ERR: Arizonas eneseabikursustel saunatanud naine suri. Link korraldajale.
Mnjah, milleks osta meditsiiniettevõtete aktsiaid, kui tulusam on õuaõua-ookuspookus jura müüa. Ja et igasugusele jamale ka ostjaid leidub… olgu selleks mitusada krooni liiter maksev merevesi, sada tuhat krooni sutsaka sauna eest või kõik need muud teaduslikult tõestamata „raviviisid" ja raamatud neist „raviviisidest".
Siin on nüüd paslik skeptik.ee lehele viidata.
Kui pea on ikka tühi ja/või poliitika üldse ei huvita, pole mõtet valima minna. Juhuslikke mitteteadlikke hetkeemotsioonidel põhibnevaid ballasthääli ei ole meile nüüd ka vaja.
2 linki:
Volkov: kampaania on suunatud madalamale ühiskonnakihile
Eesti suurim häda - valima lähevad inimesed, kes ei tohiks valima minna (22.02.09 Vabariigi kodanikes kõlanud mõte)
Räägitakse, et kuna valgustid on üldjuhul laes, siis nendest eraldunud soojus jääb lae alla ja läheb toasolijate jaoks raisku. Mul oleks sellise väitega raske nõustuda. Sest kuna ainult valgustid me tuba soojaks ei jaksa küta, siis tavalised kütteseadmed segavad (konvektsioon) oma paigutusega jätkuvalt toaõhku – „kisuvad“ põrandale kukkunud külma ja raske õhku eneste poole, soojendavad üles ja lennutavad lae alla.
Muide, mida paremini on hoone soojustatud, seda vähem on vaja tuppa soojusenergiat tuua ja seda väiksemad on toas temperatuuride erinevused. See on halvasti soojustatud toa tunnus, kui lae all on 30º C ja põrandal 10º C.
Juhul kui ma natukenegi usuks inimtekkelise CO2-e rolli kliimamuutustes, teeks ma ettepaneku biomassi allmaakaevandustesse ladustama hakata. Vaatan aknast välja ja kõik kohad on puulehti täis. :-) Sellest, kui palju naftat sellise tobeduse käigus kuluks, ärme siin vaatle (sama absurdne ja üüratult energiamahukas näib mulle soov CO2-e veeldada ja maapõue pumbata).
Muide, puidu massist umbes pool on süsinik. C molaarmass on 12 g/mol, hapnikul 16 g/mol, st et CO2 molaarmass on 44 g/mol ja seega tonnist puidust eralduks mädanemisel/põlemisel 1,8 tonni CO2-e. Väga umbes võiks öelda, et üks suur raieküps puu ongi 1 tonn (= ca 1,4 tm). (või siis,
Puidutöötlejad räägivad, et puithooned, puitmööbel ja muu tarbepuit viivad atmosfäärist CO2-e välja… noh jah. Seda ju vaid mõnekümneks… -sajaks aastaks. Selleks ajaks on mööbel minema visatud ja maja ära mädanenud – puidus olnud süsinikust CO2 saanud. 100 aastat on planeet Maa ajaloos tühine hetk.
Vabandatagu, et nii labasel ja müütidest kubiseval alusetul teemal sõna võtsin.
Juhul kui mõnd otsitavat sõna googeldades viidatakse Äripäeva kodulehele, ei pea sealse reklaamtulva pärast selle lehe külastamisest loobuma, õigemini, Google otsitulemuste juures on vahel selline viide nagu „Puhverdatud". Õnneks jätab selline lähenemisviis mh ka ekraani ülemise kurikuulsa kolmandiku kasuliku info tarvis vabaks.
(meenub, kuidas ükskord mingit artiklit lugedes oli ekraan vilkuvat kraami täis, huvipakkuvast artiklist mahtus ekraanile aga vaid täpselt 1 kaherealine lause)
Oleks minu teha, kaaluks ma ERR-s mingisuguse Terve mõistuse osakonna loomist, see oleks ERR-i ajakirjanike jaoks nõustav reaalteadusi õppinud inimeste nõukoda. Või siis, taoline (ERR-i rahastatud?) üksus võiks ka mõne ülikooli või miks mitte Eesti Teaduste Akadeemia juures olla. Toimiks see nii, et kui adekvaatsusele pürgiv ajakirjanik valmistab saadet ette ja tal tekib küsimus, kas nt geobioloogia on teema, millest sobib tervemõistuslikele inimestele tehtavas saates rääkida, saab ta vastava teema kohta lisa küsida.
Sest väga nukker on ETV-st, Vikerraadiost ja Klassikaraadist kuulda lausrumalusi. Olgu selleks ETV-s räägitud ja proovitud absurdne ja eluohtlik pH-dieet, Vikerraadios räägitud geobioloogia, Klassikaraadios Traditsiooni tarkuse osad saated jne jne jne.
Rumalusi ja valesid ei peaks me tolereerima. Olgu lisatud, et reaalteadustes on rumalus ja vale üldjuhul üheselt ja katseliselt määratletavad.
Kurb on see, et eestlane on kehv omanik. Juhul kui saame mõne ettevõtte käima, müüme selle kiiresti maha. Soov vaid raha saada on ikka veel palju tugevam kui soov midagi ära teha ja luua.
Tulemuseks on see, et Eesti majandus on soomlaste ja rootslaste käes. Metsandus Stora Enso käes, pangandus Swedbanki, SEB, Nordea jne pärusmaa, on Valio (piimandus), Atria (lihatööstused), Fazer, Saku, Telekom (õigemini kõik mobiilioperaatorid), kindlustused, kaubandus (Primsad, Rimid jne), kõikvõimalikud muud tööstused ja teenindusfirmad.
Nüüd on paras aeg ära e-valida. Ehk siis, ülehomseni saab selle absoluutselt hädavajaliku asja neti teel ära teha. Mis siin enam oodata.
Lubagem taas viidata eneseimetlevalt siinsele paarile varasemale mõtelusele.
Solarise kontserdisaal on ilus ja tore, aga parteri tagumiste ridadeni Annely Peebo laul ei jõudnud. Ega nii sügavasse ja madalasse rõdualusesse (ilma võimenduseta) heli naljalt surugi.
Uksetagune järjekord tuletas meelde Madonna kontserti, 'tea mitu õhtutualettides pool ja rohkem tundi külmetanud prouat homme haigeks jäävad? Hea et ei sadanud.
