Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et viimase aja üks absurdsemaid meediasündmusi oli paavst Jonnes Paulus II suremise kajastamine. See oli muidugi kaa absurdne, et vana ja väsinud mehega tulid hüvasti jätma tuhanded ja tuhanded inimesed, et uue valimisel taolist tossu-tsirkust tehti, aga sellest religioossest „ühisest arukaotusest“ tuleb vist aru saada, küll aga oli arusaamatu jah, meedia agarus kirjeldamisel, kuidas ta nüüd hingab, kuidas üks neerudest vist töötab, mismoodi ta midagi ei öelnud, kuidas ta käega viipab, kuidas teda toruga toidetakse jne jne. Ja tundub, et taoline komejant kipub korduma pea samal määral vana ja väsinud mehe, Ariel Sharoniga. Ta hingab! Liigutas kätt! Mingisugunegi filter võiks ju vahel olla, kõiki uudisteagentuuride totrusi pole ikka mõtet ka Vikerraadios ja EPL-s kajastada. Uudiskünnis võiks vähemhüplev olla.
Siinne ajakirjandus võiks lähtuda siinsetest meie tõekspidamistest, Mikk Mikiver (kes oli eestlasele kahtlemata 100 x olulisem kui keegi paavst) lahkus meediakärata, Lennart Meri, kes on samuti meile vähemalt 100 x olulisem kui mõni paavst või väljamaa riigitegelane, on õnneks samuti peaaegu rahule jäetud. Raske haigus või surm võiks olla sellised alad, kuhu meedia ei tiku. Ka SLÕhtuleht mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar