Laevaga Saaremaale

Laevad on väikesed ja sõidavad harva. Pealemahtumiseks tuleb pilet broneerida (lisa 50 eeku). Täna vahtisin jälle üle 2 tunni sadamas, ja maha jäi oi kui palju autosid.

 

Laevas pakutav toit on väga nigel, ja selle juures kallis. Küll oleks tore see pool tundi kasulikult kulutada, kõht täis süüa. Ka kohv pole maitsev, iseenesest oleks mõnus poole tee peal üks tassike teha.

 

Peldikud, tualett või WC oleks palju öeldud, on väga räpased, segistid katki, kätekuivatuspuhur ei tööta, paberit pole, must ja räpane.

 

Kõlaritest lastakse lärmi, pole kuhugi põgeneda…

 

 

Sellepärast ma oma bussist välja ei lähegi. Parem istun siin tagaistmel, kardinate taga, läpakas süles.

Lõppeval nädalal

Lõppeval nädalal:

-ei lugenud raamatust ühtegi rida

-98% söödavast toidust (sh tordiviilud, kohvid jne) sõin väljas. (eiei, ma ei ole veel Melvil Udalli (Jack Nicholson filmis As Good As It Gets) tüüpi, söön enamvähem seal kus juhtub ja sealiha enamvähem igasugusel kujul)

 

Neid asju tuleks muuta.

 

Jälle teatrist

Kui tavaliselt on teatrisaalid rahvast täis, siis eilset Underit mahtunuks veel üksjagu inimesi vaatama  (Kumu auditooriumis). Kuigi ma ei teadnud Underi elust suurt midagi, kirjanduse tundidest ei mäleta tuhkagi, õnneks on raadios (Vikeris, Klassikas?) Tuglase (ja veel kellegi?) ja Underi kirjavahetust ette loetud, siis ühtteist tuli tuttav ette.

 

U. Eco ütles, et kultuur ongi kordamine, jaa, eilse põhjal olen sellega veel eriti nõus, lünki täites, „lünkade servades" tuttavat, varem teadaolevat kohates saab teadasaamise asemel rääkida kultuuri tekkimisest. Äratundmiserõõm, noh, Tuglas ja Laikmaa, Pallas jne oleks natukene labane mõiste, aga raadiostkuuldu kirjade taaskuulmine lubas näitlejate dialoogist rohkemat tähele panna.

 

Jaa, etendus oli tore, ja napi lavaga tehti palju ära.

 

 

Sirbis Underist.

Bushi visiit

Mulle tundub, et hädaldamisega Bushi visiidi ümber on natukene liiale mindud. Tugevasti liialdatud on ka ähvardamistega, et muudkui aga saab kuuli ja kõik kaduge linnast minema. Vabas demokraatlikus riigis, rahuajal, aastal 2006 lastakse keegi igaks juhuks maha? Kogu maailma press pasundaks, surnud inimene siin on siiski midagi muud kui surm Iraagis või Afganistanis. Aga Londonis ju lasti metroos 1 inimene maha? No sellest kujunes tagaajamine, sisuliselt politsei eest metroosse inimeste keskele põgenemine, see on umbes sama kui Bushi läheduses püssiga vehkimine.

 

Teise demokraatliku riigi demokraatlikult valitud president tuleb siia riigivisiidile, ehk saame neist paaripäevastest ebamugavustest siiski üle. Oleks tore kui ta siit ikka elusa ja tervena Riiga edasi sõidaks.

Barbar?

Meil olid ükspäev tuttavad külas, üks neist ütles kahetsusega, et Saddamile määrati surmaotsus, mina vastu, et eks ta on ka üks hirmus tegelane. Hiljem hakkasin mõtlema, et ma ju soovin kellegi inimese surma. Päris jube. Nagu mingi keskaegne barbar. Mnjah, ta on tapatalgusid korraldanud, ta on meie mõistes despootlik hull, diktaator, nt suur osa rahvast ei oska lugeda, rikkas riigis on sügav vaesus, isikuvabadustega olid lood väga täbarad… jaa, see selleks, aga kõigele vaatamata ma õigustasin surmaotsust. Mhm.

La Traviata

Ma vaatan et kõik minu viimased teatriskäigud on siin kajastamist leidnud, noh, laseme siis edasi. Täna käisime Kadriga La Traviatat vaatamas. Ooper on selline žanr, kus ma olen igaks juhuks vait. Kuidas selle ahvi tagumikuga ja puu otsa ronimisega nüüd oligi…

 

Oot aga ikkagi … lavakujundus oli muljetavaldav. Ja ka vigin: 5-sse ritta kostus viiul kuidagi vaikselt, võrreldes CD-lt kuulduga. Kõik muu oli ilus, ülendav, puhastav, kirgastav, katarsis oli saavutatav. Et siis ahvi… :-)

 

Tuumaenergeetikast

Tuumaenergeetikast.

S6

Põnnil on pagana mõnus (väikesel inimesel väikesed mõnud :-) auto. Käisin sõitsin linnavahel tiba ringi. LIIGUB, praktiline (universaalkere), mittemidagiütleva välimusega, püsib koos, meie teedel mugav, veenev hääl. :-) Mootori hääle veenvus seisneb selles, et vastupidi ameerika autole on hääle taga ka reaalselt midagi, on tõsidust. Veel 1 link.

 

 

… selle jutu peale meenus see ilusmootor, huvitav mis häält see veel teeb?

VIPide vastuvõtud

Need on ühed hirnu-pooleks üritused. :-) Peale muude oskuste on seal veel ühte isevärki osavust vaja.

 

Inimesel on erakordselt hästi arenenud käed. Valmistab käekelli ja ekskavaatoreid, protsessoreid ja kosmoselaevu, kahe käega. Aga. Vastuvõttudel toitutakse, et normaalse söögi pakkumine normaalse toidulaua taga oleks tülikas ja ruuminõudev, siis pakutakse püstijala söödavaid toidupalukesi. Kuigi, on ka erandeid, vahel antakse ka sooja süüa, noa ja kahvliga püsti söömiseks. Tase. Kujutagem nüüd ette, ühe käega tuleb taldrikut ja selle külge kinnitatud plastvidina abil riputatud jooginõud hoida, teise käega tuleb toit suhu paigutada… noaga ei ole nagu midagi teha. Aknalauad, radiaatorid, mingid lillealused jne pinnad on siis väga hinnas, nende äärde kogunetakse, et saaks kusagil toitu tükeldada, ja unistatakse kolmest käest. Edasi, tort ja kohv. Ühes käes kohv, teises taldrik tordiviiluga, suu jookseb vett, isegi lusikas lebab tordi kõrval… 25 cm suust… aga süüa ei saa, kurat. Sõpra tunned hädas, kahekesi on lihtsam, see käib nii, võtate kahepeale ühe tordiviilu, mõlemad hoiavad oma kohvi käes, kuid torditaldrikut vahetate käest kätte, ja sööte siis, kordamööda. Ilus ju pole, aga ülikonnaga põrandale viskumine poleks ilusam.

 

Paar aastat tagasi samal teemal. Kui õigesti mäletan, olime siis äsja Haapsalu Kuursaalis mingil vastuvõtul viibinud, ju oli see kõik liiga totakas, et mitte kirja panna.

Telereklaamid on ikka tõsiselt ägedad!

Ma ikka vahel vaatan erakanaleid kaa, ja need reklaamid, need on tõsiselt ägedad. :-) Mingi numbriteema, siis mingisugused muinaslookesed, ja ravimireklaamide hoiatused.

 

Nii, hammastega on meil 7 probleemi. Eriti kui lähed 7-ks päevaks puhkusele. Üks hambapasta kõrvaldab need probleemid 7 päevaga. Loogiline ju, ega ühe päevaga rohkem ei jõua kui 1 probleem. Probleeme tuleb lahendada süsteemselt, järjest, õigemini, probleemi põhjustajaid. Väga loogiline. Ja 7 jääb hästi meelde.

 

Teine hambapasta on 12. Veel võimsam, sest 12>7. 12… 12… ahjaa, st 12 tundi pole hammastega probleeme, 12+12=24, st 2 korda päevas tuleb hambaid pesta.

 

24. Mingi deodorant või asi on 24. Terve ööpäev pole probleemi.

 

2 ühes, 3 ühes, viimati on tulnud ka 5 ühes, 5-1!!! Mingi asi, kus on 5 asja sees, nõudepesumasina tablett vist.

 

Muinasjutukestest kollidest, käekotist väljaturritavatest pesuloputusvahenditest rääkides läheks see jutuke liiga pikaks, pikki jutte ei viitsi keegi lugeda. Ja mina kirjutada. (niigi sai kokku 149 sõna).

Need tähtsate onude eskortimised hakkavad juba pinda käima

Need tähtsate onude eskortimised hakkavad juba pinda käima. Vanasti käis Rüütel Saaremaal, igasuguseid veetakse Tallinna Tartu vahet ja tont-teab-kuhu, täna Tallinnast Viljandi poole sõites ei jõudnudki vaadata, kes seekord mööda tuhises - ümberringi tekitati liialt palju liiklusohtlikke olukordi, piduritega ja rooliga oli päris palju tegemist, aga ju läks Ilves koju. Mida kuradit, tihe liiklus, 2 rida, ja nad oinad suruvad autod laiali ja üritavad telgjoonel sõita, ja ka kurvis, ja kiiresti. Minu ees sõitnud pensionär Escortiga märkas ilmselt mingi hetk peeglist sini-punast ja litsus äkitse piduri põhja, jäi teeäärde seisma (tunneb LE-d, tubli). Hea et pidama sain (jajaa, pikivahe), paremal kraav, vasakul vastutulevad autod, ja meie vahelt üritavad veel 1x0-ga mingid idikad läbi lennata, kõik pidurdavad ja kangutavad rooli. Veokimeestel pole ka kuigi ohutu pehmeks sadanud teepeenardel sõita. Ajuvaba. Ja niimoodi nt Tallinnast Tartusse välja. Sajad kui mitte tuhat autot.

 

Turvakaalutlustel tuleb kihutada? Huvitav turvalisus küll. Sõidetagu normaalse kiirusega, ja ostetagu nt suur buss, pandagu pepule pehmed pingid sisse, hea suur ja turvaline, raske rammida jne. :-) Või tõstetagu veetavatel kuupalka 10%, atentaadi riskitasu võrra.

Pikk jutt teemal 2 või 4 veoline libedal

See jutt, mida ma täna rääkida tahan, võib tunduda selline… rallijutt, mingite paarutajate teema. Mina aga päris nii ei arva. Pigem ikka 100,00 % turvalisuse ja mugavuse teema.

Auto hoiab maast kinni rehvidega, meie kes me autoroolis oleme, määrame rooli ja pedaalidega, kui suurt jõudu auto läbi rehvide maha suunab. Aegajalt nõuame rehvidelt ka võimatut – teeme liigutusi, mil kummid hakkavad libisema. Kuival asfaldil on keskmise rehvi hõõrdetegur umbes 1. St kui surume rehvi vastu maad jõuga 100 kg (lubatagu mul ühikutega veidi mängida), siis rehvi lohistamiseks tuleb teda horisontaalses suunas tirida kah jõuga 100 kg. Võime auto köiega üle kuristiku ääre rippu lasta ja teine samaraske auto suudab teda piduritega (*) niiviisi napilt hoida. Libedal teel on hõõrdetegur muidugi väga palju kordi väikesem.

Traction circle, veel, veel, veel, jne. See nüüd iseloomustab seda jõudu, millega auto suudab maast kinni hoida, rehvide pidamist. Mida libedam tee, seda väiksem see ring on, jõud mil rehv libisema hakkab, on väiksem. Meil on valida, mida selle rehvi pidamisega teha, kas kasutada teda kiirendamiseks – pidurdamiseks, või auto sõidusuuna muutmiseks-säilitamiseks. Või mõlemaks, natuke, summaarse kasutatava jõu (raadiuse) määrab hõõrdetegur.

4 veoline vs 2veoline. Auto sõidab libedal teel, kiiruse suurendamiseks ja säilitamiseks ((mööda)sõit talvisel mnt-l) tuleb mootori veojõud rehvide kaudu teele üle anda. Esi-, tagaveolisel 2 ratast tirivad, 2 laisklevad, lasevad end kaasa vedada. Vedavad rattad asuvad traction circlel ringjoonele lähemal, külgpidist pidamist on vähem kui veetavatel ratastel. Samal teel sõidab 4veoline. Ühe ratta veojõud on sama kiiruse/kiirenduse korral natuke üle 2 korra väiksem kui 2veolisel, külgpidisel pidamisel on palju suurem reserv, libisemise piir on kaugemal ja kõik 4 ratast on võrdses seisus. Hoolimata kas kiirendatakse või pidurdatakse gaasiga. St 4veoline ei vingerda möödasõiduks läbi lumevaalu sõites, kruusal lumel jne kurvis sõites. Istub rohkem tee küljes kinni. Muidugi kui seda suuremat varu ära kasutatakse, kiiremini sõidetakse, suurema kiiruse juures juhitavus kaob, on asi veel hapum kui väiksemal kiirusel esi/taga/mõlema otsaga külglibisemisse sattunud 2veolisel.

4veoskeeme on erinevaid. Paljud on kahjuks nn libaveolised - tavaliselt on esivedu, kuid kui kaapima hakkab, aitavad tagumised kaasa. Libedal mnt-l, kui midagi veel kusagil ei kaabi, kuid see piir pole kaugel, siis on ta 2veoline. Teemügarus, kurv, tuul, tee kalle, erinev takistus vasaku ja parema poole rataste ees suudavad „pidamisringis" erinevates kohtades paiknevate ratastega autot kergemini mõjutada, juht peab rooliga suunda korrigeerima, kompenseerima tillukesi vedavate rataste külglibisemisi. Kaapimise korral muutub auto neliveoliseks, libedas kurvis ei pruugi selline auto iseloomu muutus väga meeldiv olla. Juhul kui tugevas külglibisemises gaas maha lasta, või sidur lahutada, on ikka esi- ja tagasilt ühendatud, 90 kraadise nurga all, st külg ees liikudes tahavad tagarattad paigal olla, oleks hea kui esiratastel lastaks ringi käia, ehk õnnestub haakumine saavutada ja juhitavus taastada, no ok, 90 kraadi on liig, aga 45 mitte. Kuid viskosidur (Honda C-RV, H-RV, VW Transporter Syncro jne) hoiab sildu koos, pidurdab esitelge. (sellepärast ei soovita ma liikluses lukus keskdifriga maasturitega sõita, olen paar aastat MPajeroga sõitnud ja libedal katseid teinud, kui külje ette ajab, on pea võimatu teda tagasi tuua. Kuid enne seda on jah, nagu raudnael tee küljes, nagu päris 4veoline ikka). Päris 4 veolised on minu arvates Audi Quattrod (80, 100, A4, 6, 8), manuaalkastiga Subarud, osad Passatid (TorSen keskdifriga), 4veolised Ford ja BMW ikka vist kaa (neil see 40 ette, 60 taha teema), MB G, osad Toyota ja Roveri maasturid… keeruliseks läheb. Lahtine differ keskel on mõningaste puudustega, see lumehanges, poris, liivas piduritega möllamine on üks paras… ok, aitab, uneaeg. Siin samal teemal.

(*) pidurid on VÕIMSAD. 100 km/h pealt peatavad auto 3 sekundiga ja rutem. 200-ja pealt… ma ei teagi, sõiduauto pidurite „võimsuseks" on väidetud nii 10 000 hj ja nii. St nii võimas mootor suudaks autot samaväärselt kiirendada. Tundub loogiline, nt 100 pealt oleks asfaldil 4 ratast ikka raske kaapima tõmmata.

Sitt, kivid ja kartulid

Sitt, kivid ja kartulid.

Kas paremad rehvid ette või taha?

Autolistis vaieldi, et kui autol on erinevas seisukorras rehvid all, siis kuhu paremad, kuhu kehvemad panna. Siin on üks test. Jaa, ma arvan kaa, et auto tagaotsa külglibisemine on liikluses palju ohtlikum kui esiotsa otseminek. Ja avarii tagajärjed koledamad.

Uus rikas

Inimesed pühenduvad rahale erinevalt. Pühendunumaid, kes on targad, töökad ja ettevõtlikud, saadab selles vallas tõenäoliselt piisava järjekindluse korral ka edu. Jõukus saavutatakse ja hoitakse põlvkondade kaupa, lapsi haritakse, tervist hoitakse, positsioonile kohaselt ollakse väärikad ja intelligentsed. Ma ei teagi, kas meil Eestis ka selliseid tegelasi on, ju ikka mõni on, nt Rein Kilk tuleb meelde.

 

Meie naljaärimeeste, Pandi, Sõõrumaa, Kruudalaadsete tegelaste tempude ja väljaütlemiste põhjal jõudis alles nüüd mulle pärale mõiste uusrikas tähendus. Uus rikas. Enne oli vaene. Pärit mittejõukast perest, lastele ei ole võimaldatud hea hariduse omandamist, kodusele kasvatusele ei ole võib-olla kuigi palju tähelepanu pööratud, lapsepõlv ei ole võib-olla kuigi õnnelik olnud. Kui taolisele vaimselt mitte kuigi küpsele isiksusele, seni tugevasti piiritletud võimalustega inimesele anda raha näol võimalus seniseid piire lõhkuma hakata, siis seda ta ka teeb, ajades aegajalt segi, milliseid piire sobib nihutada ja milliseid mitte. Ta soovib rõhutada, et nüüd ta võib seda ja teist teha. Tema on nüüd kaa võimas mees, siiani on ta salamisi soovinud teistest parem olla, nüüd ta ei tunne end enam kehvamana, ja seda tahab ta ka rõhutada. Kõikvõimalikul moel. Näitab kollase ajakirjanduse vahendusel milliseid maju ja autosid ta omale on ostnud, annab maailmale teada, kui palju ta kulutab. Sisimas ette kujutades, kuidas ta ise 10 aasta eest kade oleks olnud. Jne.

 

Raha on koorem, nagu vabaduski.

Kunagi mingisse ajalehte kirjutatud kommentaar huntidest

Möllasin harjumuspäraselt oma läpakaga, valmistudes c ketast formaatima leidsin ühe kunagise kommentaari, mille olen mingile ajalehele kirjutatud. Mis ta siin kõvakettal ikka tolmab, pistan siia üles.

 

 

Inimene on ülbe loom. Juhul kui üks metsloom metsast korra välja keerab ja inimesele kasuliku loomakesega oma kõhtu täidab, siis lüüakse üleriigilistes lehtedes lokku. Seepeale tormavad viha ja õudu täis valgunud silmadega jahimehed metsa, tapma. Mõni jahimeeste ninamees prõõkab ka lehes, et hunte tuleb valimatult ja lõputult tappa. Hirm hakkab... sellised tüübid jooksevad relvadega metsas ringi. Imelik, et nad pole soojemale maale lõvisid lennukitelt pommitama läinud. Seal nad puha puntras koos, nii hea oleks ju tappa. Ja üldse tuleks kõik kiskjad ära tappa, las rohusööjad vohavad…

 

Kaheksakümnendate hundivähendamine? Mõelda vaid, metsaloom (looduselt tuleb ju võtta, mitte armuande oodata, ja ERITI VEEL MITTE ANDA!!) murdis (nõukogude) kodulooma!!! Kõik maha tappa! Katsume ikka natukene rahulikumad olla. Läbi aegade on kiskjad lohakate ja hoolimatute loomaomanike koduloomi murdnud. Ja eks sekka tulnud hunt ka hoolsama loomapidaja karja. See ei anna aga põhjust minna metsa tapatalguid korraldama. Hunti on Eestis vähe, vastupidiselt põdrale ja kitsele. Huntide hävitamisega halveneb läbi põtrade arvukuse suurenemisega meie metsade tervis veelgi.

 

Mitte iialgi ei tohiks jahimehe suust kuulda viha, looma vastu. Jahimees läheb metsa ennast looma kavalusega võrdlema, andes endale aru, et metslooma arvukust tuleb reguleerida. Inimene on looduses paljud asjad tasakaalust välja viinud, nii ka loomade arvukuse ja vahekorra. Kuid teades, et hunti on vähe, siis minu, kui samuti jahimehe, käsi hunti laskma ei tõuse.

 

Hundivihkajatele soovitaksin selle targa loomaga veidi tutvuda, kirjanduse kaudu muidugi. Mitte asjata pole hundikarjas toimuvat organisatsioonipsühholoogia õpikutes mainitud. Mitte asjata pole väidetud, et hundikari on kõige keerukam üksus looduses.

Ma mõtlesin vist välja

Elu on ilus, kõik läheb hästi, kodus on kõik korras, tervis on korras, nälga ka pole, enesega on ka läbisaamine päris hea, on intellektuaalsed ja kultuurilised huvid…

 

…ja siis võtab selline kodanik kätte ja on liikluses metslane. Ja siis soristab WC täis. Ja siis joob end kusagil täis ja laamendab? Ja siis üritab kedagi teist paigutada situatsiooni, kus tal enesel ei meeldiks olla. Ei, teine lõik ei sobi esimesega kokku.

 

Järeldus: metslased liikluses, loomad peldikus, laamendajad (nt kusagil laevas) ei ole õnnelikud. Nende elu pole ilus. Sest õnnelikku, väärikat, viisakat maailma ei raatsiks keegi ju tühiste labaste mustade asjadega ära määrida, ära rikkuda. Peale peldiku täistegemist ja autoga kellelegi ettekeeramist ei saa ju enesega rahul olla, lõpuni rahul, päris ausalt lõpuni rahul.

'Tea mil siinmail inimesed WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Vanasti käidi meie maal hädal ikka laudas, loomade juures, hea soe ja kuiv ja tuul ei puhu. Vähemalt sügisesel-talvisel ajal. Nii olla see iidamast-aadamaast saati olnud.  Esimese vabariigi aegu, mil talumees läks uue talumaja ehitamiseks pangast laenu küsima, küsiti seal maja projekti näha. Projekteerijad olid aga linnasaksad, neil omad kombed ja tavad, ja mõelda vaid, nemad projekteerisivad majadesse kemmergud! Elumajadesse! Arusaamatu, eluaeg ilma saanud. Üks õige talumees võttis selle kemmergu muidugi sahvrina kasutusse, hädal sai ikka üleõue väljakäigus käitud, või siis laudas loomade juures.

 

Täna on meil kalendris aastaarvuks 2006. Aga… see laudaskäimine on ikka veel veres. Avalikes väljakäikudes kahjuks küll loomi pole, aga laudakombed on. Ega neist uhketest linnasakste vidinatest polegi lihtne aru saada, saab mingit vett peale tõmmata, mingi prill-laud, sihitav piirkond kaniipisike… tore on see, et läikivaid ja ilusaid vidinaid saab ära kruttida, see on tõesti tore, ja kaasa viia, äkitse läheb vaja. Kunagi ei tea ette.

 

’Tea mil siinmail inimesed (tegelikult peaks vist ütlema mehed?) WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?

Raskusi uute rehvide ostmisega

Poleks osanud arvatagi, et tänapäeval on talverehvide ostmine nii keeruline. Vahetamisest rääkimata.

 

Käisin paljudes rehvifirmades, ei ole enam Gislaved NF5-e, Nokia HKPL2-e ega Conti WinterViking2-e. Gislavedi ja Contit ei teagi kas juurde tuleb, Nokiat ehk kunagi… üsna absurde. Suured tootjad tootvat tellimuste peale x koguse ära ja sel hooajal rohkem mitte. Otsisin kunagi traktori kärule rehvi, 500/60 R15. Taoliste mõõtudega olla ka nii, et neid toodetakse aastas vaid paar nädalat, ja kui otsas, siis… on otsas. Rehvifirmadest kurdeti, et ei osatud ette näha, et sel aastal uutel rehvidel selline minek on. Eks rahval on rohkem raha käes, paljud keeravad protikummidele selja, uuematele autodele ei soovita kasutatud päkke alla pista.

 

Ja siis kui täna hommikuks ühes firmas rehvivahetuse aja sain, näen seal riiulis sobivas mõõdus NF5-esid, üks jooks veel olla…. Ja mina käisin eile Vana-Võidus rehve toomas (kaubikule ja Audile, Contid). Oh jah. :-) Jälle targem, ka rehve ostes kehtib reegel, kes ees, see mees.   

Ühest väärarusaamast autode kokkupõrkel

2 sõiduautot lähenevad teineteisele kiirusega 90 km/h. Ja põrkavad meie silme all kokku. Mõlemad autod liiguvad teineteisest 1 cm kaugusel endiselt 90 km/h, hetk hiljem on autoninad kohtunud, auto tagumised osad jätkavad liikumist, väheneva kiirusega. Peale pauku seisavad mõlemad autod meie ees (no natuke põrkavad tagasi, aga väga vähe), mõlemad on seiskunud, kogu kineetiline energia on kulunud plekkide nätsutamisse. Nii. Variant 2. Seisame seina lähedal, tuleb auto, 90-ga, põrutab seina. Täpselt sama, peale pauku on auto sealsamas. Järeldus, pole vahet, kas kokku põrkavad 2 võrdse massi ja kiirusega sõiduautot või sõidab 1 neist seina. (autos olles ei tee vahet, kas vastu tuli sein või teine auto, oluline on kiiruse muut, auto tagaosa surub esiotsa kokku kiiruse muutumisest, inimest lõhub kiirendus) Kahe sõiduauto kokkupõrkel on vale öelda, et kiirused liituvad, et nagu põrutataks 180ga seina. Või kui soovime siiski liitmisest rääkida, siis 90 + (-90) = 0.

 

Veoauto (suure, koormaga) ja sõiduautoga on lood teised. Kujutagem ette rongi, lahtist vagunit, hästi pikka, vaguni otsas on sein (=veoauto). Rong liigub 90-ga, vagunil sõidab sõiduauto vastassuunas kiirusega 180 km/h, rongi kõrvalt vaatajale tundub, et vagun koos otsaseinaga liigub ühes suunas 90-ga, ja sõiduauto teises suunas 90-ga. Peale kokkupõrget seinaga liigub rong ikka 90-ga, ja autoromu nüüd samas suunas sama kiiresti. Vagunil seisja näeb, et 1 hull kimab 180-ga vaguni otsaseina, ja peale pauku jääb sinna seina äärde seisma. Järeldus, sõidu- ja veoauto kokkupõrke puhul saab mõningaste mööndustega niiviisi (90+90) kiirusi liita. Sõiduautos olija ei tee vahet, kas sõideti 90-ga vastutulnud veoautoga kokku või 180ga seina. (va see, et veoki nina on nii tehtud, et nurgad deformeeruvad kergemini, et ettejäänud sõiduautosid kõrvale paisata, et neid mitte ees rullima/lohistama hakata)

Jutukad arstid

Ematehnik juhtis tähelepanu muuseumis sünnituse üksikasjade arutamisele meedias. Seekord peaks ära märkima tänase koleda õnnetuse kannatajate vigastuste detailne kirjeldamise (video), koos kannatanute nimede äramainimisega. Vaevalt see kellelegi meeldib, kui AK-s räägitakse riigitäiele rahvale, millised luud ja siseorganid tal katki on. Ja et see kannatajale meeldiv pole, siis on ka mulle kui kuulajale taolist juttu ebameeldiv kuulata.

(´tea kas on võimalik veel keerulisemaid lauseid siia lehele ära paigutada?)

Käisin eile Nigulistes Arvo Pärdi Kanon Pokajanenit kuulamas

Võimas. Puhas. Peen. Detailne. Viimseni viimistletud, iga noot oleks justkui suure hoolega just sellele kohale pandud. (võib-olla aitas erilise viimistluse tajumisele kaasa saalisistuva Pärdi aura) ja mis sest, et vahel meenus too ütelus seast ja tema ette visatavatest pärlitest.

Ringikujuliselt paigutatud lauljad, erinevad hääled erinevates kohtades, ruumiline ja ajaline mängimine ss-dega, nii et oli ka taoline, võhikut kaasakiskuv tasand. Midagi sellist, mida tahaks hea helitehnikaga pimedas toas kuulata.


Tuleb välja, et ma olin vist esimest korda Niguliste kirkus. Noh et kontsert kirikus, ahah selge, hämar, külm, kiriku surutise all kooserdavad kössis inimesed postitagustesse puupinkidesse, minutaolised maadlevad natuke aega oma egoga kiriku ukse peal, et see sealt ikka sisse mahuks (hea küll, asi pole kaugeltki nii hull :-). Aga ei, Niguliste ju soe ja valgustatud, ikka rohkem nagu kontserdisaal.