Lisette Kampus viitas ühele käsiraamatule noortega töötavatele inimestele, teemaks sooline identiteet ja soorollid (www.kasiraamat.ee). Päris huvitav sirvimine ka minusugusele, keda homoteema niiväga ei huvita. Julgen soovitada ka allalaetavad heliklipid ära kuulata, need oleks muide väga kasulik kuulamine (eestlastest) põmmpeadele, kes raudlatiga pedesid tahavad peksta (fraas filmist Tulnukas). Ja homodest noortele, kes enese ja maailmaga pahuksis, kindlasti kaa.
Kardetavasti ei ole ma aga ainus, kes peale klippide kuulamist mh sõnale „haletsus" otsa komistavad. St kusagil on piir haletsemise ja probleemide mõistmise vahel. Mõtle kui kole, midagi on viltu läinud ja nüüd veel kõik vihkavad kaa. Või siis, vääramatute tunnuste alusel tehakse mõne inimese elu põrguks, seda 21.-l sajandil ja meie silme all! Tegelikult on see ju kohutav! Sellist selgitustööd (eesti keeles: harimist) peaks tegema kuidagi nii, et pimedast hirmust ja vihast ei saaks haletsus.
Jah, tundub, et selliseid teemasid ei julge heterod eriti puudutada, äkki keegi peab veel homoks. Ja mida pikema raudlatiga välja ilmutakse, seda kõvemini saab tõestatud, et ikka hetero ollakse.
Tegelikult on sellega aga nii, et selleks, et inimene suudaks maailma näha mitte ainult enda silmade läbi, et ta oskaks end paigutada ka sellistesse situatsioonidesse, kus ta ise varem pole olnud ja ka ei satu, kujutleda end kellegi teisena, üritada aimata, miks ja kuidas keegi teine käitub, see kõik eeldab mõningast intellektuaalset küpsust. See, kui mulle või sulle mõni asi vastik või tülgastav on, ei pea tähendama, et see kõigile vastik peaks olema. Ja kui keegi ütleb, et talle meeldib, siis miks me talle kallale peaks minema? Las igaüks elab ise oma ainukest elukest, nii nagu oskab ja tahab ja saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar