Ilsele meeldib ooperis käia. Saab piduriided selga panna, kodust välja minna, on põhjust meikida ja pärast saab sõbrannadele rääkida, kui ilus kõik oli. No ja vanamees on ka nõus kaasa tulema kui tal vaheajal konjakit lubada juua. Las tipsutab, nihelebki pärast vähem. Peale selle on Ilsel üks salasoov, mida tal vahelduva eduga ka teostada õnnestub (kui Asta või Mirtel just ette ei jõua), seda võiks nimetada suisa pürgimuseks, eneseteostuseks! Ja nimelt, peale järjekordset tuntud aariat olla esimene, kes plaksutama hakkab. See on õnnis tunne, olla entusiast, initsiaator, ja eelkõige, olla viisakas! Kõrgkultuurne inimene on ju viisakas. Ja veel, lavalolijad ju ootavad kiitust, viisakas oleks neile seda siis ka jagada! … ja mõelda vaid, seda kõike ise algatada. Küll see ooper on ikka tore.
Ja nüüd üks teine nägemus: aplaus alaku siis, kui dirigent on end näoga saali poole pööranud. Mitte enne ega muul ajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar