Eelmisel nädala Klassikaraadio järjejutuks luges Panso oma esseesid ja mõtteid. See oli vist teisipäeval, kui ta kirjeldas etendust eesriide avanemisest kuni… lavastuse mõju lõpu jättis ta määratlemata - eesriide sulgudes ei tohiks etendus lõppeda, pigem vastupidi. Mnjaa, Panso on mees, keda tasus, st tasub kuulata.
Kui reedel Vanemuises nähtud Verevennad ei pakkunud väga suurt elamust, ei, kindlasti oli hea etendus, aga tol päeval ei olnud see minu jaoks, siis täna nähtud Külmetava kunstniku portree mõjus võimsalt, väga vinge. Hästi natuke häirisid tiba infantiilsed naljad, taolised totakad naljad tunduvad üldse väga paljudes lavastustes justkui kohustusliku elemendina, et justnagu vaataja nende pärast tegelikult teatrisse tulebki, et ilma nende lubatud topakate naljadeta oldaks pettunud. Tundub nii.
Täna etenduse lõppedes meenusid Panso sõnad eesriide sulgumisest, näidendi kaasavõtmisest teatrisaalist. Väga hea võte oli minu arvates muusika jätkumine lõpuaplausi ajal, ja veel edasigi, osa rahvast jõudis saalist lahkuda muusika saatel. Muusika kandis etenduse aplausist üle, etendus jätkus peale aplausi, pealegi ei tulnud minu arvates näitlejad oma rollidest ka aplausi ajal välja, peale peategelase surma ei kareldud rõõmust lava taha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar