Inimene olevat oma loomuselt religioosne. Mina aga arvan, et see viitab sellele, et inimesel on vaja (ühte)kuuluvustunnet, ühist eesmärki, tunnustust ja heakskiitu teistelt selle eesmärgi kandjatelt. Ju see kõik on pärit sellest hiljutisest ajast, mil me ahvidena ringi silkasime ja karja soosingust sõltus ellujäämine? Vastuolud teistega oleks eluohtlikud, st hirmu tekitavad, siit ehk vajadus kinnitust saada, et kuulutakse ikka omasuguste hulka?
Ja siit mõte, et kedagi on ikka vaja ka kas ülistada või vihata. Nii on lihtsam, on midagi milles võib kindel olla, ja koos on hea vihata. Ülistatu aitab ülevustundeid tunda ja vihatule saab kogu oma põlguse suunata, koos kamraadidega.
Nõuka ajal vihkasid kõik punast režiimi. Seda oli mõnus vihata. Siis sai punane aeg otsa, tuli Mart Laar, aga oli harjutud vihkama, vihata oli vaja, ja vihatigi. Eks vanast harjumusest vihkavad teda mõned veel tänini. Teine vihatav on Savisaar. Tema on kuidagi eriti must-valge tüüp, suhtumises temasse leiab vaid äärmusi, no nagu nt kristlusegi puhul. Nii et, ma arvan, et Savisaar asendab suurepäraselt jumalat. Ta koondab inimesi, ükskõik, kas pooldama või vastanduma. Aga külmaks ei jäta kedagi.
TÄIENDUS: siin on nüüd ehe näide siirdeprotsessist. Siire toimus ärkevlolekust uneolekusse. Sellest nii segane jutt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar