Lugu kolmest toredast tüdrukust

„Olen kohal, ma ei hakka tuppa tulema, ehk saad ise õue tulla!?"

„Jaa, OK!"

Juta tuligi kohe, väike karbike näpus.

„Aitäh et läbi said tulla. See on minu kingitus Jaanale ja õnnitle teda ka minu poolt!".

„Jaa, muidugi õnnitlen".

Mari sõitis minema, Juta läks tuppa. Mari silmitses ristmikul seisatades korraks karbikest, mingi kreemi karbike – ju polnud Jutal pakkepaberit ja kasutas enamvähem sirget karpi millegi muu pakkimiseks. Aga võib-olla ongi kreemike, vahet pole, armas meelespidamine ikkagi.

Tunni aja pärast heliseb Mari telefon:

„Mari kuule, tegelikult ma ei kingi Jaanale seda kreemi, mille karbi ma sinu kätte andsin, seal sees on üks teine asi.".

„Eee, ahah, ei, jajaa, muidugi, arusaadav"

„No ma mõtlesin et ikka ütlen sulle, et ega ma talle siis kreemi ei kingi".

„Ahah, nojah, tore."

„Tsau"

„Tsau!"

Juta käis kõnele eelnenud 60 minuti jooksul toast tuppa, näppis telefoni, helistan – ei helista, helistan – ei helista? Kirjutaks sõnumi? Aga see võib viidata sellele, et ma ei julge helistada? Peaks ikka helistama. Äkki Mari arvab, et ma olen rumal, et nii niru kingituse temaga kaugele väljamaale saadan. Või peab mind ihneks või arvab, et mul pole rohkemaks raha? Ja pakkimata ka veel! Äkki koguni naerab mu üle? Aga lihtsalt helistamine, et karbis ei ole odav kreem vaid hoopis midagi muud, on ju kaa imelik? Kurat küll. Oleks pidanud kasvõi valgesse paberisse pakkima, ma oleks jõudnud küll, võinuks Maril kasvõi oodata lasta. Oleks võinud ju ka posti panna. Mh, põrgusse, helistan ja ütlen, et seal sees ei ole kreem vaid üks teine asi.