Kujutlegem ette kasutatud WC paberit, sellist mitte ammu, korrektselt ja keskpärase intensiivsusega kasutatut. Ei ole meeldiv, paneb nina krimpsutama, pilku mujale keerama, ringiga mööda minema, rutuga mingisugustki ilusamat mõtet otsima, kasutajat ja laokilejätjat siunama, ühesõnaga, väldiks kui vähegi võimalik. Lähed poodi, kõnnid kassa juurde, ja… leiad sealt midagi analoogset. Või astud bensiinijaama, näiteks ühes Kuressaare bensiinijaamas vaatab otse silmade kõrgusel nina all seesama asi vastu. Paneb õlgu võdistama, teinekord on aga vähemalt teada, kuhu pilku mitte keerata. Poodides kassade juures sama lugu, saab ju ka mujale vaadata, mitte ette kujutada selle loomisprotsessi, neid mõttekäike, mida seda luues on mõeldud, mitte tunda end sellises roolis ja sellisena, mida selle looja vaatajast mõelnud on. Hetk hiljem tundub aga selline vältimine, pilgu ärapööramine tobe, ega kaka ju pealevaadates ei määri, sellest saab üle olla, nagu ka WC paber, see on ju loomulik, ilma ei saa… kuid selleta, mis seal kassa juures on?
Kokkuvõte: on häiriv kõikjal näha SLÕhtulehe reklaame. Neid kaanelugusid, seda määritud paberit. Päevast päeva, igal pool.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar