pühapäev, aprill 30, 2006

Algab 30 aeg

Peale selle, et meie raha eest tehakse „teeremonti“, mille tulemusel tänavad siledamaks ei muutu (nt Lauluväljaku mägi), kaasatakse meid teeehitusse (lahtine, kinnisõkkumata killustik teel, Audil ongi esimene suunatuli katki), peale seda kõike käiakse 30 märkidega väga suvaliselt ümber. Pannakse enamvähem sinna kus juhtub, kaugele enne vajalikku kohta ja lisaks jäetakse ka külma rahuga lõpetamata. Vot selle viimase väga levinud sigaduse kohta ei saa öelda, et MEIL ON NIIII VÄHE RAHA.

Väga paljud juhid siiski märkavad 99% teeäärsetest märkidest ja üritavad neist mingit infot saada, märgipanijat usaldada, tema mõistuse olemasolusse uskuda. Ja politseiniku mõistusepuudust karta.

Olge valvsad. Ja targemad.

Sain Rocca Al Mare kaubanduskeskuse ees autosse istuda, kui juurde tuleb tugevasti meigitud tibi, ta olla leedukas, tutvustavat siin Tallinnas mingi riidefirma kaupa, aga et ta peab kohe Leetu tagasi hakkama minema ja tal veel kotitäis riideid üle, et kas ma pole huvitatud. Ajasin vastu, et ma ei tea tekstiilist midagi. Mimm seletas aga vigases vene keeles edasi, et ta kingib need mulle, näitas veel mõnda asja, mingid kampsunid vms, ülejäänud olid kinnistes kilekottides (kokku ehk pea 10 ühikut), hinnasildid peal ja puha, nii 250..400 krooni vahemikus, ma ei viitsinud jageleda, tõstsin siis koti autosse… ja siis, aga tal pole üldse raha et Leetu tagasi jõuda, neile ei maksta vms. Oh jah, tüüpiline nõks, luua potentsiaalse ostjaga personaalne suhe, tulla vastu, olla lahke, isegi KINKIDA, selleks et ostjal tekiks süümetunne mitte ostes, ja et ka koti sülle tagasisurudes justkui veaks müüjat-kinkijat alt.

100 kroonist olla vähe, andsin siis 300 krooni, mõtlesin et jagan sugulaste tuttavate vahel need riided laiali. Anneli kodus uuris neid hilpe, kaltsuka kraam kenasti kilekottidesse pandud ja kilekotid kinni sulatatud. :-) Maru värk. Mõnesaja krooni eest parklates säärast janti korraldada, kilekotte sulatada, hinnasilte vorpida, oh jah, vaesekesed.

laupäev, aprill 29, 2006

Jälle Eesmaast

Ma ei saa torkimata jätta: sel nädalal oli Räägivad kordussaade, 22 juulist 2005, külaliseks Enn Eesmaa, meie 1 praegune presidendikanditaat. Jätkaks siis head tava, eelmise aasta juulikuus luges Eesmaa Vana telemasti varjus. Tubli. Me olime Anneliga poole saate peal
juba mures, et kas ta siis seekord tõesti polegi mõnda raamatut lugenud, aga, ära tuli, lisaks, on ta meie riigi kõige toredam ja parem inimene, kellest endast tuleks raamat kirjutada, ja loomulikult on ta ise väga paksu ja hea raamatu kirjutanud, ka SEE kogemus on tal olemas!!! Suurepärane!! Oivaline!! Võrratu!!

Soovitan kuulata (.ram), päris naljakas. :-)    


TÄIENDUS: Miks ma seda Eesmaad ikka ja jälle torgin? Näiteks V. Reiljan oleks ju veel palju palju naljakam. Aga sellepärast, et viimane ei saa tõenäoliselt ümbritsevast maailmast ja ajast lihtsalt suurt midagi aru, kuid Eesmaa tundus kunagi üsna adekvaatne.

reede, aprill 28, 2006

Järjekordne vend on üles sulanud






Ma ikka ei oska pisikese Ixus 50-ga õigeid kohti teravustada.

Jälle energeetikast

Täna oli TTÜ-s foorum energeetikast, pühendusega prof Olev Liigi mälestuseks. Ega ma sealtoimuvast rohkem ei tea, kui ETV24-s juttu, aga et ma olen ka ise TTÜ-s tuulikufänne ja nende vaimustust reaalsusega jahutada püüdvaid energeetikud kuulanud, kujutan tänast üritust ette. :-) Panen siia ühe ilmeka lause, autoriks Rainer Nõlvak:

"Kui me vaatame seda tänast olukorda, siis tõepoolest tänased akadeemikud on oma koolihariduse saanud ajal, kus tuuleenergia kasutamine polnud majanduslikult võimalik."

Ma ei ole sellega üldsegi nõus, et TTÜ energeetikud mingis omas ajas elaksid, teadlaskond ei saa töötada omaette kinnises maailmas, seesama tehnika ja tehnoloogia suur arengukiirus ongi ju just ülikoolidest pärit, neil on seal silmad-kõrvad nii lahti kui annab. Meie teadlaskonna viga on ehk see, et nad ei räägi, ei selgita. (Reim) Ja veel sellest poolhuupi valitud lausekesest, jutt ei käi majanduslikust võimalikkusest, vaid tehnilisest võimalikkusest. Fakt on see, et igas sekundis peavad meie elektrit tootvaid generaatoreid ringiajavad turbiinid suutma 50 täispööret teha, aastaringi, suveööl ja talvepäeval, iga ilmaga, hoolimata koormusest st hetketarbimisest. Kui see on 100 % kindlusega tagatud, alles siis saame rääkida alternatiividest. Et ehk saab ka kuidagi teisiti, muul viisil kaasa aidata. Aga kisada, et paneme kohe kinni, a’la Rootsi ja Saksamaa, osta teistest riikidest sisse… kõik muudkui räägivad ja räägivad, mis sellest, et teemast ei saada mitte midagi aru.

Kui aega saan, panen siia kunagi oma nägemuse taastuv- ja põlevkivienergeetikast.

neljapäev, aprill 27, 2006

Pull

14 aprillil 2004 aastal plommiti Soo tänavat, st kraabiti suuremad mügerused üles ja aeti augud asfalti täis. Tee sai jõmpline. Mingi aja pärast sai jõmplisest teest aukline tee. Ja nii hakatigi 24. aprillil 2006 aastal taas seda sama lõiku plommima, suuremad augud aeti asfalti täis. Seega, taas pole lootust, et see tänav siledaks saab, et minu-sinu raha eest tehtaks midagi, mis kestab rohkem kui aasta-paar, millel mingisugunegi kvaliteet on.

Soo tänavast räägin sellepärast, et eelmine plätserdamine on selgesti meeles. (tol korral olen tänavanimega eksinud)

Jazzkaar ja ülilevi

Väga tore, et Klassikaraadio kannab Jazzkaare kontserte üle, kuid täna oli Saaremaal vist tegemist ülileviga ja sellepärast jäi kella 9-ne kontsert kuulmata, peaaegu kuulmata. Mhm.

Imelik, et nüüd, mil meri külm ja õhk soe, ülilevi oli. Nimetatud nähtus tähendab seda, et õhus on erineva õhuniiskusega horisontaalseid kihte, tüüpiline olukord on selline, et meri on soe, õhk jahe ja mere kohale tekib udukiht. Erinevates keskkondades on elektromagnetlainete murdumisnäitajad erinevad (ka valgus vette sisenedes ja väljudes) ja niimoodi ei pääse udukihti sisenenud raadiolaine sealt välja, murdub niiskemasse õhukihti tagasi, nagu valguskaablis, ja niimoodi pendeldades jõuab kaugemale kui ette nähtud. Naaberriigi territooriumile nt, lüües segi sageduskavad.

kolmapäev, aprill 26, 2006

Täna sulasid konnad üles

Täna õhtul oli Karujärve ääres tõeline konnade kontsert, no vähemalt 100 krooksujat oli küll kuulda. Eile samal ajal, kell pool 11 oli vaikus.

teisipäev, aprill 25, 2006

Raag ja kulu

Raag rääkis eile, et kampaaniaid tehes peaks arvestama, et eriti meediast pärit sõnumeid võidakse kergesti vastupidiseks keerata, juhul kui see sõnum satub vastuollu inimese ja/või teda ümbritsevate inimeste arvamusega, lähikogukonna meelsusega. Nii et kampaania kulupõletamise vähendamiseks peaks vältima tule kontrolli alt väljumise argumente, peaks keskenduma väidetele, mida ei saa kergesti vastupidiseks keerata, märki muuta. Ja ümberkeeramatu sõnumi kõrvale ei tohiks lisada ümberkeeratavat sõnumit, muidu sõnum „tuli võib kontrolli alt väljuda“ (kuhugi ta ei välju, ega ma loll ei ole) nullib info „kevadisel heinamaal kihab igal ruutmeetril elu“ (ähh, ajavad lolli juttu, nüüd otsivad põhjendusi). Ilma esimese infokilluta oleks sõnum ehk mõjusam, ei põrkaks vastu seina, osad tikud jääks heinamaal süütamata.

Kulu

Mulle tundub, et tule maagilisus on üks ajendeid, miks kevadel selline üleriigiline massiline kulupõletamine aset leiab. Kurdetakse, et suured trahvid ei vähenda kulupõletamist, no ei saagi vähendada. Trahv ei tekita ju muud kui ainult jonni, mida kuradit, eluaegonpõletatud, ega ma loll ei ole, et tule metsa või majadesse lasen! Tegelikkus on aga selline, et lolle on palju, kes ei oska tuult arvestada. Minu arvates oleks mingisugust kampaaniat vaja, ja keskenduda tuleks putukatele, hiirtele, siilidele, konnadele jne elukatele. A’la Jah, sa oled tark ja ei lase tuld käest ära, jah, sa ootad sellist tuule suunda, et kõrvalolev maantee ei mattu suitsu, kuid miljoneid elusolendeid sa kokku ei korja, need hukkuvad tules igal juhul. Ehk mõjuks selline sõnum efektiivsemal, kui KEELATUD! TAHV! VÄÄRTEGU! jne.    

esmaspäev, aprill 24, 2006

Sinised jaurajad

Et Subarud kipuvad liikluses vahel väga härga täis olema, :-) siis mõtlesin, et tutvun natukene nende kiirusomadustega. Mitte et meie vana 2,8 Audi A4 Quattrost (0-100 km/h 8.0 s) vähegi äkilistematele autodele kiirenduses vastast oleks või ma nendega võidu tahaks ajama hakata, aga no lihtsalt. Väga üllatav on see, et Subaru kodukas ei avalda sellist infot! Piilusin ka teiste riikide Subaru ametlikke lehti, sama lugu. Väändemoment ja võimsus annavad muidugi mingi ettekujutuse, kuid Subaru sihtgrupi jaoks on 0-100 km/h kindlasti väga oluline info. Kummaline.

Ajakirjade testide ja paari tuttava juttude põhjal tuleb tõdeda, et manuaalkäigukastiga Subarud on meeldiva neliveoskeemiga ja kaalujaotusega, asjalike mootoritega. Vahepalana mainiksin, et ma ise eelistan siiski Audit - vaiksem ja (igapäevasõiduks)(vastu puud sõiduks?) mugavam, ja jupp ja kasko on odavam, ja nt S4 on samuti suhteliselt terava minekuga (2,7 T mootoriga, mida ma vahel unes näen, on 0-100 km/h 5,6 s :-), ja neliveoskeem on vähemalt sama sümpaatne (TorSen). Kõige kangema Subaru, STI mehed võiks foori taga laiates endale meelde tuletada, et meil siin Eestis on ka RS Audisid, M BMW-sid, CL, SL, AMG Mersusid jne. Ja need saavad ilma jauramata liigeldud küll, kuigi saaks alla 5 sekundiga 100 sisse.

pühapäev, aprill 23, 2006

KUMU

Käisime täna KUMUs, ekskursioonil. Kui millegi kallal iriseda, siis tutvustav filmikene tahab küll kohendamist, kuidagi kole nigelakene oli. Ja veel, inimesed võiksid end vahelduseks pesta, arvestatav osa ekskursioonil osalejaid haisesid koledal kombel. Õhh.

Pärast ekskursiooni kuulasime Mart Laari loengut, väga asjalik ja põnev! Nagu Laarile kohane.

Homme jälle Kumusse, Ilmar Raagi kuulama.


Erimeelsus

laupäev, aprill 22, 2006

Äriidee!

Hakata tootma rinnamärke, T-särke, nokamütse, salle jne rõivaid sõnadega „MUL EI OLE SÄÄSTUKAARTI!!“. Seda lauset võiks mõnel juhul veel täiendada: „kurat võtaks, kas te ükskord aru ei saa!?!“. Ma olen küsimusele „kas teil säästukaarti on?“ vist 1000 korda vastanud. Ja et ma vahel olen ikka nõus Prismas kassa järjekordades passima, siis küsitakse 2000 korda veel.

Moslemid kosmosesse!

Probleem. Moslemid kipuvad ka kosmosesse. Usumehed ja astronaudid arutavad, et kuhu palvetav moslem vaatama peab. Ja kui tihti palvetama peaks (juhul kui kosmoselaev pooleteise tunniga tiiru ümber Maa teeb ja nii ruttu ka seal ööpäev möödub). Ja kuidas moslem end seal üleval vähese veega piisavalt palju pesta saab. Tublid. Saatke ikka poolearulisi ka kosmosesse.

TÄIENDUS: Kasutasin sõna poolearulised. Tavaolukorras andku minna, kui on abi, kui meeldib, nii palju kui kulub. Aga hakata kosmoselaevas täiendavaid komplitseeritud tingimusi looma, et keegi saaks seal oma riitusi läbi viia, oh jah.

Kirjanidteemad lekkisid

Ma mõtlesin eile, et Leheneegri lekitatud kirjandi teemad on mingi nali, aga ei.

TÄIENDUS: Õnneks siiski oli nali. Segadust külvas see, et naljaga läksid kaasa ka ER hommikused uudised, kus just need teemad ette loeti.

reede, aprill 21, 2006

neljapäev, aprill 20, 2006

Ökoloogiline jalajälg ja rumalus

Rumalus on üks jube asi. Rumal ei puhka rumal olemisest, ta on järjepidev. Hea küll, see on paljuski igaühe enda asi, kuidas ta oma elu elab, mida teeb, millest rõõmu tunneb, millised on tema tõed, KUID, keskkonnaalaselt ei saa igaühe enda asi olla, mida ta ette võtab. Inimkond toodab kohutavates kogustes pakendeid, et see kõik ka ise ära osta. Raiskab loodusressursse pakendite tootmiseks, täiendavaks transpordiks, prügilatesse vedamiseks, ladustamiseks või taaskäitlemiseks, ja jälle makstes selle kõik ka ise kinni. Pakendid muutuvad üha uhkemaks, üha suurema osa toote hinnast moodustab pakend. Ja selleks, et lolli tarbijat võrgutada, et pakend toote ümber meelitaks toodet ostma. Ja see pakend töötab vaid paar sekundit, mil loll tarbija lettide vahel kooserdab ja toote korvi tõstab. Ka tooted ise tehakse üha uhkemad ja kirevamad, kuigi see kirevus ei lisa tootele mitte mingisugust lisaväärtust, vaid on jällegi sulaselge loodusressursside, aja ja raha raiskamine. (a’la triibuline hambapasta, kihiline ja kuulikesega nõudepesumasina tablett, meie hilbud, autod jne jne)

Seega, me kõik paigutame päevast päeva oma teenitud raha pakendite kujundamisse, tootmisesse, utiliseerimisse, selle asemel et selle sama raha eest midagi targemat soetada. Ükskõik mida. Kasvõi oma eluaset soojustada, või olla nõus elektri eest rohkem maksma et elektrijaamu vähem keskkonda koormavateks ehitada. Selle raha eest võiks veel näiteks linnatänavaid parandada, et aukudes ei tambitaks bensiinist pärit energiaga autode amortisaatoreid kuumaks – st säästetaks kuni kümmekond % bensiini + purunenud autodele vajalike varuosade tootmine. Ei ole raha, ei ole raha, ja samas taome suure osa oma teenitud rahast lollustesse. Ja teeme suuri lolle ökoloogilisi jalajälgi ja mustame asja eest teist taga loodust. Oh jah.    

Loll variant

Kui keegi tuleb ütlema, et oled loll, siis on alati võimalus vastu vaielda. Ja juhul kui ütlejal justkui ka natukene õigus on, leiab ikka mingi vabanduse, miks midagi tobedat korda saatsin. Vahel on aga nii, et lollus on nii ehe, et kohe mitte midagi ei saa enda õigustuseks kosta.

Oli vaja 1 valgusti lakke paigaldada. Kõigepealt, kus kohast vool lakke vedada, selge, pistikupesast üles ja lae peale. Vedasin juhtme ära (kipsplaadi tagant, traadiga, igavene nöök), valgusti lakke, lambid sisse, kõik tipptopp korras, ainult kaitse veel kilbist  sisse lülitada… ja siis küsib Gerli, et kus lüliti on? Oh jah. :-)

Kiired ajad

Viimasel ajal olen käinud õhtuti Gerlil abis remonti tegemas, peamiselt elektritöid. Täna oli aga nii, et kell 8:30 võtsin Kadri pool akudrelli kätte ja kell 0:30 panin Gerli juures käest ära. Selle ajaga puuritud aukude kogupikkus on tõenäoliselt Tallinnast Roomani, kruve keerasime Roomast Tallinnani tagasi, ja juhtmeid vedasime pool nii palju. ’Tea kas peaks traktori maha müüma, metsa sinnapaika jätma, et saaks veel pikemad puurid ja ägedamad kruvikeerajad osta? Igatahes on mul nii kiire puhkus olnud, et üleeile sain 4 tundi metsas ja mere ääres kolada, eile vaid 2 tundi ja täna üldse mitte. Selle eest sai aga Gerli pool, nagu ikka, poole ajast kõht kõveras naerda.  :-)

teisipäev, aprill 18, 2006

Aja keeruline kulg ehk 2 pead ehk roosteussid




Solvumisest

Seekord sooviks ma sõna solvama ära keelata. Sellist asja ei saa olemas olla, ja teda pole ka vaja, täiesti mõttetu mõiste. Ja tegelikult on ka solvuma sama tarbetu sõna.

Põhjendus. Solvata saab ju vaid mõni lähedane, sõber, tuttav. Võhivõõras saab vaid halvemal juhul vihastada. Nii et me tunneme solvajat isiklikult. Solvumine eeldab solvaja käitumise muutust, kellegi tavapärase käitumise peale me ei solvu (ah ta ongi selline), ja iga päev ei jaksakski keegi solvuda. Seega, solvuda saab kellegi tuttava peale, kes käitub meie suhtes kuidagi teisiti (ta ütles mulle NII!). Nüüd tekib küsimus, miks ta käitub teisiti, ja viisil, et me selle peale solvume? Kogemata, rumalusest? Niisama? Pahatahtlikkusest? Tahab haiget teha? Jällegi, miks ta seda tahab?

Me peaks natukenegi rohkem meid ümbritsevate inimeste motiive analüüsima, lähedaste-sõprade-tuttavate käitumisi lahti arutama, end solvaja positsiooni mõtlema. Tahtliku solvamise puhul üritada mõista tema soovi panna kedagi tundma tunnet, mida me nimetame sõnaga solvumine. Igasugusel käitumisel on põhjus. Kellegi jamad tööl ei õigusta sulle nähvata? Sellesse solvamisevõrrandisse tuleb veel sisse kirjutada inimese haritus, elukogemus, hoolivus – mure selle üle, et miks ta küll mulle nii ütles, miks mu tuttaval on soov kedagi solvata? (Sellist asja, nagu ei huvita, ei tohiks samuti olemas olla.) Noh, ja ma usun, et väga suur enamus solvumisi siin maailmas on tingitud arusaamatustest ja rumalustest. Vahel lihtsalt kukub nii välja.

Näide. Ütleme et 2 sarnast inimest suhtlevad. Tõenäosus, et ühe räägitav jutt ei ole solvav, on 90%. See 0,9 tuleneb siis sõnaseadmise, mõtete väljendamise oskusest. Tõenäosus, et juttu interpreteeriv kuulaja ei solvu, on samuti 90 %. Sellise suhtluse mittesolvumise tõenäosus on aga vaid 81%. Mõlemad võivad valesti aru saada, eksida.


Sel mõistel on ka üks positiivne külg – ta hoiab meid viisakusraamides, hirmul, et äkki solvame kedagi.

esmaspäev, aprill 17, 2006

2 sõpra pole üksteist ammu näinud

Kuuliauk vaadis

Nepijaht

Aastaid tagasi peeti nepijahti (nepp = metskurvits = Scolopax rusticola) ka kevadel, vesistes lodumetsades, mõnel lagendikukesel, nõks enne päikeseloojangut oli parim aeg. Eriti sooja ja niiske ilmaga. Nepp lendab aeglaselt, loperdades, madalalt, isaslind piiksub ja krooksub. Nii et segametsas kevadõhtuses valjus linnukisas on teda natukene ikka ette kuulda, et nüüd tuleb. Meie saksa jahiterjer Terri õppis mingi aeg ära, millist häält see lind teeb, kelle jahile teda kaasa võeti ja keda ta allalastuna hämaras võpsikus pea alati üles leidis. Nii et meie vaatasime vahel Territ, kes inimesest paremini kevadõhtusest linnulaulust just nepi hääle ära tabas ja läheneva linnu suunas pingsalt vaatas. Isasest nepist veel niipalju, et kui midagi tumedat, mütsi näiteks, visata, laskub nepp seda uudistama (lootes emaslindu kohata), nii sai vahel liiga kaugele jäävat lindu lähemale meelitada.

Ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui esimest korda nepijahil püssi kätte sain. 13? 15? Tont teab.  Need olid ühed väga meeldejäävad kevadõhtud. Poisikesele omane hasart, püssiga jahil, niii põnev! Et nr 5 ja 7 haavli padruneid polnud saada, tuli ise laadida. Ka seda tegin ise. Oi see oli püha toiming, sütik tühjale kestale taha lüüa, 2,3 g Sokolit (Vene suitsuta püssirohi), papptropp, vilt, uuesti papp, ja siis 30 g haavleid… ma ei ole padruneid laadinud… vähemalt 10 aastat, ja ise ka üllatusin praegu - need arvud on ikka meeles! Püssirohu kaal sõltus tegelikult rohu partiist, vahel tuli ka 2.1 g panna. (mhmm, või oli 1,9/30 16 kaliibril ja 2.3/35 12 kaliibril… peaks raamatust järgi vaatama). Ka papp-padrunikestasid polnud alati saada, siis tuli kasutada metallkesti, kuid neil oli väikese sütiku sütikupesa, see ei anna aga kuigi palju temperatuuri ega rõhku, suitsuta rohi tahtis vist 100 atm-i, seega tuli vahel suitsuga rohtu kasutada, seda kulus eee… 5 g umbes. Tolle miinus oli see, et teist pauku ei näinud lasta, esimese lasu suits varjutas taeva. :-) Mis tänapäeval viga, too poest mida hing ihkab.


See krooksumine-piiksumine kevadises metsas on mulle siiani midagi hästi helget, muretut, põnevat, hasartset. Ja mõne päeva eest kuulsin sel aastal esimest korda nepi häält.

pühapäev, aprill 16, 2006

Udust autos

Paar mõtet udustest akendest.



Audi, A4, aknad, aken, udused, udune, jääs.

Eesmaa presidendiks?? :-O

Poliitikahuvilisena olen presidendikanditaatide debatte jälginud. Väga huvitav, konkurentsitult on seni aga kõige koomilisem olnud Enn Eesmaa. :-) Ta näitab enese kiitmisega ja ka teiste laitmisega omaette taset. Kui erinevates saadetes enamus juttu kordub, siis hetkel pooleliolevad raamatud muutuvad. Nii põnev. Eelmise pühapäeva hommikul lõpetas ta „Tuletorni juurde“, kolmapäeval oli tal pooleli „Toomas Nipernaadi“. Ootan põnevusega, mida ja millal ta järgmisena loeb. Ja milliseid raamatuid tsiteerib, viimati rebis vist Hamletist midagi välja.

Pealegi meeldib talle kole palju rääkida. Kuidas selle ahvi tagumikuga need lood olidki? Nii et, jälgigem ja jätkem meelde.

laupäev, aprill 15, 2006

Kogemisest

Sõna katarsis tähendus tuleks üle vaadata. Miks peaks hingeline puhastumine tragöödiaga seostuma? Ei pea, Aristoteles ei teadnud asjast mitte midagi. Ka lihtsalt väga ilus ja südamlik muusika muudab inimest, teeb ilusamaks, puhtamaks, rikkamaks, paremaks, rohkemaks.

Koiksoni kontsert

Ja nüüd kõik rallikäigud sisse ja Jõhvi, Tartusse, Pärnusse, Koiksonikontserditele! Erakordselt hea kontsert. Nagu ka DVD.    

Anneli samal teemal.

Kummaline püha

Tegelikult pidanuks eilne püha vist tiba ärritavalt mõjuma. No et sellise taustaga vaba päev. Ärritumine jäi sellepärast ära, et ilm ja kõik muu on nii ilus.

Kui kaua see Berlusconi räuskab?

Küll on tore, et ma itaallane pole. Muidu oleksin pidanud vasakpoolseid valima.

Abiratas

Ka mulle ei meeldi sellised aktsioonid, aga nii absurdsetele asjadele ei saa mitte reageerida. Abiratas.

kolmapäev, aprill 12, 2006

Metsast

Väga levinud on arvamus, et metsa majandamine on igal juhul kuritegelik. Metsaärikad, raisad, tõmbavad Eesti lagedaks, igasugune ristipidi puidu saagimine on kuritegu! Käed eemale puudest!

Tänases EPL-s saab jällegi selliseid kommentaare lugeda. Jah, mets tõmbab ka nn „prügiärikaid“ ligi, kuid viimastel aastatel on olukord ikka märgatavalt paranenud. (*) Ja kõigel on algus ja lõpp, ka puudel. Tundub igati mõistlik täiskasvanud puu metsast ära tuua ja noorematele, kasvavatele ruumi teha. Või kui metsas on juurepäss või mõni muu kole haigus, on samuti arukas midagi ette võtta.


(*) Näide elust endast, kui 30 hektarilt segametsast, tihedast rupsikust, kask, kõverikud männid, haiged kuused välja raiuda, tuleb kokku 2000 tm. Püsti jääb korralik elujõuline kuusk ja mänd. 30 ha on väike maaala. Aga puidu kogus on märkimisväärne. Eks muidugi oleks konkreetsest metsast võimalik 3000 ja rohkem tm palki välja raiuda, kuid õnneks on need ajad vist mööda saamas, kus nn „ärimehed“ metsast pappi kokku lükkasid. Metsa on võimlalik ja metsa tuleb majandada.

hybris

Ma ei taha sellist Eestit

Olen tavaline inimene, tavakodanik, ja on palju asju mis mulle ei meeldi. Ma käin tööl, maksan makse, olen seaduskuulekas, täidan kodanikukohust ja käin alati mõtestatult valimas. Ja selle eest soovin ma riiki, (või linna, mind see ei huvita, millistest laekumistest milliseid kulutusi teha saab, kuidas minu taskust maksudena-aktsiisina makstud kroon kuhugi jõudma peaks), mis ei pillu minu raha laiali. Soovin et see riik lõpetaks olukorra, kus ma pean oma taskust täiendavaid kulutusi tegema teedel-tänavatel purunenud enda auto remondi, ühistranspordi, prügiautode, kaubaautode, politsei, kiirabiautode remondi, ma ei soovi aukudes purunenud enda ja Eesti riigi autoparki (mind ei huvita, millisele ametkonnale nt politseiauto kuulub ja milliseid teid pidi minu kroon selle õõtshoobadesse jõuab) oma raha eest remontida. Ma ei soovi enda raha eest tagasi osta mingitelt ärimeestelt raudteed, ma ei soovi osta mingisuguseid krunte üüratu hinna eest, ma ei soovi kinni maksta meie ministrite ja tema prouade lõbureise teise ilma otsa (olgugi et need on väiksed summad), ma ei soovi kaotada oma raha seeläbi, et kellelegi mängitakse kätte 15 000 krooni eest Tallinna vanalinnas olevaid kortereid, et minu kui kodaniku asemel teenivad selliste tehingutega ametnike sõbrad hulka miljoneid. Ma ei soovi osta selliste suurte summade eest sõjalaevu, vähemalt mitte enne kui meil on vahendid minu merest õli kokkukorjamiseks. Ma ei soovinud osta seda meie äsjavalminud õlikorjelaeva, mis ei ole võimeline õli kokku korjama. Ma ei soovi, et minu maale (=linna maale) saavad ehitada mingisuguste ametike sõbrad seda mis ainult neile kasulik on. Ma soovin, et minu raha ei kanditaks kellegi sõpradele, vaid selle eest loodaks meie riigi lastele mõnusmaid koole, mida ei pea minu raha eest meeletult kütma, kuna sel seisavad aknad vaevu ees. Ma soovin, et kui mul on kunagi kiirabi või päästeteenistuse abi vaja, siis ma seda ka saan, et pritsimees poleks eelmisel päeval müüriladumisest ja arst öisest lisavahetusest üleväsinud. Ma ei soovi sellistele nõukogudele ja nõunikele sellist palka maksta.

Ma ei soovi näha riiki-linna juhtimas (president, peaminister, riigikogu juhataja, majandus- ja keskkonnaminister, Tallinna linnavalitsus) inimesi, kes ei ole võimelised aru saama, mis tööd nad teevad, kes ei ole võimelised (või ei soovi, vahet pole, mind ei huvita) seda tööd tegema, kes oleks võib-olla suurepärased inimesed kui nad teeks oma võimetele vastavat tööd. Ma ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meie pisikese riigi juhtimine on katastroofilises olukorras. Ja sellises sügavas mures on oi-oi-kui-paljud eestlased. Meie riik/linn ei talu lõputult sellist räsimist. Mõnda praegu kokkukeeratud sigadust ei olegi võib-olla enam hiljem võimalik heastada.

Koosolekud

Lennart Meri ütles kunagi ühes raadiosaates järgmise mõtte: koosolekule ei tohiks minna probleemi enesele selgeks mõtlema, seda tuleb teha varem. See on hinnalise tööaja raiskamine, kui alles koosoleku käigus otsitakse probleemi piirjooni. See olevat just eestlaste viga.

Paljudel on koosolekud koosolekute otsas, töö tegemiseks ei jäägi aega. Koosolek oleks justkui püha ja puutumatu, oma tööd muudetakse üha efektiivsemaks ja kiiremaks, kuid koosolekul nullitakse aja kokkuhoid ära, sellega et koosolekuks ollakse kehvasti ette valmistatud.

teisipäev, aprill 11, 2006

Jälle postkontorist

Käisin täna jälle Pelgulinna postkontoris. Jälle oli huvitav. :-) Uksest tagumise luugini on nii… 10 m ehk. Selle ajaga jõudsid minu taga sisenenud 2 daami minust mööda spurtida ja minu ette järjekorda end sättida (ma ei ütle, millises keeles nad hiljem teenindajaga suhtlesid). Kadestamisväärne kiirendus! Ja ka pidurdus pidi efektiivne olema, mitte kedagi ei joostud pikali! Ju nad arvasid, et ma lähen postkontorisse mõnda nurka tukkuma, või tulin seinakalendrist kuupäeva vaatama vms.

Tutvusin raadiojaamadega

Olen päris pikka aega hoogu võtnud, et kuulaks kõik eestikeelsed raadiojaamad läbi, kohe nii et igat üht nädal aega. Risk veel lollimaks jääda (loobudes mõneks ajaks Vikeri ja Klassika uudistest ja jutusaadetest) on muidugi olemas, aga päris huvitav oleks ikkagi teada, millised raadiod meil siin Eestis on.

Et vahel harva olen Pereraadiot kuulanud, naljakas ja ühtlasi silmaringi laiendav, siis alustasingi Pereraadiost… paarist tunnist piisas, andsin alla. Tugev keskendumine mõistetele, mis minu leksikas puuduvad, nagu mõnitamine, kurjus, vihkamine, alandus jne jne. Talumatu soigumine. Järgmiseks võtsin Star FM-i… seda kannatasin vist ehk pool tundi, trehvasin mingisugusele hommikuprogrammile, kus Roosilehega koos on stuudios keegi naine ja keegi noormees. Viimase tekst oli mulle arusaamatu. Lisaks on muusika kohutava kvaliteediga + pähetaotav reklaam. (*) R2 – jube muusika (Samost/Muuli ja Koolitund tasuvad kuulamist). Skyplus – jube tekst, kohutava kvaliteediga ja varemkuuldud muusika + reklaam. Uunoga sama lugu. Kuku – vajab veel uurimist :-), esmastel andmetel ei levi eriti, jutusaated kuidagi nõrgavõitu, jube muusika kvaliteet + vastu pead kolisev reklaam. Tulemus, peab Vikerit ja Klassikat edasi kuulama. Pealegi, need levivad ja heli on vähemate kadudega. :-)

(*) Pea kõigi raadiojaamade muusika on jubeda kvaliteediga. Hirmsal kombel torkab kõrva. Tümpsuraadiotes ei olemas vaikseid helisid, kõik on maksimaalsele nivoole keeratud, tulemus on üks ujuv puder, õhhh. :-( See teeb sama välja, kui restoranis tuuakse 3 käiguline õhtusöök lauda, valatakse siis sealsamas kõik ämbrisse, jook ka veel otsa ja segatakse siis ära. Lõpuks tõmmatakse paks kulbiga põhjast välja, ülejäänu pakutakse siis lusikaga ära lürpimiseks.

neljapäev, aprill 06, 2006

Samaliigilistest ristmikest

Veel samaliigilistest ristmikest. Nagu mulk ütles, näeb samaliigilistel palju lollusi. Tobe on see, et kui nüüd keegi ei taha lollustes osaleda, külvab ta oma tarkusega omajagu segadust. :-) Nt Maarjamäe kandis liikudes ja kaubanduskeskuste parklates ei saada aru, et miks mõni otsesõitja äkki kellelegi teed tahab anda. Ja mõni hakkab veel möödagi suruma, et mida sa kurat muned… oh jah. Ja kõige selle juures on alati võimalus, et keegi paremalt läheneja siiski julgeb silmajärgi laiemal teel otsesõitjale „ette keerata“. Väga tobe.

Minu arvates peaks peale LE-st teadlikkuse suurendamisele ka samaliigiliste tähistamises midagi muutma. Ebanormaalne on olukord, kus juht peab ristmikule lähenedes kiikama, et ega kusagilt mõne „anna teed märgi“ tagakülg ei paista. Parklates ja lagedatel kohtadel olevaest ristmikest võib veel aru saada, aga majade nurga taha piilumine, ristmikul seisvate veoautode taha piilumine ei ole päris normaalne.

Ja üks vaidlus. Täpsem link.
     

kolmapäev, aprill 05, 2006

Sügis pole kaugel

Nii, praegu on paras aeg sügavkülmikusse piiluda, toormooside, marjade, seente kallale asuda.

Inimene ja ühiskond

Inimene ja ühiskond käivad üha enam erinevat teed. Inimene saab jääda ja vist jääbki aina lollimaks, ühiskond muutub aga üha targemaks, keerulisemaks, võimsamaks. Maailmas pole olemas inimest, kes suudaks valmis ehitada lennukit või arvutit, kuid inimeSED suudavad seda kergesti. Mida paremini me omavahel suhelda saame ja oskame, seda vähemast võime teada, piisab ühest väga kitsa eriala tundmisest ja oskusest erinevate inimeste teadmisi liita. Umbes selline oli mõni aeg tagasi ühe Koolitunni teema.

Kunagi varem pole olnud olukorda, kus võid olla puruloll, ilmaelust ei pea peaaegu mitte midagi taipama, peaaegu mitte midagi ei pea oskama, peaasi et tööl hakkama saad ja sellest piisab täiesti, et tehtud mees olla. Ja see lollikari tervikuna toimib kenasti! Kenasti selles mõttes, et süüa on meil palju, puhas vesi tuleb koju kätte ja must vesi läheb kuhugi ära, masinad teevad meie eest tööd, saapaid on rohkem kui jalgu jne jne. Üha rohkem ripume ühiskonna poolt loodu küljes. Aga kui selle kõigega midagi juhtub, siis…

Vastikust rahast

Ma ei taha, et inimsuhted muutuks majanduslikeks, rahal põhinevateks suheteks. Ma ei taha, et rahast tulenevad ratsionaalsed kaalutlused domineerivad emotsioonidel põhinevate kaalutluste asemel, mulle ei meeldi kõikjal laiutav rahanimeline universaalne mõõdupuu. Sõprade-tuttavatevahelised rahalised suhted tõukavad inimesi eemale, raha lõikab midagi katki, lõpetab ära, tükeldab läbikäimisi rahalise arvestuse taktis. Raha kustutab häid soove, soovi aidata ja soovi kunagi ise abistatud saada, kustutab teadmise, et kui mul on abi vaja, et siis ma abi saan. Mulle meeldiks (vastu)teenete-võlgade-võrgustik. Raha klaarib aga kõik kohe ära, teda on liiga lihtne mõõta, ja kui ei klaari, siis sünnib sellest viltuvaatamisi, mis sa veel tahad, ma maksin sulle. Rahamõõde ei sobi sõprade-tuttavate vahele. Raha nõuab ihalemist, inimesed võivad tema lõksu langeda.

Rahast on kirjutanud Georg Simmel. Mikko Lagerspetz rääkis Ööülikoolis. Ma ei mäleta, kes või mis mind välja vihastas, aga kirjutasin kunagi ka ise natukene rahast.

teisipäev, aprill 04, 2006

KTSLS

Elamurajoonides on viimasel ajal samaliigilised teed popiks saanud. Mida see tähendab? Seda, et Kõik Tahavad Sind Lömmi Sõita. Sest parema käe reeglist ei ole meie autojuhid midagi kuulnud, õigus on sellel, kes sõidab otse. Ja kui nüüd keegi ullike, kes üritab LE järgi sõita, samaliigilisele ristmikule satub, lastakse talle signaali, vahitakse lolli näoga, et mida see jobu siin teeb?ja üritatakse ikka autud lömmi sõita. Põnev.

Minu ettepanek, samaliigiliste teede märgi asemel võtta kasutusele KTSLS märk - Kõik Üritavad Sind Lömmi Sõita. St, et anna igaks juhuks kõigile teed. Märgi kujundus võiks olla sama, aga x asemel olgu siis nimetatud tähed.

Jumal on olemas!

Teda tuntakse ka kassasüsteemide nime all. Ta on absoluutne, lõplik, vääramatu, me elame tema tahtmise järgi, temas ei saa mitte midagi tagasi võtta ega muuta. Aamen.

Tüüpiline olukord on mitmekesi söömas käies, kui ettekandja on kõik ühele arvele või paarid valesti kokku löönud. Kassasüsteem ei võimalda midagi muuta. Oled bensukas kellegi teise või keegi on Sinu eest kaardiga maksnud? Oioi, teenindajad paluvad Kassasüsteemi (Jumal kirjutatakse suure algustähega), helistavad kuhugi, inimesed, eriti teenindajad kes on Temale kõige lähemal, on ärevad, kas ta lubab, kas andestab, kas ta on armuline ja laseb veel midagi muuta??

pühapäev, aprill 02, 2006

Keelaks ära

Ma keelaks tikud ära, et ei saaks sigaretti süüdata. Välgumihklid samuti, auto sigarisüütajad, leeklambid, gaasipliidid ja gaasipitsid. Paneks tuhatoositööstused kinni. Ahjud keelaks ära, et ahjuukse ees ei saaks suitsetada. Kaminatega sama lugu, sealt saab tuki võtta ja sigari läita. Ja tule keelaks ka ära… kuradi kurat, väljas söömast tulles ole alati nagu tuletõrjuja. Mine kus tahad, kõik kohad on suitsuhaisu täis.

Saia ei ole

Jama. Tallinna poodidest ei leia saia. Tegelikult tean vaid ühte saiasorti Saaremaal, mis on viilutamata, st saab ise õige paksusega ja värskeid viile lõigata, ja mis ei ole maitsetu poroloon ja mis ei kuiva laual mõne tunniga kuivikuks.

Tahaks Saia moosiga, Saia tomatiga. :-(

Mõtetest

Keegi tark on öelnud, et mõte mida ei saa kirja panna, et see pole midagi väärt mõte. Seega, ajaveebi üks ülesannetest on mõtete kvaliteeti tõsta. See on suurepärane põhjus telekavahtimise asemel midagi kuhugi kirja panna. :-) .

See on mul tegelikult vana mõte, et mõtete kvaliteeti peaks tõstma, ei ole mõtet mõttetuid mõtteid mõelda, aega ja mõtteressurssi tühjadele mõtetele raisata. Ja mõtted tuleb lõpuni mõelda, muidu on jälle „protsessoriaja“ raiskamine. Mõttejupid tuleb ritta seada, kokku sõlmida ja ära mõelda, aegajalt tuleb muidugi neid valmismõeldud mõtteid revideerida, teiste mõtetega ühilduvust kontrollida, sealjuures hinnangud ikka mitme mitme sulu vahele panna, hinnangute põhjused aga mõttesahtlite ette tõsta. Hea küll, see mõte jääb siinkohal seekord pooleli.

Muusikast

Sõitsin õhtul hilja linnapeal ringi, Klassikaraadiost tuli teistmoodi muusikat, ma ei tea keda või mida mängiti, kuid see oli selline… planeedilt Maa igavesti lahkumise muusika, ilusalt ülevalt kurb, suur, kõike unustamapanev, juhmikstegev, ma ei tea kas see on katarsis, aga selline muusika „viib ära“, paneb tugevasti kaasa helisema. Ma arvan, et narkootikumidest otsitakse seda tunnet, võib-olla ka viinast, ei tea, võõras teema.

Kui eesriie reaalsuse eest oli jälle eest ära tõustetud, teadmine et olen olemas ja et on vist kevad tagasi tulnud, tekkis küsimus, et MIKS muusika niimoodi inimesega teeb? Miks just selline muusika kõike unustama paneb, kuidas selline „resonants“ tekib? Tegemist on filmikunsti ja muusika põimumisega, mõne sügavama filmi muusika on analoogne olnud ja sealt selline mõju? Ja üldse, kuidas saab öelda, et mingi pala on minoorne? Kui me kõik kuulaksime kogu elu ainult minoorset muusikat, poleks ju seda mõistet olemas. Ju on siis ikka nii, et kõigil matustel kus oleme viibinud, on alati ühetaolised viisid, leinapäevadel raadios ja teles jne jne. Ja samamoodi mažoorse muusikaga, kultuuriruum on meile selgeks teinud, mida mingi muusikaga tundma peab?. Mh, aga kuidas see kultuur siis osale muusikale sellise kaasahaaramise jõu on andnud? Ülevaid, kõike unustamapanevaid hetki ei ole ju nii palju, et meid dresseerida oleks jõutud. Ja kuidas on ühes kultuuriruumis nii palju muusikalisi maitseid… see teema tahab mõtlemist.

laupäev, aprill 01, 2006

Risuuputus

Maal on väga tüüpiline pilt, kus tee äärest algab prügimägi ja siis tiba eemal, sodilao taga on maja, seal elavad inimesed. Koju jõudmiseks peavad nad alati esmalt läbima selle lagahunniku, kõiki küllatulijaid ja möödaminejaid on tervitamas kolhoosiaja lõpus nihverdatud, nüüdseks lootusetult roostes kombain, hiinaikarus (buss), siit-sealt kokkuveetud poolikud traktorid, üks on kindlasti linttraktor, mõni kallur (ZIL ja paar GAZ53-e), mitu sõiduauto vrakki, milledel on põõsad läbi põranda kasvanud, poolik saeraam, katkine ader ja randaal, kultivaator jne jne poolikud põllutööriistad, ja meretäis olmeprügi suurema kolu vahel. Ahjaa, sõnnikuhunnik läks veel meelest ära, mis on otse maja juurde viiva teekese ääres. Tubli.

Esteetilisemates kategooriates mõtlejad on olmeprügi võpsikusse tassinud. Ja ka väiksema rauakolu, millest jõud üle käib või mida slepis koju ei veetud st mis ise kuidagi liikus, kuuri taha kuhjanud.

Neist ma täna ei räägi, kellede maja ümber POLE nõgesevälja ja sadat tonni vanarauda.

Sõrmejälg kulunud

Käisin Gerlil abis köögimööblit ühest korterist teise kolimas, tulin koju ja… ei saa läpakat käima – ei tunne sõrmejälge ära. Proovin nii et pea märg, no peab ära tundma, taipan lõpuks sõrme vaadata, see on täitsa sile! Sõrmejälg on ära kulunud! Ju ta kasvab tagasi, loodetavasti samasugune kui enne. :-)

Hea et läpakas ka parooliga käima läheb ja mul see veel meeles oli. Kui ka autosse või koju pääsemiseks peaks end sõrmejäljega identifitseerima, peaks samuti kindlasti mingi mugav alternatiiv olema, või peaks siis mitte ainult mööbli tassimisel vaid ka kruve keerates kindad käes olema.