Mõni aeg tagasi avastasin, et ajaveebi pidamine on vist hakanud mu mõtteid ja isegi igapäevaseid tegemisi suunama. See avastus ei meeldinud mulle. Sest ajaveeb ei ole midagi nii üllast ja head, et lubada sel lasta end mõjutada, nii et igapäevased otsused ja tegemised peaks siiski olema „ajaveebi-mõtte-vabad“, 100.0% (hea küll hea küll, ainult 1 asi on 100.0% kindel), ajaveeb ei tohiks olla lava, kus teatrit teha. Ma ei soovi olla ajaveebnik, kellele see koormaks muutub, ma ei soovi midagi ette võtta selleks, et oleks mida kirjutada. Ühesõnaga, ma ei taha ajaveebist mõjutatud olla. Ja ma ei taha ka lugejate, paar tükki neid vist ikka on, ootustest mõjutatud saada - no et kuidas siis täna midagi pole või et kuidas seekord nii tühine mõte. Jaa, sellised muremõtted on maailmas olemas, ja ma ei taha neist midagi teada.
Ma tahan, et ajaveebi sissekanne sünniks PÄRAST, pärast mingi asjaliku või väljaütlemist nõudva mõtte päheturgatamist, pärast mingit huvitavat sündmust, pärast millegi kohta arvamuse kujunemist jne. Mitte vastupidi. See olgu vaba aja olemasolul tavapärase netituuri ,uudiste ja uudisgruppidele silma pealeviskamine, üks osake. Kokkuvõte, summa, dominant mingi ajaperioodi mõtetest.
Ja veel, keegi tark mees ütles kunagi, et mõte on midagi väärt siis, kui seda kirja saab panna. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar