teisipäev, oktoober 31, 2006

Taevaluugid rebind valla jõud missugust me ei tunne

Tuli kange tahtmine 1 luulejupike kirja panna, autoriks Contra:

 

Taevaluugid rebind valla

jõud missugust me ei tunne

sajab vett nii palju alla

et me hästi end ei tunne.

 

Kui ma õigesti mäletan, oli see luuletus (võib-olla oli ta ka pikem) Contra luulekogus Suusamütsitutt.

 

 

Autorikaitsjale: see on Contra luuletus, ja siia kirjapanek eriti asjakohane ja vajalik.

Keisri hull

Käisime eile teatris, Keisri hullu vaatamas. Võimas etendus, selline Suur. Eks jah, Krossi raamat ju kaa, SUUR. Tõesti, vinge lavastus. Meie eelmine teatrikülastus oli Draamas, noh, nagu ikka sellised komöödiad… ah mis ma hakkan hädaldama, need ju nii erinevad asjad.

 

Paar sõna veel. Tammearu oli vägev. Sündmustiku ajas hüppamine tuli arusaamisele ainult kasuks, nutikad kujundid.

 

Sirbis Keisri hullust.

Kes see Tarmo Pihlap oli?

Mõned aastad tagasi (vaatasin järgi, 1999-l aastal) sõitsin Viljandi poole, 1 tuttav ukrainlanna ka auto peal. Raadiouudistes öeldakse, et Tarmo Pihlap on surnud. Mina ohhetan, et noor mees ju, vat kui kahju. Ukrainlanna, natuke üle 20-nene, eluaeg Eestis elanud, räägib eesti keelt üsna hästi, küsib, et kes see Pihlap oli. Räägin et laulja. Tekib kiusatus ebaviisakas olla ja küsida, et kas ta teab, kes on Ivo Linna, Aarne Üksküla, Ita Ever, Andrus Vaarik, ma ei mäleta, milliseid analoogseid nimesid veel küsisin. Ta ei teadnud neist mitte ühtegi.

 

Elada elu aeg ühiskonnast, kus sa ei saa väga paljudest asjadest aru… nukker. Väga tore on aga see, et eesti keelt oskab!! Sest nagu näha, väga paljud ei oska.

Keskerakonna häälte hind?

Keskerakonna häälte hind? No et noored, äsja kooli lõpetanud ei oska üldse eesti keelt.

 

Hariduspoliitikast mõeldes kujutan ette suurt saali, kus istub meie professuur, ja saali ees kõneleb neile meie teadus- ja haridusminister Reps. Mnjah.

Minu isiklikest rehvieelistustest

Paar tuttavat on küsinud, et milliseid rehve ma soovitaks, nii et teen nüüd reklaami, olles reklaamitavaga seotud vaid nii palju, et olen nende toodetega rahul. Räägin oma eelistustest. Nii, Audil ja kaubikul on all Continentali suvekad (PremiumContact ja mingi Vanco, autotootja ettenähtud mõõdulised loomulikult). Miks ma nendega rahul olen? Hea juhitavus ja pidamine! Teisest äärmusest - kui protikumm kulub ebaühtlaselt, sügisel enne kummivahetust auto väriseb vibrast, kevadisel kummivahetusel tuleb velg tasakaalu saamiseks raskusi täis laduda, siis 3 suve all olnud, nüüdseks pea siledad PremiumContactidel on kõigil 1 kõige pisem tasakaalustus, ja ka sügiseks pole vibrat. On need Contid siis paremad kui teised? Ei oska öelda, testimiseks vaja ikka suurt võrdlusmaterjali, kuid ma olen nendega väga rahul. Võrreldes eelmiste rehvimarkidega ka tagumikuga tuntavalt parema juhitavusega ja vaiksemad.

 

Talvekatest julgen soovitada Nokiaid. Subjektiivselt tunduvad väga hea pidamisega (HKPL, tõsi, viimasel, 4-l talvel olid nad heaks pidamiseks juba liiga kulunud), naelad püsivad lõpuni sees, kuluvad samuti ühtlaselt (mnjah, ühega sai pooltühjalt sõidetud ja karkass sai viga, läks kõveraks ja kulus lapiliselt), ei ole kõige lärmakamad, kannatavad ka asfaldil sõita, pole ülemäära pehmed, mulle väga meeldisid. Jaa, vabalt võivad konkurendid sama head ja paremad olla, aga ma ei viitsi rohkem testima/riskima hakata.

 

 

Tundub, et selle jutukesega sai mulle omale selgeks, et ma ei hakka ka sel sügisel Gislavedi ja Conti talvekate poole vaatama. Peaks HKPL2-d ostma.

Ematehnik räägib annetamisest.

Ematehnik räägib annetamisest.

2 sügisest soovitust autoomanikele

Tatised ilmad on käes, varsti hakkavad ka soola teele laotama ja siis on mudapilved pilvini.

 

2 soovitust. Õhtul enne auto seismapanemist tee esiklaas puhtaks (kui auto liiklusega tänava ääres ei seisa). Et juhul kui hommikul jääs klaasi tahad kraapida, ei kriimustaks teda liivaga ära. Teine, sõites ringi, ära uha ilmaaegu esiklaasile kuuma õhku. Siis kui aken enam udune pole. Tuliseks köetud klaas kuivab väga kiiresti (foori all seistes on näha, kuidas esiklaas väljastpoolt aurab), jättes koos veega sinnasattunud jama klaasile, ja seda tuleb siis klaasipesuveega maha pesta. Piisab kui esiklaasi paitab õrnalt soe õhk, kojamehe intervalli vahel ei jõua klaasile sattunud vesi aurustuda ja miinuskraadides lumi vajub klaasilt maha (kojamehi ei pea käima panema), mitte ei sula klaasi külge veeks. Aga muidugi, kui kusagil udu on, siis ikka jah, kuum õhk selga.

 

Veel talvisest udust autos.

pühapäev, oktoober 29, 2006

Millisel aastaajal ma kõige vähem õunu söön?

Õige vastus on sügisel. Sest siis ei raatsi ma poest Hispaaniast ja Poolast  kohaleveetud niru-plast-õunu osta. Sest silme ees on hunnikuteviisi päris ehtsaid, maitsvaid, kodumaiseid õunu, mida kompostihunnikutesse veetakse, põhjusel, et neid pole kuhugi panna, sest kaubandusketid pole päris õuntest huvitatud (müüja ei tarni aastaläbi x tonni nädalas). Ja et turul ma käia ei soovi, siis ongi nii, et kui mõni tuttav õuna pakub, siis söön, kui ei, siis ei. Sügisel on koduses puuviljakausis siis rohkem teisi puuvilju.

 

Kurb.

Komparteist ja KE-st

Meie poliitilisel maastikul on siiani üheks läbivaks teemaks tänaste poliitikute kuuluvus kunagisse komparteisse. Et kes milleks sinna astus, kel tuli karjääris sein ette, kes ei saanud enam teadust teha jne. Paljud kindlasti tundsid süümepiinu, olid nn redised, täitsid punapeetidee (ka seest punaseid) asemel mingeid ametikohti. Ja oli ka ideelisi (ei ole võimalik, et nad intellektuaalselt kuigi küpsed olid, eesti keeles: olid ohmud), omakasul väljas, (natukene eelmistest arenenumad, kuid priviligeeritus ja edevus domineerisid mõistuse üle)… kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

 

Huvitav, kui kaugel on see aeg, mil Keskerakonda kuulujaid hakatakse samamoodi liigitama? Et kes olid ideelised (kuigi, KE-l pole vist ideed kui sellist, ideeks tundub olema Savisaare isik), kelledel tuli karjääris sein ette (nõukogudesse, juhtkondadesse kuulujad), kellede asutustele tuli kasuks juhtide KE kuulumine (koolide direktorid ja katused nt), ja siis need, kelledele oli KE kuulumine isiklikult majanduslikult kasulik (meie „ärimehed“, vaimult väetid, parteiliinis liigub majanduslikult kasulik info, immuniteet omadega vooderdatud ametites). Jne.

 

See mõte tekkis tänast Tähelaeva vaadates, kus Uno Loop rääkis, kuidas ta oli ka korra KE-a kuulunud, et ehk tuleb triatlonile kasuks, kuid nähes mis KE-s tegelikult toimub, astus kohe ka välja.

Müümise kunst

Filmist. Katsun ka täna vältida oma arvamuse avaldamist Peep Vainust ja tema koolitustel toimuvast. Kindlasti on ta paljusid ka aidanud, aidanud ka mõistlikke eesmärke püstitada jne. See ei ole nüüd vist kuigi kohane võrdlus, kuid osadele inimestele on ju ka jumalat vaja. Tore kui abi saadakse. (Ebakohtadest tundub tänasel ilusal päeval kohatu rääkida).

 

Aa, filmist, tore filmike. Jah, olin varem kuulnud, et mingeid plasttopsikuid niimoodi müüakse, et omamoodi nutikas müügistrateegia, hea müügitööga saavutatakse ostjaga personaalne suhe, ostjal pole alternatiive, ostuotsus tuleb langetada kohe, ostu mittesooritamine oleks nagu kuidagi müüja reetmine. Aga et müügiketi värbamine niimoodi käib, seda ma ei teadnud, et müüjatele niiviisi lähenetakse, et müüjad justkui natukene ohohoo… eee… no see komejant müüjate nn koosolekutel. Ja et ka plasttopside taevas üks täht särab (Evelin :-) ). Mnjah, väga paljudele kulub pisukenegi lisaraha väga marjaks ära.

 

Kummaline on see meid ümbritsev ilmaelu.

laupäev, oktoober 28, 2006

Tänane päev

Tänasest päevast võiks teinekord copy-paste teha. Hommikul tund-poolteist mere ääres, Paljassaares, võimas (torm, rahvast täitsa oli, iga teise põõsa taga plõksis keegi fotokaga), sama kaua Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, lõuna Nokus (miks pagan nad ühte ruumi kahest ei võiks mittesuitsetajatele eraldada???), pea tund raamatupoes, mingi aeg kohvikus, akna all kiirustavaud möödujaid jälgides ja koogikesi süües ja kohvi juues, ja siis kinos. Mõnus.

 

Kui keegi viitsiks veel ka sauna kütta...

Mõõgaga must mees mustas öös

15 minti tagasi nägin Tallinna vanalinnas mõõgaga Will Smithi. Kohe päris must mees ja päris mõõgaga. Maru värk.

Olukorrast politseis ja päästeametis. Ehk saab ajakirjandus aidata?

Ma soovin, et ajakirjanikud käiksid Eestimaa Päästeameti päästeosakondades ja Politseiprefektuuride politseiosakondades, ja vestleksid seal madalama astme töötajatega. Süstemaatiliselt, maakondade kaupa. Tuues ära elanike arvu maakonnas, väljakutsete arvu ööpäevas, keskmise aja mil abi saabub. Selle põhjal saab ka aimu tagajärgedest, et kui nt 60 000 elanikuga maakonnas on korraga tööl 1 (ÜKS) politseiekipaaž, siis kui palju aega kulub ühelt sündmuskohalt ühest maakonna äärest teisele sündmuskohale teises maakonna ääres jõudmiseks. Et kui on puhkenud nt (joomane) peretüli, kus keegi võib viga/surma saada, siis kas politsei tunni aja pärast saabudes vajab juba keegi haiglaravi või veel mitte. Või kui päästeosakonnas, kus ühes vahtkonnas peaks olema vähemalt 12 meest, on tegelikult tööl 5 meest, ja ega pritsumaja ei tohi ÜHE tulekahju pärast tühjaks jääda, siis kui palju need täiendavad tule kahjud maksvad, kui palju inimesi hukkub seetõttu tulekahjudes, et pole piisavalt tuletõrjujaid?

 

Neid lugusid võiks illustreerida fotodega politsei parklates kasutult (pole inimesi, kes nendega töötaks) seisvate autodega, ja päästeameti garaažis seisva tehnikaga, 5 mehe kohta rohkem kui 5 autot. + töötajate arvust sõltumatud hoonete halduskulud… ei, meil pidi siin Eestis väga väga hästi minema.

 

Ehk oleks sellistest artiklitest natukenegi kasu, paneks viimastel aastatel KE juhitud siseministeeriumi natukenegi rohkem mõtlema. Tööjõuturul toimunud muutustega arvestama. Samal teemal.

 

 

Siinjuures oleks arukas mainida, et ostkem tulekustuteid (suitsuanduritest rääkimata) ja mingisuguseid tapariistu pättide nuhtlemiseks.

 

reede, oktoober 27, 2006

Mulle meeldib torm

Mulle meeldib torm. Peale selle, et siis tunduvad autos ja toas istudes soojus ja kuivus eriti mõnusad, rõõm klaasist on eriti suur, peale selle on ka õues ilus jõlkuda, vaadata kõrvalt, kuidas aastamiljoneid puhunud tuul intensiivselt toimetab, meri niheleb. Loodus on ilus, ka tormisena, ja juba sellepärast, et tormi pole iga päev.

 

 

Meenub 2005 jaanuaritorm, mil meedia ja Julgestuspolitsei räuskas ja naeruvääristas inimesi, kes rumalusest põhjustatud hirmust (*) tuppa peitu ei pugenud ja õues olid ja merd läksid vaatama, oskasid olme pudipadi ilu kõrval ka tuule undamisest ja merelaine vaatamisest naudingut saada.

 

(*) Tol ajal oli tsunamiteema õhus, rumalus tähendab siin seda, et lainetavas meres nähti surma, et kohe-kohe tuleb merelt mingil põhjusel hiidlaine ja viib kõik merre kaasa ja uputab ära. Surm saabub kohe ka siis, kui vesi kingakeses jalakese märjaks kastab. Ja puu kukub pähe ka siis, kui puid läheduses pole.

Jobudest jälle

Me käime tööl, teeme tööd, teeme koostööd, meie töö haakub teiste töödega. On ilus mõelda, et elame kõrgkultuurses ühiskonnas, oleme targad, professionaalsed, väärikad, heatahtlikud, viisakad. Üldjuhul ju olemegi, kuid tihtilugu on kusagil ka jobud. Kes on lollid, jobud, laisad, hooletud, hoolimatud, valelikud, ükskõik, st ei tee oma tööd nii, nagu temalt eeldatakse. Kett on ikka nii tugev kui nõrgim lüli, ja sellepärast tuleb meil, tarkadel ja väärikatel SÕIMATA. Röökida. Olla ebaviisakas, TULEB olla ebaviisakas. Sest see jobu nullib meie ja teiste hea töö. Olles vaikne ja vaga, kurvastades, pingutades tema eest, heastades sigadusi annab see jobule signaali, et nii saabki. Küll asjad korda aetakse. Ja jamad korduvad, ja jäävad korduma. Ja paljud kohusetundlikud inimesed rabelevad (peale tööaega, nädalavahetustel), asjad lähevad lörri jne.

 

Seega, sõimakem, „tagugem jobule labidaga vastu pead“, suhelda temaga selles keeles mis talle pärale jõuab, nii kaua kui ta enam jobu ei ole või ta jõukohasemale tööle läheb.

esmaspäev, oktoober 23, 2006

Vooglaid Vikerraadios

Hetke pärast, st peale 7t. Ja ka netis vist rohkem kui 1 nädal.

pühapäev, oktoober 22, 2006

Andekatest jobudest

Ma ei ole ühte meelt nendega, kes suhtuvad andekatesse jobudesse kuidagi soosivalt, anne justkui õigustaks jobu-olemist. Kelledest ma räägin? Peaasjalikult osadest muusikutest ja teistest sellistest tegelastest. Kes on aastaid narkootikume sisse imenud, joob, on väga ülbe, kel on sada last mööda ilma laiali jne 100 sigadust kordasaatnu – ta on ju jobu. Andekas? Tore, naudime siis tema loomingut, aga kui ta inimesena on jobu, ei taha ma tema isikust rohkemat teada, ja ma ei näe vajadust oma suhtumist varjata. Igaühel on õigus oma väärtushinnangute järgi elada? Jah, kuid mingite piirideni, ja veelkord, andekus ei ole see, mis õigustaks üldtunnustatud väärtushinnangutega räigesse vastuollu minemist.

 

Teine asi on see, kui kunagisest metslasest on inimene saanud. Tubli, mõne arengutee on jah, okkalisem kui teistel.

Kirjutamine ja lugemine

Olen ka ise arvanud, et mõte mida ei saa kirja panna, pole mõtte nime väärt, on väärtusetu. Ja et kirjutamine sunnib hoolsamalt mõtlema ja toob seeläbi kaasa kvalitatiivseid arenguid. Kuid nagu sõnapaar kirjutama – lugema on justkui vastandid, siis viimasel ajal tundub mulle, et need tegevused on vastandid ka vaimse arengu skaalal. Lugedes, vastupidiselt kirjutamisele, ei saavuta enesehinnang uusi kõrgusi. Lugedes ei saa lihvitud isiklik oskus näida. Lugedes, vastupidiselt kirjutamisele, laieneb mõtteaines, rikastub arsenal hilisemaks kirjutamiseks. :-) Jne. 

 

Ja siit põhjus, miks ma nii vait olen olnud. Ja… laupäeval sain kätte Raamatukoist tellitud 13 Jaan Krossi raamatut. Mnjaa.

kolmapäev, oktoober 18, 2006

Tallinna ringtee

Aegajalt sõidan mööda seda nn Tallinna ringteed, hommikuti. Siis kui traktoritel pole lubatud linnas sõita ja nad kõik sinna ringteele on sõitma kogunenud. Koos sadade veoautodega. Ja siis meenuvad mulle Helsingi Kehad. Mnjah, ka Tallinnale oleks väga hädasti taolisi kehasid vaja. Ja oleks meie juhid natukenegi püüdlikumad ja arukamad, hoiaks natukenegi koomale, kui traktor ja tema taga sõitev kolonn vastu tuleb, teel ju laiust on. Suurematel kiirustel ja kurvilisemal teel ei ole taoline telgjoonel möödasõit enam jah, niiväga ohutu, kuid sirgel ja väikestel kiirustel…

 

 Praegu on seal ikka üsna närviline siiberdamine. Ja avariid pole kuigi haruldased.

teisipäev, oktoober 17, 2006

Null

Ringhäälingunõukogu uueks liikmeks sai Heimar Lenk. Oh jah.

Lenovo vahetab akusid

Lenovo vahetab akusid.

 

Tore, mul pole uue aku vastu midagi.  :-)

Päästetöötajatest ja tobedast määrusest

Palk on väike, mehi vähe, need kes veel alles on, tegelevad 100 muu asjaga, et oleks mille eest koju süüa osta, ja käivad siis tuletõrjes puhkamas… eks rahulikematel aegadel saavadki ka puhata. Kuid sel suvel nt Ida-Virumaal ehitustööd viibisid, sest pritsimehed möllasid põlevates metsades, kes muidu „töövälisel ajal“ ehitustel töötasid.

 

Aga peale palga tuleb rääkida veel füüsilistest katsetest. Asi ei ole selles, kas päästja on 25 aastane ambaal VÕI 25 aastat tuld kustutanud professionaal, vaid et kas lubame poisikeste kõrval ka mõnel kogenumal mehel töötada, niigi hõredates pritsimeeste ridades. Mõnel pool kuulu järgi kuulatakse mõistuse häält, pädevatel ja mittetõrjujatel(„musta töö“ tegijatel), enamvähem füüsilises vormis olevatel meestel lastakse edasi olla, kuid on ka punktuaalseid ülemusi. Mitte kuigi arukas määrus + mitte kuigi arukas ülemus = suur suur hulk kogemusi läheb pritsimajast ära. Nende asemele jääb tühi koht.

 

Et miks ma neid füüsilisi katseid rumaluseks nimetan? Maapiirkondades, talvel, jääga, veoautoga, kiiresti sõiduks (sekundi hinnast natuke allpool) on kogemusi vaja. Sõiduauto roolis oleme kõik kõvad mehed. Aga kes on ZILiga sõitnud, eriti libedaga, teab millest jutt. Nt üle keskea mees, kes on aastaid veoautodega sõitnud, tuletõrjeautosid putitanud, oskab meil veel nii levinud vene tehnikaga ümber käia, see mees aetakse sellepärast tuletõrjest minema, et ei tõmba piisavalt lõuga ja ei jookse 2700 meetrit. Autojuht, kelle kohus on auto juures olla, mitte tulle minna. Kustutustööde juht, väga keeruliste ülesannetega, samuti, laseme lahti ja võtame poisikese asemele. Kes ei oska põlevale majale peale vaadates kohe öelda, mitu m2 põleb, mis asi põleb, selle põhjal kiiresti välja arvutada (eks aastakümneid tuld tõrjunu hoomab neid arve kuidagi teisiti), mitu liitrit vett on sekundis vaja, et see tuli kustutada. Kas autos oleva 2 tonni vee ja paari minutiga saab hakkama, kui ei, siis mida kaitsma hakata, kust kohast kaitsta, mida tuul teeb, millised materjalid ümbruses on. Millal vett juurde saab (linnast väljas ei ole veehüdrante). Kui vett rohkem, siis millise tootlikkusega liinid kuhu vedada, kuimitu liitrit vett sekundis kuhugi optimaalne on (põlemata osa tuleb kasta, kõrvalhooneid jahutada jne, jällegi, mitu l/s kuhugi vaja, kui palju vett nüüd kohe võtta on, kui kiiresti vett juurde saab, mitu meest on, mitu voolikuliini, millise tootlikkusega voolikuliini olemasolevate meestega kuhugi vedada saab, mitme auto puhul on see pumpade/voolikuliinide tootlikkuse, veekoguste optimeerimine veel keerulisem). Noh, nagu piiratud ressursside puhul optimeerimisülesanne ikka. Juhtub ka nii, et tuleb tuletõrje kohale, kustutustööde juht peab KIIRESTI hindama, mida teha, kas loobuda põleva maja kustutamisest ja kasutada olemasolev ressurss (vesi, mehed, autopumba tootlikkus) kõrvalhoonete päästmiseks, või kui lisaabi saabub varsti, siis kas hoida tule levikut vaos, tõkestada tuld, üritada päästa nt pool maja, või asuda tuld ründavale positsioonile, jällegi, vesi lõpeb ja tuli kustub... kumb enne otsa saab? Kõige lihtsam on voolikud välja rullida, autol gaas põhja, paari minutiga veepaak tulemöllu tühjaks lükata ja… vaadata abitult peal, kuidas kõik maha põleb. Ja siis targalt öelda, küll kindlustus maksab. Ja need mehed, kes on veneajal tule tõrjumist õppinud, hoonete ehituskonstruktsioonidest kemikaalideni, olles täna nt 60 aastased, kõnnivad tuletõrjest ära, lõuatõmbamise pärast, ja vaatavad kõrvalt, kuidas aastakese Päästekoolis õppinud mehed vana tehnikaga maadlevad ja tulekahjule jõudes raamatutarkust meenutavad.

 

Võiks ju küsida, et mis liitrit, mis sekundit? Tunde järgi! Ajame aga sinna, kus tuld paistab, vett selga ja küll kustub, et „Juhan, tule lase ka siit, siin ikka mugavam kui seal  pööningul voolikuga turnida“  Kui on vett, mehi, autosid (st pumpasid) palju, siis jah, andku minna, uputatagu, umbes. Suurest linnast väljas on aga ressursse palju vähem. Ja mida rohkem mehi ja tehnikat ühel tulekahjul, seda suurem piirkond jäi kusagil mujal valves olevate meesteta, täis kütuse- ja veepaakidega autodeta.

 

1 varasem jutuke tuletõrjeautodest.

Päästjatele mõeldud juhend avariisse sattunud Toyota Priusega ümberkäimiseks

Päästjatele mõeldud juhend avariisse sattunud Toyota Priusega ümberkäimiseks. Huvitav lugemine.

esmaspäev, oktoober 16, 2006

Mulle meeldiks, kui Raidma järgmiseks siseministriks saaks

Jah, ma astun nüüd sündmustest seitsmepenikoormasaabastega mitu sammu ette, kuid mulle meeldiks, kui Raidma järgmiseks siseministriks saaks. Selle ametikoha käekäiguga ei saa viimastel aastatel vist kuigi rahul olla.



TÄIENDUS: Riigikogu valimistel saadab teda tõenäoliselt edu, poliitikute poolt äraunustatud pritsimeeste ja nende perede toel.

Vool katkes ja arvuti läks rikki

Vool käis ära, nii pooleks sekundiks, tüüpiline, TLA, taaslülitusautomaat, lülitas millegipärast väljalülitunud liini sisse tagasi, mingi a’la 80% juhtudel on see edukas, kurg, liinile lennanud oks, praht põleb ära ja liin saab normaalselt edasi talitleda… mis aga edasi ei talitle, on minu kodune arvuti. Pagan. Tundub, et emaplaat (ID-kaardi lugejal ei lähe tuluke põlema, kuid ventikad ja kõvaketas võtavad pöörded üles küll, ju siis on vist emaplaat). Ja garantii sai augustis läbi.

 

Oh jah. Vähemalt täna tuleb siis mitteerititõsiseltvõetava läpakaga hakkama saada.

Miljon





Temperatuur oli tõenäoliselt -0,1 kraadi C-st.

Leheneegri ajaveebilt

Vabandatagu minu võimalik mitteheatahtlikkus, kuid soovin siiski viidata Leheneegri ütelusele, seoses Reet Linnaga.

pühapäev, oktoober 15, 2006

Dialoog

Käisime täna Viru Keskuses, RahvaRaamatus (mul on praegu erakordselt* suur Jaan Krossi vaimustus, tahan kunagi kõik ta romaanid läbi lugeda, aga esmalt osta), ja üles RR-sse jõudmiseks kiirustasime hirmust kannustatuna, et tarbimishullus kannast kinni saab, ja seal niimoodi tormates meenus mulle meie kunagine tekstiiltoodete teemaline dialoog. :-)

 

* Tegelikult ei vaimustu ma ju kuigi sageli

Minu arvates on paljude asjade selgemaks väljajoonistumiseks arukas nähtusi, protsesse ekstrapoleerida

Minu arvates on paljude asjade selgemaks väljajoonistumiseks arukas nähtusi, protsesse ekstrapoleerida, minna mõttemängudes äärmustesse. Näide: sammaste teema, mõni väidab (nt Seppik), et igaüks võiks püstitada suvalisi sambaid, et aeg näitab, millised inimestele korda lähevad. Laskume liialdustesse, eksvang, mõrtsukas püstitab noaga inimese tapnute auks ausamba, mõni teine kägistajate ausamba, kolmas narkomaanide auks jne. Kuid sellised ausambad võivad põhjustada ju täna veel ühiskonnakõlbulikke inimeste väärastumist. Inimesi on igasuguseid. Sellest, kuidas taoline ausammas ohvri omastele mõjub, ei hakka ma rääkimagi?

 

Poliitikute tembud. Varguse, maksupettuse, purjus peaga autojuhtimise toimepannud poliitiku kaitseks peaks sama arv artikleid ilmuma kui tema tegu hukkamõistvaid? Palmaru jutust (13.10 mp3) sain ma nii aru. Üheselt hukkamõistu väärivad teod väärivadki ühekülgset meedia suhtumist. Maksupettusele, täis peaga autorooli ronimisele ei ole õigustusi olemas. Kas Reiljani ja Savisaare presidendivalimiste võtetele, väljaütlemistele oli õigustust? Minu arvates mitte. Reiljani väide, et olge vait kui teile presidenti valime, on nii absurdne, et… turmtuld! Savisaare kingiks saadud rohkem kui miljon krooni, Kohukese teema… ainult tuld! Sellistele asjadele ei ole võimalik õigustusi leida, meedialt tasakaalu nõuda.

 

 

Jaa, osasid teemasid niiviisi, liialdamisemängudega, käsitledes võib ka valede tulemusteni jõuda, protsessid teevad x – y teljele paigutatuna käänakuid, on muutuva tuletisega, kuid enamasti taoline liialdamine töötab.

laupäev, oktoober 14, 2006

Jutu ja muusika helivaljused pole tasakaalus

Neljapäevases Ummelase Huvitajas räägiti ER tehnikapoolest. Saatesse helistajad kurtsid suhteliselt üksmeelselt, et sõnalise ja muusikalise helivaljuse vahekord on paigast ära, peale juttu tuleb raadio juurde söösta ja röökiv muusika vaiksemaks keerata. Et ära tüütab. Olen 100% nõus. Eriti hull lugu on saatega Aja jälg kivis, peale paari lauset lastakse mingit kohalikku muusikat, kriiskavaid helisid. Mingi aeg avastasin, et seda saadet on hea kõrvaklappidega kuulata, võtab kõrgemad kriiskavad sagedused maha. :-)

Kärbsed tahavad bussi üle võtta

Nädal tagasi laenas Vahur mult paariks päevaks bussi, tagasi andes küsis, et mis mul nende kärbestega on, et neid on autos kuidagi paljuvõitu. Siis ma ei saanud aru, et mis kärbsed. Ükspäev vaatan, et 1 küljeklaas on musta-väike-täpiline, nagu oleks relakaga klaasi läheduses lõigatud. Ja, kuradi kärbsed, ja siis hakkasin tähele panema, kogu aeg on bussis kärbsed. No kohe 20..30 tk, ajan nad välja, järgmine päev jälle. Ja see klaas, see ju puha kärbsemusta täis! Nad kuradid on mu bussis paljunema hakanud, kärbsepesa teinud! Huvitav, mida nad seal söövad, et neid nii ägedasti juurde tekib?

 

Sõida nagu kärbeste kolooniaga.

reede, oktoober 13, 2006

Lauristin ja Palmaru raadios

Täna kell 2 ja kordusena kell 7 väitlevad Vikerraadios Lauristin ja Palmaru. See saab väga huvitav olema.

teisipäev, oktoober 10, 2006

Metsloomad on tõenäoliselt janus

Vihma on nüüd küll natukene tulnud, aga kraavipõhjad tolmavad alles. Ja vaid õhuke kiht pinnast on märg. Ma ei kujuta ette, kust kohast küll metsloomad juua leiavad? Linnukesed noolivad nüüd sügisel teeäärseid porilompe, aga suuremad tegelased? Päris sant seis.

 

Mõni aeg tagasi otsisin, kanister näpu otsas, kraavidest vett, traktorile. No ei leia, ojad ka kuivad. Lõpuks võtsin oma vee siis bensukast.

 

Kahest teatrietendusest

Nafta – omamoodi huvitav ja tore. Loengulisemates kohtades tahtnuks kätt tõsta ja sõna saada. :-) Mõnes kohas vastu vaielda. Aga arvud mulle väga meeldivad, muudavad maailma hoomatavaks. Ja veel, kui ma naisolevuste õieli kaeltest õigesti aru sain, siis tahaksid nad esiridades istuda.

 

Faust – omamoodi huvitav ja tore. Loengulisemates kohtades ei teki soovi sõna saada, tekst tahab hoolega kuulamist. Ja veel, ma ei soovita istuda esimese ja teise rea vasakul poolel, pritsib. Ja see pritsiv asi kuivab riiete külge. :-)

esmaspäev, oktoober 09, 2006

laupäev, oktoober 07, 2006

Miks ei ole äikesega mõttekas puu all seista?

Juhul kui äike puusse lööb (vihmaga saab puukoor märkjaks, muutudes niiviisi paremaks juhiks), võib elektrikaar kulgeda piki puitu, kiire temperatuuri tõus ajab puu mahla keema, see paisub ja lükkab puu lõhki. Seega, kildudega võib mööda kuppu saada. Kaar võib ka mööda puu koort joosta, suur potentsiaalide vahe, vastu puud nõjatudes või jalgu mitte koos hoides oht elektrilöök saada. Lisaks veel kõrge temperatuur, põletuste oht. Nii et, üksikute puude alla ei ole äikese korral arukas vihma varju minna.

Pikk jutt energeetikast. Ajendatult Reporteritunnist.

Tänases Reporteritunnis räägiti energeetikast, Ilmar Raag juhtis saadet, Marek Strandberg ja Raivo Vilu TTÜ-st seletasid. Mnjaa. Targad mehed oskavad numbritega huvitavalt ümber käia. Ja kas teadmatusest või mingitel muudel ajenditel ka loogilise jutu sisse rumalusi poetada, kummalisi järeldusi teha. (Jaan Krossi Keisri hullus 1 minategelase arutlus: „ennast tuleb hoolega valvata, et teadmiste ja maailmatundmiste augud liiasti nähtavaks ei kargaks“) Kõike udu ei viitsi ma siin puudutada. Aga paar asja ütlen küll ära.

 

Eestis metsade juurdekasv on aastas umbes 12 miljonit tm, umbes nii palju on ka mõnda aega raiutud. Viimasel paaril aastal vähem. Sellest 12 miljonist on 3 milj tm küttepuid. Sellest osa läheb hakituna katlamajadesse, osa halupuudena ahju, mingi pisike osa grillsöeks jne. Nii. Eestis kaevandatakse aastas umbes 14 miljonit tonni põlevkivi, (vanasti 30 miljonit, nüüd tahavad kahjuks taas toodangut suurendada). Sellest elektri tootmiseks põletatakse nii umbes 10…12 milj t aastas. Kuiva puidu ja põlevkivi kütteväärtused on võrdsed, vastavalt 13 ja 12 MJ/kg. (1J = W * s) 1 tm „märga puitu“ kaalub laias laastus 0,8 tonni, sõltub puuliigist, aga keskmine tuleb umbes nii. Seega aastas tiba alla 10 milj tonni puitu. Kuhu ma jõuda tahan? Kui põlevkivist loobuda puidu kasuks, tuleks kogu Eesti aastane puidu juurdekasv = kogu aastane raiemaht, palk, paberipuu, ja ka see küte, mis praegu katlamajades ja pliidi all soojatootmiseks läheb, kõik tuleks elektrijaamade kateldesse ajada. Ja tuleks ka veel puudu. Puidu transport, hakkimine, põletamine katlas ei ole tõenäoliselt suurema kasuteguriga kui põlevkivi eelnev käitlemine, põlemine ja hilisem tuhaärastus.

 

Eesti peaks kiiresti Venemaa energiasüsteemist eralduma. Miks? See oleks väga ebaotstarbekas. Ebaefektiivne, suuremate reservide hoidmise tõttu ka rohkem saastav. Ja Põhjamaade energiasüsteemiga ühinemine on väga keeruline. Nii, nüüd läheb jutt keeruliseks, keerulisemaks kui minu mõistus võtab. Pikkades kõrgepingeliinides toimuvad protsessid on VÄGA, VÄGA, veelkord, VÄGA keerulised. Juba meie suht lühikestes liinides tuleb liini teises otsas pingetõuse lisainduktiivsustega kompenseerida ja muid imesid teha… (ma kipun arvama, et seda valdkonda ei olegi võimalik tunnetuslikult hoomata, läbi mingisugusegi metafoori ette kujutada, puhas matemaatika, see on… käed rüppe vajunult olen loobunud küsimast, miks miski nii on) see selleks. Soome mure on see, et tema ühendus Rootsiga on nõrk, kui vaadata kaarti, siis Helsingi on lõunas, energiatarbimise raskuskese on lõunas, kuid ühendus Rootsiga on põhjast, Soome „ripub“ õhuliinide otsas. On jah, paar kaablit ka mere alt, kuid häda on siiski selles, et Soome elektrijaamad kippusid mõne aasta eest võnkuma minema, teiste põhjamaade elektrijaamade suhtes. St sünkroonsus oli häiritud, oli oht, et elektrijaamad hakkavad üksteisele vastu töötama. See põhjustab tugevaid voole, voolutõukeid liinides, suuremaid kadusid, võimalust et liinid lülituvad välja jne jne. Sellises olukorras ei ole Soome kindlasti huvitatud „rippuva“ osa suurendamisest, Eesti näol. See eeldaks tugevaid VAHELDUVvoolu sidemeid nii Rootsi kui Soomega. Kes maksab? Mina pooldan Venemaa süsteemi jäämist, Venemaalt „sageduse ostmist“, väga suurte Volga jõe hüdroelektrijaamade stabiilsuse kasutamist. Mida suurem on elektrisüsteem, seda töökindlam, stabiilsem, efektiivsem, vähem tootvaid reserve nõudvam. Juhul kui Venemaal juhtub see kõige hullem variant, täielik blackout, mõne suure tootva üksuse väljalangemine ja riigitäis koormust tõmbavad töölejäänud jaamade sageduse nii alla, et soojusjaamade toitepumpade tootlikkus väheneb drastiliselt, st eesti keeles, kõik Venemaa elektrijaamad seiskuvad, siis meil on… ma nime ei mäletagi, sageduseraldusautomaadid. A’la 48 Hz juures lülitume Venemaa süsteemist lahti. Sagedusautomaadid lükkavad ka gruppide/regioonide kaupa meie tarbijaid kiiresti seni välja, kuni sagedus stabiliseerub, jaamad suudavad allesjäänud koormat vedada. Maha magades jällegi, toitepumbad (suruvad vett katlasse, st ka auru turbiinidesse) surevad sageduse langedes kiiresti, ja jaam seiskub.

teisipäev, oktoober 03, 2006

EH - Eesti Häda - EI RAATSI

Eestlase tootlikkus on nigel. Ei, mitte niivõrd sellepärast, et laisad ja loodrid oleksime, vaid et meil on nigelad töövahendid. Eile võttis Vahur Eesti häda ühte lausesse kokku: bemmide asemel tuleks häid tööriistu osta. Jaa, mida me teeme, kui kusagilt kukub rahapakk pähe? Ostetakse uus sõiduauto, naaatuke paremal juhul koduseid ruutmeetreid juurde, st suurem korter/maja. Mida me teeme, kui pank laenu peaks andma? Jällegi, auto või suurem elamine. Aga kui jutt tööriistadele läheb, saab tohutust priiskamisest koonerdamine. Naljakas. Traktoril, veoautol, saekaatril, kopal oleks siit-sealt remonti/täiustamist vaja, oleks vaja uut mootorsaagi, akudrelli, plekikääre, aga ei, ehk saab veel ikka kuidagi hakkama. Ja samal ajal on kõik kohad tobedust õhkavaid LandCruisereid täis. Kust kohast see efektiivsus siis tulla saab? Peale selle, et vilets ja ebaefektiivne tööriist raiskab aega, läheb katki, väsitab töötegijat, tööriista remontimise vilets tööriist läheb omakorda katki, ta ka põhjustab lisatööd, rikub midagi ära. Soome hindade juures olla nii, et kui mootorsae rikke pärast läheb aastas rohkem kui 3 tööpäeva nurja, oleks olnud kasulikum uus saag osta ja aasta vana saag poole hinnaga maha müüa. Meie saebrigaadid möllavadki nendesamade Soomest toodud kasutatud saagidega, raisates kõpitsemisele iga kuu 3 ja rohkem tööpäeva. Ei ole raha uut saagi osta? Sellepärast ei ole raha, et uut saagi pole. Ei ole raha töövahendit hooldada? Sellepärast ei ole, et töövahendit pole hooldatud.

 

Kui korralikud tööriistad on olemas, alles siis, palun, ostame lõbusõiduks uue (kiire hinnalangusega) sõiduauto ja suure maja.

 

Iga kuu imeb Eesti 3 (augustis vist koguni 6?) miljardit krooni laenuraha sisse, aga ei, me ei pane seda raha töövahenditesse, tööstusesse, töötajatesse, vaid paigutame tuima näoga elumajadesse. Uue sae asemel, mis annaks saemehele leiva lauale, ostab ta suurema korteri, ja nöögib metsas oma vana saerondiga edasi. Ja peale leivateenimise peab see sama väsinud saag ka nüüd korterilaenu tagasi saagima. See on siis see meie väga-hästi-läheb-majandus. Kurb.