Lubatagu mul vana teema üles soojendada ja häbematult oma joru edasi ajada.
1 kW-ne õliradiaator lülitub soojana välja vaid siis, kui ta võimsus ületab selle soojusliku võimsuse, mis parajasti toast läbi seinte ja ventilatsiooni lahkub. Kui selles samas toas põleksid 10 100W-st lampi, siis tõuseks ruumi temperatuur üle soovitu. (tuppa toodava ja toast lahkuva soojusenergia tasakaal saabub näiteks temperatuuril 27 kraadi C-st). Reaalsel juhul on aga meie valgustite võimsus ju palju väiksem, kui küttekehade võimsus. St, õliradikas tarbib (ükskõik mis tüüpi) lampidest vaid siis vähem elektrit, kui lampe on rohkem, kui oleks vaja toasooja säilitamiseks.
Oletame, et meil on hästi soojustatud majake, õues on 0 kraadi, ja selleks, et toas oleks 20 kraadi, tuleb igal ajahetkel tuba kütta 1 kW-se võimsusega. 1 variant oleks 10 100W-st lampi. Teine variant oleks 1 kW-ne elektriradiaator. Et 1 kW suudab toas 20 kraadi hoida, siis on temperatuur püsiv, on tasakaal. See ühe kilovatine radiaator ei lülitu välja, st nii kui lülituks, hakkaks toas temperatuur langema. Toa õhk jahutab teda nii palju, et ta ei saavuta väljalülitumise temperatuuri. Sama lugu on lampidega, nii kui ühe ära kustutame, läheb tuba soovitust külmemaks.
Kui me tooks tuppa nt 2 kW-se radika, siis see suudaks toa olulisemalt soojemaks kütta, kui 1 kW-ne radikas. Et me tahame 20 kraadi C-st saada, siis klõpsib see radikas sisse-välja (kõigutab temperatuuri). Pool ajast on sees, pool väljas, tunni aja jooksul toob ta tuppa ja kulutab 1 kWh (soojus)energiat.
Ütleme et meil on 500 W valgusteid ja 1 kW-ne radikas. Et pidev 500 vatine soojusenergia voog tuleb lampidest, siis radikas on pool ajast sees, pool väljas. Tunni aja jooksul toovad lambid ja radikas kambapeale tuppa 1 kWh energiat.
Ütleme et meil on 500 W valgusteid ja 2 kW-ne radikas. Jällegi, 500W tuleb lampidest, 500 W peab tulema küttekehast. Järelikult on radikas tunni aja jooksul 15 minutit kütvas režiimis. Tunni aja jooksul tuuakse tuppa 1 kWh energiat.
Ehk siis, see 1 kWh tunnis on see soojusenergia, mida peame tuppa lisama, kompenseerimaks neid džaule (J=W*s), mis majast õue lahkuvad. Me võime tuba kütta ka nt
Lampides põletatud 0,5 kWh elektri tootmiseks kuluva 0,6..0,7 kg põlevkivi ja katlamajas vähemvajatud 0,5 kW tootmise võrdlemine on mõnevõrra keerulisem.
Kogu eelnev jutt käib siis ajast, mil on vaja hooneid kütta.
ERR: Säästupirnid võivad pere ökoloogilist jalajälge suurendada. Nagu kommentaariumis tabavalt märgitakse, sõltub see riigi energeetika spetsiifikast. Elektrikütte puhul muidugi mitte, siis pole talvel köetavates ruumides arukas nn säästulampe põletada.
Üks minu kommentaar Erik Puura kirjutisele tuumajaamadest:
Mingi aeg, kui vajalik tehnoloogia välja töötatakse, võiks hakata põlevkivituhast uraani eraldama. :-) Tonnis põlevkivis on mõni kuni paarkümmend grammi uraani, põlevkivituhas, kust pool ainest on ära põletatud, peaks seega uraani poole rohkem olema. Muide, Sillamäel eraldati peale II ilmasõda kohalikust savikivist 60 tonni uraani.
St uraani on igal pool, ka meil siin Eestis. Muidugi, lähiajal on arukam uraani nt Austraaliast osta. Ja et tuumaelektris on kütuse hinna osakaal vaid mõned protsendid, siis ei ole tuumkütuse hinnal kuigi suur roll tuumaelektri hinnas. Kui väga vaja, võimegi oma tuhaväljad laiali puistata ja uraani taga hakata ajama. Sellest tuleneb ka tõsiasi, et tuumajaamu koormatakse pidevalt 100%-lt. St tuumajaamale tehtavad kulutused ei sõltu tema väljundvõimsusest, seega, kui tuumajaam töötaks nt 50%-se koormusega, oleks selle jaama elekter 2 korda kallim. Ja et tuumajaamad pole mõeldud osakoormusega töötama, siis pole ka osalise koormusega töötamisele tehnoloogilises mõttes tähelepanu pööratud. Reaktsioonide ja protsesside kiirusi reaktoris saab ja peab jah, kogu aeg reguleerima, kuid nt poole koormusega töötamine on siiski pigem avariirežiim, kui ettenähtud ja normaalne talitlus.
Linke tuumajäätmete ladustamisest ja muust: Horisont, TÜ Seminar sarjast 'Teadlaselt ettevõtjale': Energia, Enn Realo vastused Äripäevale.
Erik Puura räägib (kommentaarides) tuumajäätmete ladustamisest. Omalt poolt lisaksin, et kui Eestis tekiks ca 3 tonni ohtlikke tuumajäätmeid aastas, siis kuna kaevandatavas põlevkivis on umbes pool mittepõlevaid materjale, siis nt 12 miljoni tonni põlevkivi kaevandades tekib 6 miljonit tonni põlevkivituhka. Kõrvutame arve 3 ja 6 000 000 tonni.
Kommentaar Epu blogisse:
Palju räägitakse sellest, kui palju saaks tuulikutega elektriENERGIAT (võimsus x aeg) toota. Ja kui palju juba toodetakse. Ehk siis, üks asi on stohhastiline tuuliku võimsus ajateljel ja selle integraal (stohhastilise "võimsusgraafiku" alla jääv pindala), teine ja olulisem asi on see, millal see võimsus saadav on, millal tarbija seda võimsust vajab, kuidas need võimsusttootvad üksused siduda, kuidas tarbija tarbitav võimsus elektrijaamade vahel jagada, kes katab võimalikud tekkivad puudujäägid.
Tarbija dikteerib tootmise, elektri tootja peab igal sekundil täpselt tarbimist jälgima. Kui (generaatori) võlli ühes otsas on tarbija oma muutliku meelega, ööpäevaselt ja aastaajalt kõikuva tarbimisvajadusega, siis võlli ringiajaja ehk tootja peab igal ajahetkel tarbija nõudmisi rahuldama, võlli täpselt ettenähtud kiirusega ringi ajama (50 Hz = 3000 p/min). Kui me võtame seda täpselt ettenähtud kiirusega pöörlevat võlli appi keerutama mõne ebastabiilse tüübi, kes vahel aitab, vahel ei aita, siis ei ole temast kuigi palju kasu. Juhul kui seadus kohustab kogu tuuleenergia kokku ostma, siis see tähendab, et sellevõrra vähem toodavad põlevkivielektrijaamad, kuid ei tähenda, et ka põlevkivi vähem kuluks – põlevkivielektrijaam peab olema igal hetkel valmis kaduvat tuulevõimsust kompenseerima. Kui me ütleme, et Taani toodab 15 % oma tarbitavast elektrist tuulega, siis tegelikult pole neil selle tuulega midagi peale hakata, tuul ei sobi nende kivisöeelektrijaamadega kokku. Sellepärast nad müüvadki kogu tuuleenergia odavalt Norrale, kus hüdroelektrijaamadega tuult siluda suudetakse. Sellepärast ongi Taanis kivisöe tarbimine aina suurenenud, vaatamata suurele hulgale tuuleparkidele.
Sama lugu on ka tuulikute koguvõimsusega, me võime siia Eestisse üles panna ka 1000 MW tuulikuid, kuid selle 1 GW-i saame me kätte vaid siis, kui kogu riigis puhub tugev tuul. St meil peab olema mingisugune tootja, mis on samuti 1 GW ja mis on valmis koheselt elektrit tootma, juhul kui tuul vaibub. Ja suurenergeetikas ei ole võimalik millelegi lootmine, et ehk tuul ei vaibu, kuidagi ikka saab, peab saama jne.
Ehk siis, kW-l ja kWh-l on veel teine mõõde – õigeaegne kättesaadavus.
Ooper kinos on midagi muud, kui ooper teatris. Igati loogiline. Näitlejaid näidatakse suures plaanis, näeb emotsioone mida teatrisaalist ei näeks, samas, sel ajal jääb muu lavaltoimuv nägemata. Ühesõnaga, on tore, et Eestist lahkumata on võimalik maailmalavadel toimunut/toimuvat näha.
Ainult et, kino helisüsteemi tagasihoidlik pingutus orkestri muusikat kui absoluuti esitada, jääb kõrva kriipima.
Valimiseelsesse õhkkonda sobiv lause ooperist Maskiball: „Häbiväärne on võim, mis ei kuivata oma rahva pisaraid."
Kuidagi kahju oleks pikki kommentaare siia oma lehekesele mitte üles panna. Enda genereeritud (kõneleb energeetik :-) teksti õigused kuuluvad ju mulle, nii et olgu viimane kommentaar ka siin:
Suurema pindalaga küttekeha on jah, sellepärast arukam, et sama võimsuse (või ka energia = võimsus x aeg) eraldamiseks on küttekeha pinna temperatuur madalam. Suhteliselt jaheda õliradiaatori pinnal ei hakka tolm kõrbema, inimesed ei kõrveta end ära ja radiaatori lähedal olevatel inimestel pole soojuskiirgusest tulenevalt palav (sellest räägib taas Wieni nihkeseadus). Kuid kui me füüsikaliselt läheneme, siis veelkord, :-) ideaaljuhul võime me toasooja hoidmiseks 1 kW-se soojusliku võimsuse tuppa sisestada läbi ühe
Muide, ma olen 1 kW-sel prožektoril suppi keetnud, pott peale ja pliit nagu pliit ikka.
Ehk siis, kui meil on ühes toas kilovatine hõõglamp ja teises kilovatine elektriradikas, siis mõlemad tarbivad sama palju elektrit, mõlemat seadet läbib vool
Jaa muidugi, elektriga ei ole meil kuigi arukas kütta, elektrijaamas ahju aetud põlevkivist jõuab elektriküttega tuppa vähevõitu soojust kohale. Selle juures ärme aga unusta, et ka keskküttesüsteemis esinevad arvestatavad kaod, nagu ka ahju kasutegur ei ole 100% (keskmisel ahjul on see väidetavalt nii 50% ringis). Minul näiteks on korteris sellised keskkütte radiaatorite regulaatorid, mis hoiavad toas ühtlast temperatuuri. Seega, olen ka katsetamata veendunud, et kui ma elutoas keevitan, trollibussi mootorit käitan, prožektoreid põletan (valgusvihu seinale keeran, mitte ei küta akna kaudu vastasmaja seina), siis need kW-d, mida ma läbi nende tuppa toon, siis sellevõrra tarbin vähem keskküttesooja. Eks muidugi, kui ma nt 10 kW prožektoreid põlema panen, tõuseb toas temperatuur a'la 40 kraadini, temperatuuride erinevus ühel pool (toas) ja teiselpool (õues) seina, ehk delta T suureneb, mis tähendab, et suurema temperatuurigradiendi tõttu suureneb õue lahkuvate džaulide hulk, kõik need 10 kW lahkuvad rõõmsalt väliskeskkonda… ehk siis, selleks et -10 kraadise ilmaga oleks toas 20 kraadi, tuleb sellise temperatuuride tasakaalu hoidmiseks tuppa lisada igas ajaühikus kogus x soojusenergiat.
Muide, tavaliselt ei ole meil valgusteid nii palju, et ainult nendega suudaksime tube soojana hoida, st lisaks valgustusele on meil ka muid, tavalisi küttekehi, need paiknevad aga põranda lähedal, tavaliselt akna all, et aknast tulev (raske) külm õhk põrandale ei saaks „kukkuda", st konvektsiooni eest hoolitseb ikka ka tavaküttesüsteem, valgustite soojus ei jää lae alla päris seisma. Valgustite soojusliku võimsuse hüppelisust reguleerib moodne küttesüsteem.
Olgu lisatud, et toasooja ei jahuta maha miski muu, kui maja välisseinad, kurja juur on seinte hea soojusjuhtivus/halb soojapidavus, tuppa toodud soojusenergia „pääseb" kergesti õue.
Paaril viimasel päeval olen mitu kommentaari http://puhaselu.blogspot.com/ lehele kirjutanud. Nt siia ja siia.
Otsides kunagiloetud linke, sattusin sellele lehele:
http://www.climatesceptics.com.au/climate-change.html, sealsed viitamised tuleks mingi aeg (taas) üle vaadata.
Sattusin sellisele lehele nagu http://puhaselu.blogspot.com/, tore lugemine, hea, et halli argieluüleselt mõeldakse. Loodetavasti ei pahanda lehe autor minu kommentaaride peale, mis tõsi, nii mõnestki osas lehel kirjutatuga oponeerib.
Teaduslikes artiklites räägitakse CO2 emissioonide puhul moolidest. Olgu siin viidatud spikrile, CO2 tonnide ja moolide vahekorrale.
Vällik veab tänuväärselt mõistusevankrit, sedakorda esines Ringvaates. Olen ka ise aastaid soovinud, et ajalehed lõpetaks horoskoopidega paberi määrimise, ka Vikerraadiosse kirjutanud, et lõpetataks horoskoopide lugemine (aastaid tagasi sellise jamaga seal kahjuks tegeldi).
Kõik kinnitavad, et tegemist on kergmeelelahutusega ja keegi horoskoope-astroloogiat tõsiselt ei võta. Kuid, minu arvates võiksime me infotulva kuidagi liigendada, on valet (kõikvõimalikud õua-õua teooriad), on põhku (trussikuuudised, a'la postimees.ee või delfi.ee, horoskoobid jne), on aga ka uudiseid ja analüüsi, teadust ja uurimusi. Meie kui infotarbijate huvides oleks oma valikutega mõjutada infomüüjaid, mitte osta-klikkida valet ja põhku. Just mitte klikkida, see on see hoob ja pedaal, mille kaudu me postimees-ee-st ja muudest taolistest kohtadest aina rohkem soppa enestele kaela saame. (postimees.ee-st räägin seetõttu, et sama nimega ajaleht nimetab end mittekollaseks, justkui pretendeerides asjalikkusele).
(kas öösel on parem vargile minna pimedas või kuuvalgel? Usutavasti ikka kuuvalgel. Nagu on kuuvalgel ka ilus lumisesse metsa jalutama minna)
Ilus ja kauatehtu võib olla kergesti ja lihtsasti lõhutav. Puhas ja selge määritav ja mürgitatav.
Aga miks me kuuleme nii tihti (nt poes, tänaval) lähedastevahelisi mürgiseid nähvamisi, usaldust lõhkuvaid ütlemisi-solvanguid? Kättemaksust? Ümber nurga öeldud rahulolematusest?
Hoidkem üksteist. Mittehoidmisega saavutame igal juhul vähem.
Ai raisk, Ringvaates rääkis keegi tädi millimeeterlaineid tegevast jublakast. Et paned mobiili külge ja jublakas muudab sagedust ja peale selle tulevad välja päripäeva lained! Ja need on kasulikud! Ja sellest saab Eesti Nokia!
Kuidas reageerib inimene absurdile? Naerab. Aga valele?
Siin on nüüd kunstnikul küll vedanud – oleks ta varem maalima asunud, olnuks suur vaev puha rikutud - suur vaev jäi nägemata ja sellest tulenevalt ka rikkumata.
KUMUs. Telefoniga.
No kui on ikka mitu pilti ja kõik seina peale üksteise kõrvale ära ei mahu, saab neid ka niimoodi näidata.
Pildistatud KUMUs (laes oli tegelikult ruumi küll). Telefoniga.
Toomas Paul on üks mõtlejatest, kellede artiklid alati läbi loen. Ei, mitte et ma tema kirjutatuga alati nõus oleksin, selle välistab ta tihe seotus kirikuga, kuid seda huvitavam on väga haritud inimese (osalt arusaamatusse sumbuvaid) mõtteseoseid jälgida. Viitan nüüd laupäevases EPL-s ilmunud T. Pauli nauditavale artiklile. Ja kommentaaridele (suurem osa ei vääri lugemist, kuid on ka pärle).
Kommentaarides viidatud analoogsel teemal kõnelev Doris Kareva artikkel.
Võtame härja, sellise 1000 kg-se, paneme ta puuri, puuri tõstame vankrile, võtame 1000 taksikoera, rakendame nad kõik paelaga vankri ette ja laseme täpselt määratletud kiirusel härga mäe otsa vedada. Härg oleks summeeritud elektritarbimine, taksikoerad oleksid väiksed elektrijaamad, paelad oleksid elektriliinid tarbijate ja tootjate vahel, täpne vedamise kiirus elektri sagedus, mis meie mail on 50 Hz, täpselt sellist sagedust nõuavad meie elektritarbijad.
Tarbimine muutub igal ajahetkel, st härg kas mürgeldab puuris või muutub lõputu mäe tõusunurk. Väikeseid takse on tore vaadata ja lärmi ja lusti on palju, aga kahtlane, kas nad endast 1000 korda raksemat koormat, mitte absoluutselt jäikade nööridega täpselt etteantud kiirusega vedada suudavad, härja mürgeldamist siluda suudavad. Ja seda olukorras, kus koerad üksteist ei näe, kus võib tekkida olukord, kus kõik rapsivad täiega, igaühe kiirus muutub pidevalt veidi, aga mitte koordineeritult. Ja seda kõike ka juhul, kui mõni koer rivist välja langeb. See oli nüüd selline elektri tootmise mudel, mille poole minu arvates nn alternatiivenergeetika pooldajad liiguvad.
Praegu näeb härja vedamine välja teisiti. Härga veavad 5..6 hobust (1000 MW-st koormat veavad 200 MW-sed generaatorid, mitte 1 MW-sed tuulikud) hobuste ja koorma vahel on tugevad ühendused (elektrijaama ja suurte tarbijate vahel mitmekordselt dubleeritud liinid), ja siis on veel rida taksikoeri (nt tuulikuid), kes vahel aitavad hobuseid, vahel ei aita. Kui aitavad, on tore, kui ei aita, saab koorem ikkagi täpselt õige kiirusega veetud. Tõsi, lisaks 5-le vedavale hobusele käib koorma kõrval alati veel 1 reservhobune, suurima tootva üksuse jagu reservi. Ja seda hoolimata sellest, kas väikesed ebatöökindlad jaamad aitavad või mitte. Mitte mingil juhul ei tohi tekkida olukorda, kus rakend ei jaksa enam vedada, kiirus alaneb (=jääb seisma, = veereb mäest alla). Seda tralli vaadates võiks küsida, kes need penid siia sokutas? Lärmi ja toredust on palju, tolku aga vähevõitu. Ikka on vaja 6 hobust.
Mida me vankri kergendamiseks teha saame? Härga rahustada, elektritarbimise ööpäevast koormusgraafikut siluda, ööpäevast tarbimist ühtlustada. nt. öösiti pesu pesta.
… hõikas täna üks vanaproua Estonia rõdult, kui enne Kolme musketäri etendust eesti ja inglisekeelset Estonia teatri heliklippi lasti (lülitage mobiil välja jne). Loodetavasti proua siiski jaksab harjuda, et meil on siin riigikeeleks nüüd eesti keel.
Kui balletist rääkida, siis mulle taoline uus kraam meeldib. Nii koreograafia kui helikeel muutuvad ajas, peavadki muutuma, kivistunud žanrid sureksid välja.
Bio-, päikese- jne roheline energeetika on omas nišis, nt koostootmisjaamadena kohalikus mastaabis väga toredad, kuid mööngem, et me soovime, õigemini vajame elektrit igal ajahetkel. 31 536 000 sekundit aastas. St suurenergeetika on midagi muud kui kogum pisikesi elektrijaamakesi, mis jõudumööda elektrit müüvad, no kui tuju tuleb ja tootmine välja tuleb, tuult või päikest on. Energiasüsteemis on vaja hoida sagedust, koordineerida tootmist, igal ajahetkel toota nii palju elektrit, kui tarbijad tarbivad. On vaja tagada reservide olemasolu n-1 (n-2). Võimsuse defitsiiti jäämine, sageduse kukkumine ehk energiasüsteemi kokkukukkumine (kümneteks)tundideks on tänapäeval võrreldav looduskatastroofiga. Senine energiasüsteemide väga kõrge töökindlus, stabiilne ja õige sagedus nõuab suuri elektrijaamu, nt meie (Venemaa) sagedust hoiavad suured Venemaa hüdroelektrijaamad, elektrijaamad, millede talitlus on ennustatav ja kõrge töökindlusega. Samuti vajavad väikesed jaamad suurtele „toetumist", et nad omavahel võnkuma ei hakkaks, omavahel pidevalt võimsust ümber ei jagaks, üksteisele mitte vastu ei töötaks, et ülekandeliinides ei tekiks pulsseeruvaid ülekoormusi.
Juhul kui Venemaa energiasüsteem kokku kukub, kui me suurtest sagedust hoidvatest jaamadest ilma jääme, eraldub Eesti elektrisüsteem (49,4 Hz juures? Ei mäleta) automaatika abiga Venemaast, sagedust jäävad hoidma Narva elektrijaamad. Tõsi, kui me ise peame sagedust hoidma, kui meil ei ole vahetusvõimsusi võtta, st peame igal ajahetkel hoidma suurima tootva üksuse jagu kuuma reservi (suurenergeetikas ei saa lubada olukorda „ehk ei juhtu midagi, katsume mingi aeg ilma reservita hakkama saada") tähendab see meile üksjagu ebaefektiivsemaid režiime, suuremat kütusekulu, kuid tarbija saab toidetud, meie elektrijaamad ja tarbijad ei jää seisma/toiteta.
Erik Puura tuumaenergeetikast. Hakkasin kommentaari kirjutama, kuid sellest sai rohkem kui A4 lk – panen osa juttu siia homme-ülehomme jupiti üles.
Pannes Eesti elektritarbimise koormusgraafikusse „klotsi" nimega tuumajaam, st kui soovime osa ööpäevaselt ja aastaajati muutuva koormuse katta mittereguleeritava üksusega (tuumajaamaga), siis sellega paneme põlevkivi (või ka kivisöe) elektrijaamad veelgi keerulisemasse režiimi tööle, nende kasutegur langeks veelgi. Ütleme et Eesti suvine öine koormus on 400 MW, kui meil oleks nt 400 MW-ne tuumajaam, siis tähendaks see Narvas jaamade seiskamist – plokkide, millede seiskamine vältab tunde, millede käivitamine vältab ööpäev, vägaväga kohmakate ja aeglaselt sisse-välja lülitavate agregaatide seiskamist. Ehk siis, põlevkivienergeetika ei sobi kokku tuumaenergeetikaga. Mittereguleeritavad tuumajaamad tahavad muutuva koormusgraafiku kompenseerimiseks kõrvale hästi reguleeritavaid tootvaid üksuseid, parimaks on veehoidlaga hüdroenergia.
Unustame põlevkivienergeetika ära, laseme sellest taagast ükskord ometi lahti? Küsiksin vastu, mida me siis asemele valime? Millal valime? Kuidas uuele valikule üle läheme? Ja miks me peaks põlevkivist loobuma? Jah, vastuseks on EL energeetikapoliitika, poliitika, mis lähtub minu arvates põhjendamatust veendumusest, et inimtekkeline CO2 emissioon muudab planeet Maa kliimat.
Estonia turupäeval on nutikam pileteid Piletimaailma kodukalt osta. Hind on sama mis Estonia taga rahvamassis nügeledes või teatri kassast ostes.
Siia lehele on satutud otsinguga „šarniir käib ringi". Arvatavasti tingis küsimise šarniiride vahetus, ei saanud vana kätte või uut alla.
Et seda ei juhtuks, tasuks enne võtmega mutrile lähenemist keere traatharjaga korralikult puhtaks teha ja roostesurma vms asjaga leotada, et mutter võimalikult kergelt käima hakkaks. Juhul kui ikkagi ringi käib, lüüa paraja haamriga koonusesse kinni tagasi.
Uut tagasi pannes pole haamriga kolkimine muidugi hea mõte, vaikselt võib koputada, aga võib ka muudmoodi šarniiri koonusesse suruda.
Kui aga vastupidi, vana šarniir on koonusesse kinni roostetanud, siis efektiivseim viis seda lahti saada on korraga kahe haamriga õõtsa külgedelt koputades. (traktoreil ja muudel tõsisematel aparaatidel aitab muidugi soojendamine)
Kerge ülekaalulisus ei ole minu arvates siiski piisav põhjus muretsemiseks, enese peitmiseks, enese häbenemiseks, häbitundmiseks, kõhnadele alt üles vaatamiseks, riidest lahti võtmisest loobumiseks, stressiks ja muudeks koledateks asjadeks. Selles meie esimest ja viimast korda asetleidvas ühekordses projektis, nimega elu, on piisavalt muidki teemasid, milledega end vaevata.
Ehk siis, väike volt või lisakilo võib peale lodevuse viidata muide ka elutervele ja mittepabistavale ellusuhtumisele, trennis käimise ajaga võistlevale kultuuri- ja muudele intellektuaalsetele huvidele, toidu nautlemisest lugupidamisele (ja elujaatav inimene, kes oskab toitu nautida, oskab nautida ka muud :-).
Oma kehakaalu ja mõõtmete, grammide ja sentimeetrite pärast terve elu hädaldavad ja pabistavad naised (mehed), istuge maha ja mõelge, kaardistage ja süstematiseerige tegelikkus ja soovid, määrake enese ja enese ja teistevaheliste seoste kui terviku ehk süsteemi soovitud väljund, mille operaatoriks te ise olete. Leidnud soovitud väljundi ehk tulemi (nt kehakaalu), saate asuda sisendi ja/või operaatori muutmisele. St, kui vaadelda meid kui süsteemi operaatoreid, ja sisendeid kui me soove, siis soovitud väljundi saavutamiseks on 2 võimalust: a) muuta sisendeid ehk soove; b) muuta operaatorit, ehk meid endid. Valik on meie. Me ise oleme oma valikute funktsiooniks. Nii sisendite kui väljundite fuktsiooniks.
Ma ei räägi siin hedonistlikust arutust lõbudele allumisest, vaid epikuurlikust sügavamast naudingutest lugupidamisest ja välistest ilunõutetest mitterangest kinnipidamisest.
Meestele meeldivad peenikesed tibid? Meeldivad üldjuhul jah, vaadata, aga mitte ainult, minu andmetel meeldivad meile vähemalt samavõrd ka tibidefinitsiooni mittemahtuvad, gravitatsiooniga ehk veidi rohkem sinasõpruses olevad, veidi suuremaid rõivanumbreid kandvad rõõmsameelsed mittepabistavad pingevabad rahulolevad naised. (reegliloojad, pinges kontrollfriigid, pabistajad mehed ja naised, analüüsige ka teie end palun aegajalt, nähke end mitte ainult kui inimest, vaid kui inimest + suhted teistega ja endaga).
Ülekaalulised/paksud inimesed paigutuvad minu arvates samasse kategooriasse suitsetajatega, nad on terviseriskidest kindlasti teadlikud, kuid a) ei viitsi olukorra muutmiseks midagi ette võtta; b) ei taha midagi ette võtta. Austamist väärivad kahtlemata mõlemad otsused, kuid väikene tervisesport ja tervislik toitumine võiks (kasvõi aegajalt) igaühe ellu kuuluda, seda just tervise seisukohalt.
Süsteemi ja funktsiooni mõiste tõin sisse põhjusel, et inimese rahulolu ja õnne kirjeldamiseks saab kasutada ka teaduslikke mõisteid ja metoodikaid, mis võivad olla kasuks leidmaks põhjus-tagajärg seoseid, defineerimaks ja raamistamaks edasisi tegevusplaane. Jah, me teeme seda kõike igaüks iga päev, oma unikaalsel moel, aga kui see oma isiklik mudel tõrgub, vastust ei anna või vastus liialt ebamäärane-mürasegune on, siis tuleks võtta ikka paber, pliiats ja süsteemiteooria ja oma häda paberile panna ja hädamurepinge enesest välja taandada.
Elu on ilus.
… sest ma ei leidnud vastust enesele esitatud küsimusele, miks ma peaks, milline põhjus hoiab mind lahkumast erakordselt umbsest, palavast, ventileerimata, vilisevate mikrofonidega, pööbellikult juttu mölisevat rahvast täis asutusest, kus Koikson parajasti esineda püüab.
Kontsert on koht, kuhu minnakse soovitud emotsiooni kogema, eks, rõhutan, soovitud emotsiooni.
(jutumölast: artist palus, et kuulakem üht lugu vaiksemalt, mispeale lärm valjenes. Piinlik.)
(olles ses kohvikus(?) esimest korda ja otsides ruumi ja kohviku(?) nime vahelist seost, koorus sõna „rock" pelguse põhjus – rock on minu arvates miski, mille saatel on mõistuse väljalülitumise vabadusastemete hulk suurenenud)
The Big Picture
Dennis di Cicco (TWAN) & Sean Walker, Skyandtelescope.com
Pildil on näha seda, mida palja silmaga ei näe.
(Noorele) astronoomia- ja füüsikahuvilisele julgen alustuseks jätkuvalt :-) soovitada seda raamatusarja ja toda veebilehte. Sügis on mõtisklemise ja arusaamiskihu rahuldamise aeg.
Poliitikuil olnuks tänasest Foorumist vähemalt üht õppida – vaatamata saatekülaliste erimeelsustele saab suurepäraselt rääkida ka kordamööda, ja järjest, ja asjast.
Meeldejäävaim emotsioon tänavusest Laulupeaost oli see kohutavalt suur rahvamass, mis mitte kuidagi ei mahtunud lauluväljakule ära. Istuda ega astuda polnud kuhugi ja ühest väljaku äärest teise pääsemine vältas terve tunni.
Indrek viitas pildile, kust ilmneb, et arvestatav osa väljakust oli suhteliselt tühi ja tavalisele inimesele suletud.
Kunagi ammu arvasin, et on viimane aeg mingisugune ringkiri või üleskutse koostada, mille sisuks olnuks ebamõistlikesse kohtadesse paigaldatud „lamavate politseinike" juures törts signaali lasta. Et inimene, kes taolise asjanduse oma kodumaja ette tellis, oleks 24 tundi kursis, et näe, jälle pidi keegi möödasõitja tema maja ees peatuma ja taaskord sai kellegi liiklemine rahustatud (viimasel ajal väga sage ja üksjagu arusaamatu väljend). Õnneks tekkis juba toona küsimus, milline koht on kellegi jaoks ebamõistlik ja milline mitte. Ja plekkkünnise tellinud hüsteerilisel autovihkajal ja autoga kuhugi kohalejõudmist vihkaval inimesel on arvatavasti naaber, kes samuti 24/7 tuututamist kannatama peaks. Nii et unustame eelneva jutu.
Küll aga võiks minu arvates tervitustörtsu lasta noile (arvatavasti õlleimejatele) tüüpidele, kes maantee ääres auto kõrval põit tühjendavad. Signaal sisaldaks sõnumit „oo jee, ka mina nägin su Vello ära", või siis „assa, julge poiss oled, igaüks ikka teepeenart niimoodi ei kasta", või siis „lahe tüüp oled, ei pabla nii väikese asja pärast, nagu seda on urineerimiseks koha valimine" jne.
Ma ei hakka siin täpsustama, milline on minu enese analoogsetes situatsioonides lastud signaalide sõnum olnud.
Olerexis, Statoilis ja arvatavasti ka muudes bensiinijaamades on üles seatud udupeened rehvide pumpamise instrumendid. Valid nuppudega soovitud rõhu, surud vooliku ventiili otsa ja õhk peaks tulema hakkama… kuid, kui tühjas rehvis rõhku pole, ei lülitu nimetatud imemasin ka sisse.
Kokkuvõte, tühja rehviga jalgrattaga ei ole mõtet enam bensiinijaama jalutada. Tuleb osta kas pump, kompressor või leida avatud-töötav rehvitöökoda.
Tore et käesoleva aasta sügiseks on mitmed Tallinna tänavad korda tehtud. Üks asi, mis aga mõningast nõutust tekitab, on ohtrad suured ohutussaared keset teed. Nt Telliskivi ja Kopli ristil, Telliskivist otse üle Kopli minna tahtjad peavad ka paremalt lähenejad ja Telliskivisse keerajad läbi laskma, Telliskivist paremale keerajad peavad seega „tühja ootama". Oleks see ohutussaar seal kitsam, saanuks 2 rada maha joonida, paremale tahtjad saaks passimata üle ristmiku. Eiei, see ei ole auto-jalakäija võitlus, saarekesi on vaja, põnnidele ja memmedele, kes ühe jalakäijarohelisega üle ei jõua, aga nt see Telliskivi saareke saanuks kitsam olla ja mitte ummikut tekitada.
Teine teema on kiirabi ja tuletõrje. Suund võiks olla siiski operatiivsõidukiradade tekitamine, et ummikutes ja tiheda liiklusega saaks inimelusid päästvad sõidukid tavaliiklusest mööda. Keset teed olevad ja liiklusmärkidega laiad saarekesed ei sobi eelneva mõttekäiguga aga mitte kuidagi kokku.
Milliseid patareisid fotokasse osta? Väike testi tulemus Hinnavaatluses:
Varta Superlife tsink-süsi AA 223mAh/100mA-discharge - 3.75eek/tk ehk 16.82eek/Ah
Energizer AA L91 Lithium 3331mAh/100mA-discharge - 49eek/tk ehk 14.71eek/Ah
Duracell PowerPix AA NiOx 1589mAh/100mA-discharge - 17.4eek/tk ehk 10.95eek/Ah
Panasonic Evoia alkaline AA 2407mAh/100mA-discharge - 17eek/tk ehk 7.06eek/Ah
Duracell Alkaline Plus AA 1929mAh/100mA-discharge - 12.25eek/tk ehk 6.35eek/Ah
Duracell Alkaline AA 1462mAh/100mA-discharge - 8.75eek/tk ehk 5.98eek/Ah
Varta High Energy alkaline AA 2200mAh/100mA-discharge - 9.25eek/tk ehk 4.20eek/Ah
Nokia teeb jätkuvalt häid telefone, eriti pean silmas N-seeria aparaate, kuid, need oleks veel paremad, kui nad nii tüütult uimased ei oleks!
Ostes poest Coca Cola, ootan ma pudelist üht teatud maitset. Ostes hambapastat, soovin olla kindel, et tuubis on just see pasta mis eelmine kord. Minnes kinno vaatama filmi, kus peaosas mängib näitleja x, soovin näha midagi analoogset tema eelmise filmiga. Ostes ansambli y plaadi, soovin saada analoogset muusikat, mida see y varem on teinud. Üldiselt see nii ka on, ja me oleme sellega harjunud, sisu vastab sildile, Coca on ikka Coca, Tom Hanks on Tom Hanks, aga, Madonna ei ole enam Madonna. Üldiselt soovivad inimesed vana ja tuntut ja meeldivat taaskogeda, taasavastada, taasmeenutada. Tulles vana toote nime all millegi uuega välja, valades Coca pudelisse petrooli, ei ole Coca otsija rahul. Ning eks sama lugu on ka üritustega, pidudega jne jne.
Uue ja tundmatu avastamine on teine teema.
Olen igasuguste autodega sõitnud, kõik on nad omamoodi ja isemoodi, samas aga ikkagi sarnased. Ühed veidraimad on minu arvates aga uuemad BMW-d. St ma ei saa nendega hakkama, just nuppude ja kangide käsitsemisega.
Suunatule kang fikseerub vaid ühes, keskmises asendis, suuna välja”lükkamine“ vajab treenimist, et teiselepoole suund sisse ei läheks. Sama lugu on kojameestega, ja intervalli käivitamine võiks minu arvates teiste režiimide kõrval olla, mitte kangi otsal olevast eraldi nupust käia. Normaalne auto võiks käivituda ilma sidurile pressimata, saaks talvel ka kõrvalistmelt auto sooja panna, st käivitada. 1,6 liitrine mootor võiks tänapäeval keskmiselt ikka alla 9 liitri 100-le võtta. Sigarisüütajas võiks pinge olla ka seisva mootoriga (autolaadijaga telefoni laadimine on võimalik vaid mootorit käiates või süüdet sees hoides (armatuuris tuled põlevad, ventilaator puhub).
Signaali andes ei tohiks 400 000 kroonises autos istudes püksid jalas vibreerida, nagu ka ei tohiks pedaalid kojameeste taktis juhi jalgade all väriseda. Nii kallil autol võiks olla ka kiirustundlik roolivõimendi, st võiks sõrmega jaksata rooli keerata. Normaalsel autol võiks olla siiski varuratas olemas. Mõistlik oleks, kui tänapäevane auto teaks, mis asi on mp3. Tahavaatepeeglit alla keerav nupp võiks minu meelest ikka vanaviisi käia, mitte keeratav olla. Ka tagumised aknad võiks elektriliselt üles-alla liikuda. Autos võiks olla kasvõi 1 koht, kus saaks mobiili hoida (va tuhatoos), samuti võiks autos vähemalt 1 topsihoidja olla. Taolisi häirivaid “lisasid” on ühel pea uuel bemmil veel. Jah, ka teistel uutel autodel on analoogseid häirivusi, aga minu teada mitte ühelgil sellistes kogustes. Kunagi oli bemm ju kõva tegija, ilma irooniata. (ok, 1. seeria BMW ei saagi oma väiksuse tõttu teel püsida ja 1,6-ne mootor ei saagi jaksata kiirendada, aga et sellisel autol on selline hind...)
Ma ei kujuta hästi ette, kuidas saavad keerulistes menüüdes ja keeruliste juhthoobadega hakkama vanemad mehed?? Läänes on aga just küpsemas eas inimesed majandusikult paremal järjel ja potentsiaalsed kallite autode ostjad. Miks on BMW viimastel aastatel mingit oma loogikat ajama hakanud? 7.-l seerial nõuab isegi käigu sissesaamine teatavat harjutamist. Ma ei jaksa vist enam ajaga kaasas käia...
Kui tavaliselt ei saa ma feministidest ja feminismist rääkivaist juttudest mitte midagi aru, siis see artikkel eristub minu seniloetutest.
Kui subjekt mingil põhjusel ei suuda ühiskondlikus elus oma valikuvabadust kasutada või kui eesmärgid, mille poole ta püüdleb, jäävad kättesaamatuks, satub inimese eksistents, iseäranis selle eksistentsi põhjendatus ohtu. Oma valikuvabaduse kasutamata ja seega ka oma eesmärkide saavutamata jätmine tähendab, et me „ei õigusta oma eksistentsi positiivselt” .
Just selles näeb Beauvoir naiste peamist probleemi. Kuna Beauvoir ei pea naiste kodutöid ei ratsionaalseiks ega kreatiivseiks, siis on naine võimetu realiseerima end transtsendentse olendina, jäädes seotuks immanentsusega ning üksnes korrates oma tegevusi. „Kodused tööd, millele naine on pühendunud, sest ainult need sobivad emaduse kohustusega, vangistavad naise kordumise ja immanentsuse maailma. Samad toimingud korduvad päevast päeva ja kestavad peaaegu muutusteta sajandist sajandisse. Ja sellest ei sünni midagi uut”
Uku Masing: “maailm avaneb inimesele niisugusena, nagu igaühe emakeel selle talle avab”. Kisun Masingu lause veidi konekstist välja rakendan ülbelt järgmise mõtte ette: järelikult, kuna igaühe keeletunnetus, keelevõimekus, keeleoskus, keeletaju, sõnavara on erinev, on ka kõigi maailmad erinevad.
(Sirbi lugemiseks kulub umbes 3 tundi.)
Olen kuulnud arvamust, et kliimasoojenemisse annab panuse ka lihtlabane kütuste põletamisel eralduv soojus. Akadeemik Enn Mellikov: Kuue minuti jooksul jõuab päikeselt maale energiahulk, mis ületab inimkonna poolt kogu tema olemasolu jooksul kunstlikult toodetud energia hulga.
Ehk siis, härrased ja prouased, kirjutagem endile arve lahti, palun hoomakem mastaape, süstematiseerigem suurusi, rääkigem asjast.
Rein Vaikmäe ja Tarmo Soomere kirjutavad Postimehes Maa kliimast. Suurepärane! Jah, Teaduste Akadeemia, enamus erialateadlasi ja teadusajakirju üritavad rohkem või vähem leebel moel väljendada kahtlusi EL CO2-poliitika suhtes, kuid, akadeemikud ja professorid, palun kirjutage taolisi teaduslikke artikleid iga nädal igasse ajalehte!!! See on praegu ainus võimalus rumalusele vastu seista!
Päev, mil CO2-hüsteeriast kirjutatakse Guinessi rekordite raamatus kui inimkonna kalleimast ja mõttetuimast hullusest, saabub loodetavasti võimalikult peagi.
Jah, olen veendunud, et inimtegevus (ja inimtekkeline 1..2% CO2-e) ei muuda planeet Maa kliimat.
Varem siin lehel:
Kasvuhoonegaasidest ehk kärast CO2 ümber
300 aasta pärast tagasivaade meie CO2 hüsteeriale
Al Gore Ebamugava tõe 35 ebamugavat tõde
Veel 1 temaatiline leht: http://algorelied.com/
Lihtne, telli ajaleht. Ja kui see sul juba tellitud ja raha makstud on, küll see leht siis ka loetud saab. Vähemalt pooled artiklid, no hea küll, ütleme veerand artikleist.
Pretendeerigem jätkuvalt enamale. :-)
… näikse ümberringi olema. Ei tea kas kõiki praegusel eluetapil olulistena näivaid probleeme (nt kuidas ma välja näen, mis must arvatakse jne) ikka tasub suureks mõelda? Ja nende teemadega end vaevata ja piirata, muretseda ja neile pühenduda.
Elu on ju lühike ja kas seda ikka on vaja veel keerulisemaks elada?
Sel aastal käisin vaid ühel Folgi Ööülikooli salvestusel, ja seda meelega. Sest ilma konkreetse teemata, tugeva esinejata ja vestluse vedajata (J.J.) kipuvad arutelud Ööülikoolile mittekohasteks mokalaatadeks kujunema.
Aga eks ka mokalaatasid ole vahel vaja.
Vahel võiks eneselt „miks ma peaks" asemel „miks ma ei võiks" küsida.
Kellelegi teenet osutada või vastu tulla võib vahel ka ju niisama, ilma otsest kasu saamata.
