reede, detsember 30, 2005

Kinkimisest

Kinkimise aeg on möödas, ja loodetavasti ka õnnelikult. Kohustuslikus korras tehtud kingituste puhul vahel ettetulev mõningane pettumuski ehk unustatud. (vähemalt siis, kui kingitud asi silma alla ei jää). Siin on kinkide teemat kenasti lahatud.

Eieiei, ma ei ole kinkime vastu! Võlgnevuste võrgustik on ju inimsuhete aluseks. Lihtsalt, kinkimisega kaasnevad mõningased riskid.

neljapäev, detsember 29, 2005

Mandumisest

Lapse kasvatamine on kindlasti üks suur teadus. Eriti mis puudutab just noore eemalhoidmist kõigest ebasoovitavast, või õigemini, kõige taolise õigeaegset ja parajas koguses tutvustamist. Sel teemal räägitakse ikka ja jälle ka sellessamas meedias, mis lihtsameelsele ja kõike koefitsiendiga 1,0 võtvale noorele maailmast iga päev üht- või teistpidi kõvera pildi maalib. Meenub hea klassivenna Berk Vaheri arvamus EPL-s, hiljutisest ajast Liisa Past, Haldre-Part-Kull, arvamus Naistenõuandlalt. Rate.ee-le ja rõivamoele lisaks ma veel ka tänapäevase pop-muusika – suur suur osa sõnumist puudutab soojätkamist või sellega seonduvat, ja seda kõike pahatihti ebatervete rõhuasetustega. No vaadakem neid muusikavideosid, masendav. Jämeda kuldketiga neeger sõidab natuke mersuga ringi ja jõlgub siis mingis selgesti eristatavas kambas kus poolpaljad tibid hööritavad taguotsa. Ja kogu lugu. Või siis ei raisata aega sõitmisele ega jõlkumisele, vaid ainult hööritatakse. No millist maailmapilti selline popkultuur toodab? Milliseid väärtusskaalasid kinnistavad? Eriti just hip-hop. Ja seda noored ju just kuulavad - vaatavadki. Hea küll, teismeline soovib kuhugi kuuluda, kellelegi vastanduda, vajab iidoleid, tahab kellegi moodi olla, tulemuseks ongi siis isemoodi riided, eriti need kummalised püksid ja peast-mitte-ära-käiv müts (*), oma släng jne. Süütu kollektiivse arukaotuse kõrval riideesemete valikul näen mina küll veel ka seda meelsust, mida igast muusikatelekanalist (papp ja tagumikud) hommikust õhtuni noortesse valgub. Jah, ka meil siin Eestis! Ma ootan huviga, millal meie kõrgkultuuriruumi ilmub liikumine, kus nt enese vigastamine popp on, nagu mõnedes primitiivsetes suguharudes. Kardetavasti pole see aeg kaugel.

Igatahes ma hakkaks otsast midagi ära keelama. :-)


(*) Muidugi, mitte-peast-ära-käiv müts on hea sassis soengu varjamiseks. Ja nii käivad ju paljud, ja üldse, kelle asi see on, kus mul müts peas on!? Arukas inimene nagunii sellistel teemadel ei arutle. Njah, ka nii võib mõelda.

kolmapäev, detsember 28, 2005

MÜTS PÄHE!!

Ma ei tea, kus kohast see tulnud on, aga inimestel on juba varasest east saadik mingi hirm mütside ees. No et pole tuus või nii. Kodus sunnib ema-isa suure käraga põnnile mütsi pähe, kuid natuke maad enne kooli satub see mütsike koolikotti. Miks see küll nii on, miks on mütsi pläss kanda? Osalt sellepärast, et osad täiskasvanud, oinad, käivad samuti paljapäi. Õues on 15 kraadi külma, kohe-kohe ärakülmuv pea tõmmatakse õlgade vahele, kõrvad on sini-punased… selliseid tolasid võib iga päev näha. Püha müristus, mütsid maksavad mõnikümmend krooni, mine osta omale suvaline mütsilotu ja hoia oma peakolu! Ja eriti veel lapsed! Natuke aega tagasi sõitsin autoga ringi… pea või kinni ja hakka jõnglastega tänitama. Õõhhh.

No on lollakad.


Muide, Liisi Koiksoni viimane plaat on ülikõva!

esmaspäev, detsember 26, 2005

Metsas on ilus

Mõned pildid tänasest metsasjalutamisest. Käisime jälle Tohvri taga Soomaal, Põnn Katriniga ja mina Anneliga. Ja Põnni autuga.:-)

pühapäev, detsember 25, 2005

Tohvril

Viljandil on Tallinna ees 1 suur eelis – väga lihtsasti ja kiiresti saab linnast välja, ja ka metsa. Peale tõsist õhtust jõulusöömingut (metssea- ja hanepraad, verivorst) ja kinkidejagamist tegime Tohvri (veel 1 link) kandis ühe tiiru. Et siin on lund ikka päris omajagu, siis on puud kõik lume all lookas. Hästi ilus. Eriti just suure lume ja külmaga oleme vahel ikka Tohvri taga ühes metsamajakeses niisama käinud… tuleb meelde, kuidas paari aasta eest -30 kraadiga ja õhtul hilja käisime seal küünlavalgel küpsiseid söömas. Soojad riided seljas, täielik vaikus, võbelev küünlake põlemas, mõnus. :-)

reede, detsember 23, 2005

Palju õnne Annelile!

Täna on Annelil sünnipäev!!! Mõelda vaid, nii tore, jõulud ja sünnipäev korraga! Mulle küll meeldiks. ( Millegipärast tema seda aga nii toredaks ei pea, no et alati ainult üks kingitus, eriti koonrid saadavad ka ühe kaardi ainult. Ja et päkapikkudel ja jõuluvanadel ei tohiks sünnipäevadega mingit pistmist olla. Mhm. Sünnipäev on ju tore, talvine pööripäevane kingitustetegemine (mõned nimetavad jõuluks) on kaa tore, nii et peaks ju topelt tore olema! Aga ei. Ja kingituste tegijatel lihts… eee…

Peale selle tuleb välja, et olen kinke tehes nii pagana etteaimatav. :-|    


Täiendus:
Link õhtusel toredal õdusal sünnipäevapeokesel plõksitud piltidele. Kuigi jah, pisikene Ixus50 ei sobi mitte hämaras ruumis pildistamiseks.        

Raud usust

Eilsest Päevalehest väga asjalikku lugemist.

neljapäev, detsember 22, 2005

Kuusest ja keermest

Täna oli meil kodus kuuseehtimise päev! Mis algas aga sellega, et Stockmannist ostetud kuusejalg oli praak, õigemini, kuuske fikseerivate kruvide tarvis keermestatud augud (kõik 3) olid praagid. Et mu polditagavarad ja keermepulgad ei ole kodus, siis tuli puuhalust klotsikesi tahuda ja niiviisi kuusk püsti fikseerida. Ei viitsinud poodi tagasi õiendama ka minna, teinekord puurin augud jämedamaks ja keeran 8 asemel M10-se keerme sisse. 17 võtmega kuuse kallal askeldamine ongi ägedam kui mingit haledat liblikat kruttida. :-)

Kuusest endast. Raiusin ta lageraidesse minevalt langilt, nii et ta ei sattunudki oksavaalu traktori rataste alla.

Geneka laagrid

Eile (teisipäeval) juhtus see, mis 21 aastat vana autoga ikka juhtuda võib – jäin Saaremaalt koju tulles teele. Umbes 50 km Tallinnast hakkas miski heledasti kiunuma, jätsin siis korraks mootori seisma, proovin kohe uuesti käivitada, ei jõua. Käik sees autot edasi-tagasi nügides (kell 9..10 õhtul, -7 kraadi) oli kohe näha, et rihm libiseb generaatori rihmarattal. Selge, laager kutu. Rihma maha võtta ka ei saa, veepump käib samalt rihmalt. Väikese nügimisega sai genekas uuesti liikuma, mootor käima ja edasi, seni kuni genekas jälle kinni poos ja rihm lohiseval rihmarattal maha põles. Nii et Anneli tuli vastu, et mind sleppi võtta.

Just lõpetasin vannitoas geneka lammutamisega, mõlemad laagrid on otsas, aga et laagripesad tunduvad ka sellise küpsetamise peale korras olema, siis peaks tast veel asja saama. Homme tuleb laagripoodi minna.

pühapäev, detsember 18, 2005

Sõnad sõnad sõnad

Sõnad on ühed imelikud asjad. Nad ei saa otsa, neid ei saa tagasi kutsuda, neid on väga raske tagantjärgi muuta, neid ei saa alati usaldada. Neid saab tasuta kasutada, nendega saab mängida, üht ja teistviisi ritta seada, nad võivad väga erinevat koormat kanda, edastada nii tühist loba kui ka peent sõnamängu, sõnaga saab nii head kui kurja korda saata, sõnaga saab kuulaja sleppi võtta ja kuhugi viia, või siis midagi kuulajani tuua. Aga ikkagi, vahel on mitteütlemine sõnakam kui ütlemine. Sõna võib ka mõtet lõhkuda, sõna on paljastav, paus või pilk võivad rohkem tähendada kui 1000 sõna. Sõna piiritleb öeldu täpselt ja kitsalt, ütleb ainult nii palju kui see sõna ise tähendab. Sõna järjestab. Vahel suisa labastab hetkesituatsiooni. Ta võib lõhkuda kõnekaid hetki sellega, et rabab mõtte julmalt silmusesse ja lohistab teda siis vaid piki sõna mõistet.

Mida ma tahan täna õhtul öelda? Ärme tapa alati vaikust sõnadega, vahel räägib vaikus rohkem kui sõnad, ka mitteütlemise sõnumit tasub kuulata.

Ja veel, sõnad toovad halastamatult lagedale ütleja rumaluse, pesevad maha teadmise, mida keegi võis ütlejale enne ütlemist ekslikult omistada. Ja ajaveeb = palju sõnu. :-)

reede, detsember 16, 2005

Professor

Sõna professor on üks paljutähendav sõna. Ta annab sellise teadusliku kraadi kandjale suure usalduskrediidi, paneb paika nö vaikeväärtuse lugupeetavuse ja usutavuse nivool. Professor ei saa ju olla mingi muidumehest tühikargaja! Ta on saanud teiste omataoliste autoriteetide heakskiidu, ta on „kontrollitud“. KUID. Eelnev tõekspidamine võib vahel ka kokku vajuda, tekitada küsitavusi. Näiteks on professoreid, kellede jutt tundub ikka paraja umbluuna, selles mõttes et tekib küsimus „kuidas saab üks professor küll sellist juttu suust välja ajada!“ Kuidas (või miks?) ta tuleb niivõrd nõrga ja segase argumentatsiooniga lagedale!?! Vot üheks selliseks on minu arvates Ivar Raig. Ja ka Igor Gräzin. (üks kolmas tuleb kohe veel meelde, üks TTÜ professor). Või olen mina lihtsalt nii rumal, et saan nende jutust väga valesti aru? No aga siis nad räägivad ehk liiga keeruliselt!? Ja tundub, et neist saavad valesti aru ka paljud teised, kellede argumentatsioon minu peakesele palju loogilisem tundub.

Eelmise lause valguses jätaksin kõrvale kahtluse, et vahel võib millegi teadmine anda pettekujutelma et seda juba teatakse, blokeerides uue ja õigema teadmise, ja sellepärast tundub üks või teine teistsugune arvamus umbluuna. Raigi seisukohtadest pole ma aastaid aru saanud, nagu ka eilsest (15.12.05) Argipäeva saates räägitust. Kui veel raadiosaateid mainida, siis meenub Räägivad saates Gräzini jutt. Seni olin ikka arvanud, et professorist poliitik räägib seda mis on kasulik, kuid tuleb välja, et ta võib ka sundimatult kummalist (ja edevat) juttu puhuda. Taoline saatuse müstifitseerimine… oeh. (otselink 14.05.04 Räägivad „Saatusest“ saatele)

neljapäev, detsember 15, 2005

Quattro

Natukene lugemist puhuks kui peaks tekkima arukas plaan neljaveolist autot osta. Link 1, 2, 3, 4.

Minu tagasihoidlik sümpaatia (põhineb muuhulgas 5 aastasel kogemusel) kuulub Torsenit kasutavate keskdifriga autodele.

Aga kas eemalt võib lõigata?




Mõelda vaid, millist pettumust võib see sildike paljudes põhjustada! Et muunduri lähedalt ei tohigi juhet ära lõigata, siis ei saa juttugi olla ka näiteks ripneva autosummuti ülessidumisest, saapapaeladena kasutamisest jne jne. Et lõigata võib alles kusagilt eemalt, siis kasulikku juhet jääb ikka kole väheseks. Kurb.

Või on tegu praaktootega – juhtme lõikamist keelavaid silte on lubamatult vähe (1 tk), juhe peaks olema ikka täies pikkuses sildistatud?

Kuuskümmendaastat tepeiimeskooori

Eile oli meeldiv võimalus jälle Estonia kontserdisaalis kontserti kuulata. Oi ma olen kultuurne! Eilsest TAM- repertuaarist rääkides, siis I osa oli suurepärane, kuid II osa… võinuks ehk tiba soliidsem ja vähem_nalja_teha_püüdev olla. Aga eks see olegi RAM ja TAM-i erinevus. :-)

Siinkohal meenub sellesuvine Leigo Järvemuusika, kus RAM esitas paduvihmas Tormise tormiseid toeseid, Tormis ise trummi (kongi?) taga. See oli võimas.

kolmapäev, detsember 14, 2005

Post-masendus-kontor

Tellitud EPL raamatusarja raamatud saab teadupärast kätte postkontorist. No küll need on alles omapärased asutused! Täna seisin seal järjekorras vast umbes poolt tundi, ja mõni andekam oskaks sel ajal sealnähtu põhjal romaani kirjutada. Kohe kindlasti.

Erkpunaste huultega korpulentsed vanadaamid, näpuvahel Ruskii Federatsii-nimeline dokusment, vihkajalik pilk, üle leti vahetatavad teravused. Ahjaa, enne kassa juurde pääsemist vennastutakse teiste järjekorras seisjatega, et siis luugi taga istuja vastu ühisrinne moodustada. Näiteks üks lipsuga vanahärra rääkis, kui täpselt tema omi asju ikka arvestab (kahjuks on mu vene keel väga roostes), ja siis kui lõpuks järg temani jõudis, pistis röökima, et tema on 200 eeku vähem pensioni saanud! Leti taga tekkis paanika, vanahärra paiskas rahapakid letile, loeti siis koos üle, summa õige. :-) Vanamees mögises veel midagi ja marssis minema. Või siis otse minu ees, kui vanapaar oli raha kätte saanud, asuti seda sealsamas luugi ees lugema. A e g l a s e l t, uuesti ja uuesti, 3100 krooni millegagi oli, ma ei julgenud neile ka vihjata, et laskem järgmine luugi ette - juhul kui nad oleksid mulle pilgu pööranud, oleksin ma praegu surnud. Siia peaks lisama veel kõhutuulise aroomi, (seedetraktist pärit) sibulalõhna, palavuse, umbsuse jne. Vot selline koht on meie linnaosa postkontor. Elamusterohke.

Päkapikutreti raames põikasin läbi veel sellisest kohast nagu Kajaka pood. Või kaubanduskeskus, ma ei saanudki aru. Sürr koht, soovitan uudistama minna. Ja peale selle on seal kõrval veel ka mingi turg. Sama imelik koht. Paari-kolmekümne aasta tagusesse minevikku rändamiseks pole mingit ajamasinat vaja, minge Koplisse. Või Maardusse. Või Narva. Ja eks selliseid kohti on siin Eestis veel ja veel ja veel.

teisipäev, detsember 13, 2005

Ummikutest autolistis

Väikesest naljast vaidluseks kasvanud mõttevahetus ummikute põhjuste ja uimase liiklemise teemadel autolistis.    

esmaspäev, detsember 12, 2005

Eesti hääled

Käisime kontserdil. Sibul, Ilus, Kikas, Kärmas jne, väga mõnus.

Eelmisel nädalal räägiti sellest Vikerraadios ja tundus põnev asi olema. Ja siis paari päeva pärast teatas Ivi, (aitähh Sulle) et läheb pileteid ostma, kas tahame kaa tulla. :-)

Päkapikkude ametiühingu teadaanne

Päkapikkudel on kriis. Sussid on aplalt akendel õieli ja tühjad, päkapikkude pea samuti. Kaua sa ikka komme tassid. Ja mõttetu tinnu-tännu asemel olgu sussid pigem tühjad. Jama värk.

Ja üldse, tegelikult on päkapikud praegu mudas kinni. Ja habemed on porised ja põsed sääserohused.

pühapäev, detsember 11, 2005

Netis üha rohkem raadiot

Tore, et üha rohkem Vikerraadio saateid on kodulehele üles pandud. Kultuurikaja, Eesti lugu ja Keelekõrv on näiteks tänased saated, milledest oleks kurb ilma jääda olnud, Ööülikoolist rääkimata. (<- eee… tegemist on vist liimlausega)

laupäev, detsember 10, 2005

Poolass

Nii lihtsa asja vahetamiseks kulus 2 päeva, väga tobe.



Eestisse olla toodud mingi kogus Leedu või Poola võlle, mis on odavamad ning valest terasest treitud ja lähevad kõveraks – nii et ma ei julgenudki poest uut poolassi osta. Romulast anti aga koos käise ja rummuga… ja muidugi oli sel välimine laager kutu ja rummu poldid nii kinni, et 2 m toruga jõudsin alles lahti keerata… Mäsu kui palju, pagan küll.





Sel nädalal on Von Krahli Akadeemial loengusari, mhm, tahtnuks ka minna… Aga ei jõua.

neljapäev, detsember 08, 2005

Kes on tubli?

Hommikul vara ärkamine seostub meil tublidusega. Sest vara ärgatakse tavaliselt selleks, et minna tööle või kooli, et teha midagi, mida tuleb teha. St äratuskella või telefoni plärinat saadab mõte „PEAB ärkama“. Poole päevani põõnamine on aga paha, ainult laisad ja loodrid magavad kaua. Tublid on ju juba ammu sel ajal tööl, mh, miks essaolemine alati nii hirmus oluline on. Ega hiljemärkaja ei pruugi siis vähem korda saata. Nii. Aga mis asi on maailmas kõige magusam? Hommikune uni! Mis asi on üks kõige jubedamaid ja loomuvastasemaid asju? Tõusta hommikul vara! Miks need asjad küll nii valesti on? Miks tublidus = suured ebameeldivused, miks see eeldab kohutavat võitlust unega?

Järeldus, vastavalt loomuvastasusseadusele (selline loodusseaduste hulka kuuluv seadus on kindlasti olemas): varajased ärkajad ei olegi tegelikult tublid. Nad eiravad inimese loomupärast vajadust magada kõige magusamal uneajal.

kolmapäev, detsember 07, 2005

Joodikud joodikud joodikud

Hästi hästi väga jube kurb on käia maapoodides, kõigis maapoodides. Nii hommikul kui õhtul tiirleb seal udune meestekamp. Kes klapivad raha kokku, kes tüütab tuttavaid möödakäijaid ja soovib raha laenata, mõned koperdavad poes õllekastide vahel, osad haisevad leti ääres murelike naiste vahel järjekorras… et aga ainult odavat kanget õlut osta. Teatavasti osad külapoed annavad ka võlgu, ikka ja jälle võetakse leti alt paks kaustik ja kirjutatakse õllede arv üles. Täna Aste poes käies aga ei võetud minu ees seisnud kakerdiste pärast kaustikut vaid klõbistati arvuti kallal, st võlgumüüdud õlled (ja viinad) kantakse andmebaasi (ju mingisse Exceli tabelisse vast), kes see siis kaustikutest suuri summasid kokku jaksab liita. Oh jah. Neil meestel on tõenäoliselt lapsed, (oli?) naine, kodu… Mul ei ole sõnu! Iga päev, igal pool ostetakse tonnide viisi 2 liitriseid kangeid õllesid, maaseendaav! Ma keelaks ära! Väänaks aktsiise otsa, paneks kinni, ma ei tea… lõpetakse selle ära! See on kõige jubedam asi mis meil siin Eestis toimub, meie (eriti maa)rahvas joob end surnuks. Vääramatult, järjekindlalt. Ja selle veel pool-elus poe taga käratseva kambaga ei ole ju enam mitte midagi peale hakata. Kuidas sa annad sellisele mingi tööriista kätte? Kuidas sa saad teda usaldada, et ta ettevõetud töö ka ära teeb?!? Mul oli ükskord metsas abi vaja, läksin siis ka poe taha ja pakkusin poole päeva okste rööbastesse tõstmise eest 300 krooni, ilus kevadine ilm oli veel. Mind saadeti pikalt.

Vaesed lapsed, vaesed mitte-joodikust naised. Vaesed meie kõik, kellede õlul on ülal pidada väga suur, end ühetaoliseks joonud, hägune ja lalisev mass. Nii nii palju potentsiaalseid töökäsi hoiab ainult pudelit käes…

teisipäev, detsember 06, 2005

Lõke pimedas metsas

Lõke on müstiline, ajatu, ka hingeliselt soe, lähedane, vaikimapanev, tundub, et isegi see teine mina kes pärisminaga vahetpidamata (sise)dialoogis on, et ka tema jääb lõkke ääres korraks vait. Lõke on suur, ka pisikene nilpsav leegike on olemuselt suur. Lõke hüpnotiseerib pilku, sunnib vaatama (ka eemalt ja puude vahelt), sunnib kasvõi korraks suitsust läbi kõndima ja nuusutama, meelitab midagi põlevat lõkkesse viskama. Huvitav, kas meietaolistel „tahan rohkem!“ mõttelaadi esindajatel projitseerub enese aplus lõkke apluseks ja see sunnibki kõik puud korraga tulle ajama? :-) Ja lõkke juurest on raske ära minna, eriti pimedas, eriti pimedas metsas, kus lõke valgustab lähedalolevaid puid.

Tõdemus peale esiklaasi vahetust

Hoidu jääkraabitsast! Sest sellega esiklaasilt jääd kraapides kriimustad klaasi - niikuinii jäi õhtul autot parkides aken poriseks, ja mitte_absoluutselt_puhast klaasi millegagi tugevasti hõõrudes on tulemuseks kriimuline klaas. Enne parkimist klaasi puhastamisest pole ka eriti tolku, linnades ju pidev poripilv üleval.

Härmatist ja jääd saab spetsmöginatega pehmeks teha. Või siis lasta autol soojaks minna ja see jama ära sulatada. Kurb kohe vaadata, kuidas hommikuti aknaid kahjustatakse.

esmaspäev, detsember 05, 2005

Ära

Homme Saarele. Kolmapäeval tuleb remondipäev ja siis nädala lõpuni tööpäevad. Põhja-Saaremaal olla 10 cm lund, peaks vist fotoka ka kotti pistma.

Grupiteraapia

Eile sain huvitava kogemuse - osalesin psühholoogi juhitavas grupiteraapias, vabatahtlikuna. Tegelikult, ka aasta eest oli au ühel sellisel treeningul osaleda, kus grupi juht mängis treeningu lõpuks kahe osaleja probleemi käsitlemiseni. Grupiteraapia – see on tavaliselt 5..7 liikmelise grupi koostöö, kus juhendaja juhendamisel ja aitamisel mängitakse läbi olukordi, situatsioone, näitamaks, kui sarnaselt me kõik mingites olukordades käitume, näitamaks, et keegi meist ei ole unikaalsetel tupikteedel, et me kõik käitume enamvähem ühtemoodi, et lahendus ON olemas, ning liigutakse siis lahenduselt lahendusele. Ah mis ma ikka siin seletan, otsimootorid abiks.

Huvitav oli aga see, kuidas juhendaja grupi liikmetega minu arvates ebaloogilistes asjades kord nõus oli ja kord mitte. Kord lihtsustas ülemäära, kord tegi olukordi liiga keeruliseks, vahel ajas suisa imelikku juttu, nii et ma tahtnuks paaril korral suisa sõna võtta. :-) Kuid ju olid need rõhuasetused ja mingil kohal peatumised, ükskõik siis mismoodi, vajalikud. Ju oli minu mõistes seda imelikku juttu vaja, et ringiga kuhugi välja jõuda, et mõnedele kohtadele mingisugune (mis siis et segane) põhjendus anda, et küsimärgid jõuga hüüumärkideks tirida. Eesmärk pühitsevat abinõu. Peaasi et abivajaja abi saab. Et oleks usk meetodisse.

Seda veel, et grupis osalejad ei tea ega saagi teada abivajaja probleemist.

Haige pühapäev

Täna oli selline päev: olin haige, siis olin haige, siis käisime Dave Bentonit kuulamas ja nüüd olen haige edasi. Nüüd kontserdist. Koorimuusika kirikus on ilus. Ja Benton on sümpaatne kuju. Koos olid nad aga minu arvates tibakene imalad. Ei aidanud ka kogu usu- ja kristluseteema mõttes sulgude (kiriku ukse) ette (taha) paigutamine. Jõulude ajal ja lumise ilmaga oleks ehk mõnusam olnud.

pühapäev, detsember 04, 2005

Pott või kastrul?

Eestimaa on küll pisike, kuid eesti keel on meil erinevates piirkodades üsna erinev. Mina olen Viljandist, Anneli Tartust, ja juba annab tunda. :-)

Nii, mis vahe on potil ja kastrulil? ÕS ja EE ei ütle midagi. Mina ütlen, et kastrul on potike, millel on vars, no nagu pannil, 1 käepide. Ja potil on 2 käepidet. St pott ≠ kastrul. Või kuidas?

neljapäev, detsember 01, 2005

Vahend ja raha

Iidsetest aegadest saadik on üritatud vältida paljude asjade õigete nimedega nimetamist. Et mitte nimetatavat välja kutsuda, et susi karja ei tuleks, vanapagan kimbutama ei kipuks jne. Ja et midagi mitte ära sõnuda, et mitte ebaõnne kutsuda. (siinkohal meenub, et L. Meri Hõbevalge on ikka veel lõpuni lugemata)

Eelneva valguses on kangesti naljakas kuulda, kuidas tänapäeva kantseliit raha vahenditeks nimetab. Järjepidevat. Mäletan kuidas aasta tagasi või nii oli Vikerraadios Mart Siimann, kes rääkis tund aega rahateemadel. Ta ei öeldud mitte ÜHTEGI korda sõna RAHA. Ikka ja ainult vahendid, väga naljakas oli kuulata. Ma ei taipa, mis sel sõnal RAHA viga on? Ohtlik, ebameeldiv? Liiga labane, lihtne? Mitte ei saa aru. Ansip oli natukene aega tagasi AK-s, ja jälle, vahendid vahendid vahendid. Mis pagana vahendid?

Ja veel, mis asi see protsendipunkt on? Kus kohast see tulnud on? Mille poolest see protsendist parem on?

Sealihast ja garaažiostust

On valdkondi, milledes ma tunnen end palju vanemana kui passis kirjas. No näiteks riietuse teemadel – mina soovin ikka terveid teksaseid poest osta, ja köetud ruumides võtan viisakalt mütsi peast ära. Jutte ja märke ei pea rõivaesemetel vajalikuks, jope ja talvesaapad võiks ikka paarkümmend aastat vastu pidada jne. Üks valdkond, milles samuti mu tagasihoidlik maitse vanamoelisena näib, on söömine, õigemini, road, maitse.

Võib-olla on see minu seedekulgla iseärasus, kuid sealiha söömata saabuks surm… no mõne päeva möödudes, tõenäoliselt. Õnneks on kaubanduses sealiha vabalt müügil, küll ilma pekita, aga puhas tai kõlbab kaa. Nii. Kuid teinekord tahaks ju ikka ka väljas söömas käia. Seda enam, et suitsetajad on tagasi tõmbumas ja söögikohtades võimaldatakse hingata. KUID. Sööma minnes on ju kõht alati tühi ja tahaks ikka tugevat kõhutäit, ja mida kiiremini, seda parem. Ja siis see algab. Sealiha pakkuvate söögikohtade otsimine. Mitte ei saa aru, mis on kokkadel arus, kui nad ei paku inimestele sealiha!? Sellest võib veel kuidagi aru saada, et kalarestoran või mõni rahvusköök, kus siga ei sööda (tunnen neile kaasa), et seal ei pakuta korralikku kõhutäit, kuid sealiha on ju paljude söögikohtade menüüdest kadunud! Ja kui ongi midagi, siis kala, kana, looma, lamba, pasta hulgas on ÜKS-KAKS sealihast rooga! Mis toimub? Sealiha söömine on tänapäeval OUT??? Ei ole tervislik?? (M. Zilmer nii ei arva). Välja sööma minek on seega keerukas ettevõtmine. Kui ei soovi näljasena mööda linna ringi traavida ja menüüsid lapata ning lõpuks mingi kala või loomalihaga leppida, siis tuleb enne netis luuret teha, et kus korralikult süüa antakse. Kui sealiha pakkumistrend (ju siis ka nõudlus?) samas vaimus kahanemist jätkab, siis on variant a) minna Mäole lähemale elama, et saaks Sämmi grillis söömas käia või b) osta maja taha garaaž ja panna põrsad kasvama. Sest äkki kaob ka kaubandusest sealiha ära. Ja siis on tegutsemiseks hilja. Päris jube perspektiiv. Või peaks oma kõhtu perearstile näitama? Ei, pigem ostan garaaži.