Me oleme loodusrahvas ja iidsetest aegadest saadik külmaga võidelnud, ja eks seetõttu olegi meil suur hulk igasuguseid külma kohta käivaid metafoore, müüte, kummalisi isikustamisi jne. Eile kuulsin, kuidas külm praegu maa sisse pääseb (iseenesest õige, sooja maapinna ja külma õhu vahel pole lund), ja kui nüüd kiiresti ilm soojaks peaks minema, ei pääse külm enam maa seest välja ja läheb seetõttu veel eriti sügavale maasse, nii et kui nüüd ikka soojaks keerab, lähevad veetrassid laks ja laks lõhki (*). Või siis et külm on leidlik, mõne koha ikka leiab, kust majja pugeda ja torusid külmutada. Või ka külmetavate käte ja jalgadega, soe peab seestpoolt tulema, külm tuleb välja ajada, käsi nt sooja vette kastes aga külm välja ei pääse (siin on ehk müüdi põhjus valus, mis kiire soojendamine kaasa toob?). Külm oleks justkui halastamatu, vääramatu, julm sein, kes peale surub, läbi seinte ja akende aeglaselt tuleb, igale poole vahele poeb, kes hoolimata meie pingutustest nutikust ja leidlikkust üles näidates ikka mõne veega täidetud torujupi oma hambusse saab. Või kuidas ta leiab mõne metalleseme, mille kaudu kuhugi pugeda. :-)
Mnjah, põhimõtteliselt pole vahet, kas me kujutame ette, et tegelikult polegi ju külma olemas, on vaid soojuse puudumine, osakeste kineetilise energia puudumine, et me tunneme soojuse puudumist, et vesi külmub soojuse kaotamise tõttu, maha jahtuvad need kohad, kust soe kergemini mõnele teisele kehale kanduda saab, või siis et külm on miski, mis igale poole pugeda üritab, sooja sisse kiilu üritab lüüa. Pealegi, kui pole aeglasemate osakestega külma keha, ei saa ka soojus, kineetiline energia kuhugi kanduda. Vahe on vast vaid selles, et see esimene ja korrektsem ettekujutus ei sünnita ehk kohati nii naljakaid metafoore külma imetegudest. :-)
(*) ehk seostatakse sooja torude lõhkemises sellepärast, et jäätunud toru/radikat erinevatest kohtadest sulatades kipuvad need purunema? 1 arutlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar