Kas ainult mulle tunduvad õudusfilmid naljakad? Tuleks vähem märgata liialt valju heli, kaadrite vilgutamist ja näitlejaid paksult katvat grimmi? Või pole ma päris õudukaid näinudki? Tont teab.
Miks selline teemakäsitlus? Esiteks, eile oli TV3-s Ring (on see õudukas või mitte?), teiseks, olen kuulnud, et nt Militaarne Hiiumaa aaret (pilt Annelist) on takistanud avastamast õudusfilmid, ja kolmandaks, käies L-ga hämaras keldris puid toomas, hüppas ja röögatas too, kui seina najal olnud hari pikali vajus. Mingid hirmud on inimestes. Ja kõige arusaamatum hirm on minu arvates hirm pimeda metsa ees. Öine Eestimaa mets on minu arvates kõige turvalisem koht üldse. Miks? Sest seal ei ole inimesi.
Vana aja hirmud, mis tulenesid religiooni ja uskumuste muinaslugudest on asendunud uute, filmihirmudega? Aga ju on siis inimesele hirmu vaja. Miks need hirmud muidu välja on mõeldud.
2 kommentaari:
Mina kartsin väiksena pimedat tuba ja mötlesin, et voodi alt tulevad nöiakäed välja, kui ma voodist välja astun, ja karabavad jalust. Aga nüüd ma vaatan, et minu laps armastab köiga jubadamate nägudega kollidest mänguasju ja vötab need ööseks kaissu ka.
Ma mäletan, et pelgasin seda, et äkki on keegi end kuhugi üles poonud ja kooserdan mõnele sellisele siis otsa. Et see võiks päris kole olla. Ei tea miks selline hirm. Algkooli ajal meie koolist üks poiss poos, võibolla sellepärast.
Postita kommentaar