Me mõtleme keele vahendusel, enesega emakeeles sisedialoogi pidades. Järelikult me ei oska mõelda asjust, millede jaoks pole meil sõna, mõistet. Näiteks kui meie leksikas puudub mõiste, st sõna jää, siis ei ole võimalik meie mõttekonstruktsioonidest leida külmunud vett, me ei oskaks jääst mõelda. Sõnad on need tükid, milledega kombineerides mõtleme. (kui emakeelset tükki pole, siis käib ka võõrkeelne sõna).
Olen kuulnud, et mõnel pool (nt Inglismaal(?)) nö jaotatakse inimesi klassidesse sõnaosavuse, sõnavara põhjal. Seega, see peaks eelneva arutelu põhjal viitama inimese mõttemaailma rikkusele. Kuid inimene, see ju ongi tema mõttemaailm. Keele, sõnavara, grammatiliste peensuste tundmine omandatakse aga lugemisega, tugevate, keelt sügavusteni tundvate kirjanike (nt Kross) lugemisega. Seega, noored, lugegem! Ja, ka vanemad ja kõrgelt haritud, keelt (mõtet) hästi valdavad inimesed võiks aegajalt mõnd tõsist kirjanikku lugeda. End lihvida. Sest tarkuse, mõttesügavuse kohta ei saa mitte kunagi öelda, et nüüd ollakse jõutud maksimumi, pärale, et ollakse lõplikult küps.
Selline tagasihoidlik järeldus kujunes kahe tänaõhtuse mõtiskluse tulemusel: 1) tuttavate pool rääkisime venekeelsetest inimestest, kellede vanemad on erinevatest rahvustest, kel endil polegi nagu rahvust ja emakeelt, kes NSVLnimelises katlas on nõukogude inimeseks saanud, kes, nagu mulle ja tuttavatele tundub, ei oska vist ka vene keelt päris hästi. Et, milline võiks olla sellise inimese mõttemaailm? (ei, see pole absoluutselt ilkuv küsimus!) 2) Veidemanni artikkel vaimsest vaktsineerimisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar