles mulle NII!). Nüüd tekib küsimus, miks ta käitub teisiti, ja viisil, et me selle peale solvume? Kogemata, rumalusest? Niisama? Pahatahtlikkusest? Tahab haiget teha? Jällegi, miks ta seda tahab?
Me peaks natukenegi rohkem meid ümbritsevate inimeste motiive analüüsima, lähedaste-sõprade-tuttavate käitumisi lahti arutama, end solvaja positsiooni mõtlema. Tahtliku solvamise puhul üritada mõista tema soovi panna kedagi tundma tunnet, mida me nimetame sõnaga solvumine. Igasugusel käitumisel on põhjus. Kellegi jamad tööl ei õigusta sulle nähvata? Sellesse solvamisevõrrandisse tuleb veel sisse kirjutada inimese haritus, elukogemus, hoolivus – mure selle üle, et miks ta küll mulle nii ütles, miks mu tuttaval on soov kedagi solvata? (Sellist asja, nagu ei huvita, ei tohiks samuti olemas olla.) Noh, ja ma usun, et väga suur enamus solvumisi siin maailmas on tingitud arusaamatustest ja rumalustest. Vahel lihtsalt kukub nii välja.
Näide. Ütleme et 2 sarnast inimest suhtlevad. Tõenäosus, et ühe räägitav jutt ei ole solvav, on 90%. See 0,9 tuleneb siis sõnaseadmise, mõtete väljendamise oskusest. Tõenäosus, et juttu interpreteeriv kuulaja ei solvu, on samuti 90 %. Sellise suhtluse mittesolvumise tõenäosus on aga vaid 81%. Mõlemad võivad valesti aru saada, eksida.
Sel mõistel on ka üks positiivne külg – ta hoiab meid viisakusraamides, hirmul, et äkki solvame kedagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar