Marek Tihhonov viitab päikeselennukile. Külma sõja ajal uurisid nii USA kui ka NSVL tuumalennukite ehitamise võimalikkust, õigemini, vist ka ehitasid mõned valmis. Mõni neist lennanud ühtejutti 2 kuud. Eks näis, milline kütus 100 aasta pärast lennukeid liigutab. (mhmm, siinkohal meenub praeguste lennukite kütusekulu rusikareegel: keskmine lennuk kulutab keskmise täituvuse puhul inimese kohta sama palju kütust, kui keskmine sõiduauto. Aga, Tallinn – Milano ots on ca
pühapäev, juuni 28, 2009
Päikese ja tuumalennukeist
reede, juuni 26, 2009
Näide kooslusest ajakirjanik - uuring
Näide kooslusest ajakirjanik – uuring, tulemuseks on reaalsust mittehoomava, ühikuis mitteorienteeruva ajakirjaniku kirjatükk.
Ma ei õienda siin vingumise pärast, aga minu arvates Eesti kõige usaldusväärsem uudisteagentuur võiks süüvivam-põhjalikum olla.
neljapäev, juuni 25, 2009
Internet teeb lollimaks?
Ka mina arvan, et teeb jah. Õigemini, peale aja, mida me internetil endilt röövida laseme, toodab nett pinnapealsust – lugemisest on saanud otsimine, kiirlugemine, netis leiduva ebausaldusväärsuse tõttu tekstis kahtlemine, linkide rägastikes eksides teema raamide kadumine, teema hägustumine, laialivalgumine. Raamat algab leheküljelt 1 ja lõpeb viimase leheküljega, ilukirjanduslik raamat talutab ja jutustab meile loo, hea kirjaniku puhul peensusteni lihvitud viisil. Nii see viis kui lugu pakuvad võimalusi rikastuda, teksti nautida. Jah, Google on võimsaim ülikool ja parim info leidja, aga ta kipub lugemisharjumust ja teksti omastamist sekunditega mõõtma.
Just sellest, ülelibisemise ajastust, kirjutas Nicholas Carr (tõlkinud Tanel Toobik) (link originaalartiklile) 2008 detsembri Akadeemias. Juba Nietzche sedastas peale 1882. aastal kirjutusmasina ostmist, et „kirjatarbed osalevad meie mõtete kujunemises" – kirjutusmasinal kirjutades muutus ta tekst veelgi kokkusurutumaks, telegraafilisemaks. Lugedes blogisid, kirjutades siia, tunnen täpselt sama, teades, et keegi ei viitsi pikki ilukirjanduslikke sõnamänge siin lugeda, siis ei viitsi ka kirjutades kuigi palju vaeva näha – tekst ja selle kaudu mõtted lamestuvad.
Et siis, pangem arvuti kinni ja võtkem riiulist raamat.
teisipäev, juuni 23, 2009
Sambast
Siinne leht on vaikseks jäänud jah. Eks vaatab, ehk ei jää siiski siia vaid „tahaks raadiosse helistada ja õiendada" teemad.
See samba avamine võinuks ehk veidi rõõmsam olla, saanuks kirikukellade (?) ajal ehk muule kui matustele mõelda?
SEE sammas võiks ehk mineviku asemel tulevikku suunatud olla ja mõni teine, mõnel surnuaial olev mälestussammas võiks langenute austamiseks pühendatud olla?
SEE sammas võiks ehk mõistmiseks vähemat ettevalmistust vajav olla, vähem ehk 70 aasta tagust Saksamaad meenutada, vähem ehk surnuaia ja kiriku sümboolikat meenutada, vähem eurot meenutada, vähem kunagiste aumärkide ajalugu puudutada?
Või mis? Sest seda sammast vaadatakse ja mõtestatakse ka aastakümnete pärast… aga et räägitakse, et see sammas meeldivat üsna mitmele inimesele, las siis olla.
(miks need kirikuõpetajad avamisele kohale olid kutsutud?)
esmaspäev, juuni 22, 2009
esmaspäev, juuni 15, 2009
2 inimest kõnekalt iseloomustavat olukorda:
2 inimest kõnekalt iseloomustavat olukorda:
a) vastuvõtt, kus pakutakse süüa/suupisteid. Pahatihti tormab oma positsiooni ja väärikust unustav rahvamass toidu kallale, viisakaks jääda püüdjad trambitakse jalgade alla, toit pritsib kahte lehte ja lakkegi, viimanegi pala tiritakse pooleks, tordist lõigatakse meelevaldseid tükke (jah, olen ise näinud, kuidas peenel vastuvõtul härrasmees oma daamile tordi keskelt meelepärase kujundi välja lõikas – igamehelõikamine lõppes sellega, et tordist sai lögaväli). Hea küll, ma nüüd jälle ilukirjanduslikult liialdasin, aga saamahimu näikse meil eestlastel sügavale sügavale juurdunud olema. Kui tasuta antakse, tuleb iga hinna eest end täis pugida ja taskud täita;
b) sõidustiili muutus kiirustades. Pikivahe kaob pahatihti olematuks, kuigi möödasõidu võimalust ei tule. Mittearukad kiirendamised, kuigi punane foorituli on ees jne närvilisused – see viitab vaid situatsiooni ja oma käitumise analüüsi puudulikkusele.
Mitte et ma jälle vinguks, aga mõnusam oleks, kui tort jääks lögastamata ja autod ei hüpleks närviliselt.
EL-s Rändlusteenuste hinnad alanevad. No on ka viimane aeg
EL-s Rändlusteenuste hinnad alanevad. No on ka viimane aeg.
laupäev, juuni 13, 2009
Sport vs kultuur
Väga huvitav, millegipärast kaldusid nii Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdil (mh Olari Eltsi energilist dirigeerimist vaadates) kui ka Kumu-Öö-l Kikast ja DATAt kuulates mõtted kultuuriministeeriumi eelarveridadele, kus kultuuri kõrval on hoopis priskemad summad spordile mõeldud. Elu on ikka mõne koha pealt absurdne.
Spordi loogikast lähtudes võinuks Haydn-i Aastaajad olla erinevatel õhtutel esitatud järgnevatel viisidel:
a) pillimehed-naised seisnuks mängides paremal jalal;
b) pilli tohtinuks mängida vaid vasaku käega;
c) pillimehed mänginuks mängu ajal lätsu;
d) kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige tugevam pillimees;
e) kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige kõvem pillimees;
f) kontserdi ajal tulnuks selgitada kõige parem pillimees;
g) kõige parem pillimees saanuks kontserdi lõpus kollase plekitüki;
h) kontsert tulnuks esitada kinniste silmadega või pimedas saalis;
i) kontsert tulnuks esitada ilma dirigendita;
j) kohtunik jaganuks trahvipunkte;
k) kontserdi vaheajal tulnuks sooritada laskekatsed
jne jne tingimustel ja kellegi arvates atraktiivsust lisavate reeglite järgi. Absurd? On jah, aga on siis tippsport, kus sportlasele palka makstakse ja nende pungestamisi raha eest näidatakse, vähem absurdne? Kus suusatatakse ühtemoodi ja teistmoodi, hüpeldakse, kareldakse, ujutakse, joostakse, kõnnitakse, pillutakse, punnitatakse, togitakse, vändatakse – rivaalitsetakse, vastast alt tõmmatakse, sekundeid ja millimeetreid kaotatakse… kas seda kõike saab ülevaks ja kirgastavaks nimetada? Kõrvutada kultuuriministeeriumi teiste eelarveridadega? Oh jah.
Jah muidugi, tippsporti ja kultuuri ei pea ega saagi võrrelda, teerullil ja kraanal on erinev otstarve. Pillimehed mängigu pilli ja pallimehed palli. Mis mind aga väga häirib, on see, et sporditegelased põristavad trumme teemal spordi olulisusest ja ERR-i eeter saab mingisuguste võistluste ajal kergmeelelahutuslikke spordisaateid täis. Ja samal ajal pole Klassikaraadiol raha kirjandus- ja muude kultuurisaadete tegemiseks. Aga kui mingi ambaal kusagil midagi paigast venitav, midagi pillub, kuhugi lidub, siis sellise komejandi jaoks rahva raha leidub. Äraütlemata kurb.
Ei tea mida kirjaoskamatu ja vaimselt suhteliselt piiratud rahvamass 2000 aastat tagasi gladiaatorite võitluses leidis?
Adson samal teemal. :-)
esmaspäev, juuni 08, 2009
Mürarikkad raadioreklaamid
'Tea miks need raadios esitatavad kaubanduslikud teadaanded nii imelikud on? Mürin – kolin – tümps - röökimine – moonutatud häälega esitatud sõnum – lärm – kolistamine. Kas siis ei saa teateid uutest üritustest ja toodetest kuulajale lihtsalt ja arusaadavalt ette lugeda?
Nii on ägedam? Noo, eks igaüks otsustab ikka ise, kas see üritus või kraam on ikka äge või mitte. Keegi karjuv onkel raadios ei ole nüüd küll kuigi veenev väitja, et üritus x ülikõva peaks olema. Pigem vastupidi.
Näide 1: „Tere aulikud kuulajad. Täna õhtul kell 7 esineb ööklubis „Laut" ansambel „Roppröökkõrid". Pilet maksab 25 krooni".
Näide 2: „Lugupeetud raadiokuulajad, „Sodipoes" müüakse sel nädalal tolmuimejaid 50 % odavamalt".
pühapäev, juuni 07, 2009
Oskamatusest inimlik olla
Mõned päevad tagasi luges Leelo Tungal ühe sisuka luuletuse (pahatihti on ETV luulesaates ka mitte kuigi vaimustavaid luuletusi ja esitusi). Ma olen juba 100 aastat mõelnud, et inimeseks olemise õpetust oleks meile vaja, kuniks me ilukirjandusest või mujalt seda ei õpi.
Jah just, ma ei saagi päris lõpuni aru, miks inimesed ei välju kõikvõimalikest situatsioonidest alati ekstsessideta ja väärikalt? Kas (elu) kaaslased saavad piinlikesse olukordadesse tõugatud rumalusest või kättemaksust? Oma lähedasi ja häid sõpru/tuttavaid meelega halba olukorda sättimine oleks ju kuritegu, alatuse tipp. Seega, jääb rumalus. Et siis, kas lollust ja oskamatust inimsuhetes orienteeruda on siis tõesti nii palju? Napib intellektuaalset küpsust enese enda maailmapildist, seninähtust- ja kogetust väljapoole tõstmiseks ja ei saada aru, et käitutakse ebameeldivalt?? Oh jah.
Inimene peaks ALATI mõtlema, mida suust välja ajab. Ning kui me ümbritseme end rumal-plärtsuva fooniga, siis elamegi sellises maailmas, meie enese lamedus peegeldub teistelt meile vastu.
Üks teemaga haakuv mõiste veel siia lõppu - altruism.
teisipäev, juuni 02, 2009
Enamale pretendeerimine võiks harjumuseks saada
Teada värk, me kõik mängime tahes-tahtmata eluteatri laval mitmeid rolle, vahel isegi mittemängimise rolli. Ja eks me kõik ole aegajalt ka (vaikiva) kriitiku rollis, märgates, nähes läbi ja mõistes hukka teiste rollimuutusi, eriti publiku muutudes, katsetusi ühel või teisel moel kellelegi kolmandale muljet avaldada. Aga, ehk ei olegi see vaid tühi ja mõttetu narrilik ajaraisk, rolli valikul lähtutakse ju rollivalija ideaalist, kehastutakse kelleski, kelle sarnane tahetakse olla, püüeldakse parima poole. Goethe ütles, et „maitset saab kujundada ainult parima najal". Igapäevases elus see tähendas, et suurmees vaatles ainult kõige paremaid kunstiteoseid (täpsemalt nendest tehtud koopiaid); raamatuhuvilised aga said temalt otsesõnalise juhise: õieti peaksime alati lugema ainult raamatuid, mida me imetleme. (Ilmar Vene. Kitši vilkuv tuli. – Sirp, 22.05.09) Ma laiendaks selle käitumisele ja rollimängudele. Pingutus olla nt targem ja viisakam mõjutab ehk nii näitlejat kui publikut. Kui uskuda Lotmanit, võiks nt püüd väärikam olla matslust ravida. Igati tore ju. Punnime ja punnime paremad olla, kuni punnimine paremolemises osavamaks teeb ja olemegi natukene osavamad. Ja pealegi, selle kõige mänguilu on ka omaette ilu.
Ja eks igaühel tuleb kord ka aeg, mil rollidest kõrini saab ja vaid ennast mängitakse. Söandan siinkohal kasutada siiski sõna „mängitakse".