Hakkasin Gerli kommentaarile vastama, kuid läks veidi pikale…
Eks oodata võib erinevalt ja ootusi võib olla erinevaid. :-)
Ootuste püstitamisega võib ka liiale minna, nt millegini jõudes enesele üha uusi ootusi välja mõelda. Kuid ootamine, see on ju millegi puudumine, mingisugune defitsiit, soov tulevikule tingimusi esitada, teatud mõttes praeguse halvustamine, tuleviku eelistamine. Kui just ei oodata, et pragune muutumatuna kestaks.
Et siis, huvitav, kas midagi oodates saab õnnelik olla? Kui oodata midagi, mis kindlasti tuleb, siis ilmselt jah. Aga kui ei olda kindel? Kas nn paremate aegade tulekus saab kindel olla? (arvatavasti tüüpiline ootus, kunagi tulevikus saab rohkem raha olema, suurem korter ja kõrgem auto – praegu on liiga vähe, ei saa VEEL rahul olla. Ning kui olemuselt maksimalistlik noorus mööduma kipub, selgub, et paljud ootused ei kipugi täituma, pagan võtaks.) St kas millegi ootamine/lootmine ei viita sellele, et praegusega ei olda rahul? Jah, öeldakse, et olevaga rahul olemine tähendab mandumist. Kuid kas selline rabelema õhutav ütlemine inimesi tegelikult mitte õnnetuks ei tee? Kas elu lõpuni kõrgemale – kaugemale punnimine saab tähendada, et ka täna rahul saaks olla? Jah, ilmselt see käsitlus puudutas mõistet ootamine arvatavasti vaid osaliselt, nurkapidi, nagu mõtted ikka, mis libisevad üle mõistete osaliselt, vastavalt kontekstile.
Kokkuvõte. Suures ootamises võiksime vahel ka olevale keskenduda. Elame oma elusid ju ka täna, ilma selleta, mida homselt ootame. Ka ilma selleta võib üldjuhul ju tegelikult õnnelik olla, ilma tänast maha salgamata. Või mis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar