Inimesed on nagu rändlinnud, mingil aastaajal hakkavad nihelema, ja siis asuvad karjadena kuhugi minema. Rändlinnud põua ja kuumuse eest äsjatärganud loodusega põhja, meie juurde, ja sügisel sooja lõunasse tagasi. Inimesed lähevad üksmeelselt liikvele detsembris, karjadena, suundutakse kaubandusse, seda nimetatakse jõulukinkide ostmiseks. Et mehed ei ole naistele sõjasaagi, st kinkide leidmisega minu arvates nii osavad kui naised, me pole ka vist nii püsivad, siis kaubandus (st ühed teised naised) on meestele vastu tulnud. Räägin kinkekomplektidest, no need kus on mingid keerulised totsikud sees. Et lippa aga poest läbi, võta kassa kõrvalt karp ja vii koju. Kohus täidetud, linnuke kirjas, kõik on rahul. :-)
Aga miks ei võiks olla kingitaksot? Helistad ja kink tuuakse koju. Ah et milline kink? No see sealt kassa kõrvalt. Ja homme teiselt poolt kassat.
Aga miks ei võiks olla kingipoodi? Läbipaistmatud karbid, kingid erineva hinnaga, nt 100, 200, 500, 1000 eeku. Nagunii praegu ju tuuseldatakse mööda poode, x rahasumma taskus valmis, ja siis peale enese väsitamist krabatakse midagi. Parem võtta kohe kingipoest, vastava hinnasildiga riiulist. Ja saab ju ka mitu võtta, 100-se ja 200-se, kokku 300 EEKu. Kingituse saaja oskab kohe hinnata, kui kallis ta kinkijale on.
Aga miks ei võiks olla kingioperaatorit? Maksad iga kuu natsa, ja siis detsembris saadetakse kingid koju. Hea mugav. Ja enne saad netis iseteenindusbüroos määrata, mis värvi kinkepaberis kingid sel aastal tulevad.
Ja kõik on rõõmsad kinki saades. On õppinud rõõmsa näo manamise vajadusest rõõmu tundma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar