Muusika kuulamisest

Paari päeva eest oli juttu kõrvaklappidest ja et kuulan praegu klappidegaRiho Sibulat ja Estonian Dream Big Bandi, tuli mõte natukene muusika kuulmisest ja kuulamisest rääkida. Ehk ärgitan mõnda lugejat (Põnn :-) muusikat vahel natukene ka teistmoodi kuulama.

CD-le mahub palju. Kui stuudios on vaeva nähtud, tehnika korralik ja ei ole suure väänamisega paljut ära kaotatud, on väga põnev mõttes instrumendilt instrumendile liikuda ja kõrvaga suumida. Võtame esmalt löökriistad. Tegelikult on põmm põmmi taga ka palju muud, on trummipulga klõps, plärts või plumps sel hetkel, mil pulk trumminahka puudutas, juhul kui trummar eksib ja trummi erinevatesse kohtadesse lööb, olevat ka trummi kõla muutus kuulda, mina seda kuulda tõenäoliselt ei oska, ja eks trummarid ole ka hoolsad. Väga kergesti on kuulda trummipulga kolksatust vastu taldrikut, enne tsss-i või sõtsu. Sel plaadil, mida hetkel kuulan, sahistab keegi 7. loos pintsliga vms-ga vastu taldrikud. Pintsel käes liigub ja erinevad karvad vahel puudutavad taldrikut, vahel mitte, ka see on kenasti kuulda. Siis lüüakse tolle pintsliga kergelt vastu taldrikut, erinevad karvad puudutavad erineval hetkel taldrikut, ka see on kuulda.. (kahjuks ma ei jaga instrumentide nimesid). Midagi seal veel kajab… taldrikule trummipulgale lüües on… ju teised samal alusel olevad helisevad kaasa. Veel tundub, et kui veel vibreerivale trummikilele pulk läheneb, jõuab see veel vastu pulka vibreerida, enne kui pulk järgmise löögina hooga trummile maandub. Samuti on kuulda laulja huulte avamist (kuivade huultega ehk poleks), süljemullikeste katkiminekut suus, keele all, ma arvan. On aimatav laulja miimika, kaela hoiak. Võtame nüüd kitarri, kitarristi vasaku käe sõrmede libisemise keeltel, väljavenitatud keele libisemine ja pääsemine lipitsa alt, eelmisest tõmbest veel võnkuva keele ja taasläheneva lipitsa kokkupuude jne – see on kõik CD-l olemas. Kui stuudios pole miksimisega väga hoogu mindud, tekib silme ette ka helipilt, trummar asub seal, nii, kitarrist seal, laulja siin jne. Vaikne heli on vaikne, vali on vali. Üks instrument ei sõida teisest üle, see esimene jääb kenasti alles. MP3-de puhul ja raadios on see kõik rikutud. Madalad ja kõrged sagedused lihtsalt maha lõigatud, valjus kogu loo ulatuses ühtlaseks keeratud, õrn till on sama vali kui röökiv laulja, kui mängib 1 instrument ja mingi hetk lisandub teine, siis esimese valjust tõmmatakse kohe maha, detailid on kadunud, ei ole enam pintsli karvakesi ega trummipulga plärtsu enne „pummi“. Iseasi muidugi, kas ongi neid kolkse ja plärtse alati kuulda vaja. :-) Ja eks suuremate bitikiiruste puhul jääb midagi ka peale pakkimisi alles. Ja nt Klassikaraadiot kuulates kuuleb märksa rohkem kui mõnest tümpsuraadiost. Kuid CD jääb CD-ks. Mõni mees ütleb muidugi, et ka CD on liialt suur kompromiss, ikka korralik vinüül korraliku plaadimängijaga on see elus muusika, kuhu mahub palju rohkem kui CD 44,1 kHz ja 16 bit, noh jah. (44100 Hz siin – 44100 korda sekundis määratakse helilaine „asukoht“, täpsusega 16 bit, ehk 2^16=65536 erineva võimaliku nivooga). Seda veel, et võimendil võiks ekvalaiseri välja lülitada, kui ei saa, siis kõik nulli keerata - nii rikutakse signaali vähem. Et tõenäoliselt on võimendi dac (digitaal-analoog-konverter) cd-mängija omast korralikum, lasta plaadimängijast võimendisse digisignaal, et see siis seal lahti arvutataks. Eks meil ole muidugi kodudes üsna tagasihoidlikud plaadimängijad ja võimendid, nagu teisele eestile kohane. :-) (reklaam on: Hifi Klubi on muideks väga asjalik koht, reklaam:off)

Veel. Muusikat võiks kuulata pimedas, no või siis kinniste silmadega. Et meie jaoks ei oleks muud signaali kui heli. Et aju rakendaks rohkem võimsust kuulamiseks, et 2,5 keerulises keskkõrva teos olevas 25 000-st kuulmenärvikesest pärinev signaal võimalikult täiel määral ajus lahti harutataks. Ma arvan tõsimeeli, et näiteks mina kuulen küll pimedas rohkem kui mittepimedas. Juhul kui muusikat kuulata kõlaritest, siis istuda kõlarite keskmisi ja kõrgeid sagedusi mängiva elemendiga samal kõrgusel, kõlar keerata otse kuulaja poole, pead hoida otse, sest kõrgemad sagedused peegelduvad ka meie õlgadelt ja nii saame parema suunataju. Istuda võiks võrdhaarse või ka võrdkülgse kolmnurga tipus. Paraku ei saa me kodus ilma koduseinteta, nii et peegeldused seintelt lisavad omajagu segadust… noh jah. Eks vaibad, pehme mööbel, raamatud neelavad osa peegeldusi...

Nii, siit edasi võiks juba igaüks ise uurida. See oli minu tagasihoidlik arusaam muusika kuulamisest, sellest, et oma lemmikuid võiks vahel nö lahti suumida, mitte keskenduda ainult meloodiale, harmooniale.

Miks kõrvaklapid ja kõlarid kallid on, miks neid keeruline ehitada on, sellest räägin ehk teine kord, niipaljukest kui ma sellest teemast aru olen saanud.    


TÄIENDUS: lisan paar linki, mida kunagi lugenud olen ja nüüd peale selle kirjatüki kirjutamist üle vaatasin. Olen üht-teist Sulo Kallase lehelt meelde jätnud. Ja veel 1 link.