reede, detsember 30, 2005

Kinkimisest

Kinkimise aeg on möödas, ja loodetavasti ka õnnelikult. Kohustuslikus korras tehtud kingituste puhul vahel ettetulev mõningane pettumuski ehk unustatud. (vähemalt siis, kui kingitud asi silma alla ei jää). Siin on kinkide teemat kenasti lahatud.

Eieiei, ma ei ole kinkime vastu! Võlgnevuste võrgustik on ju inimsuhete aluseks. Lihtsalt, kinkimisega kaasnevad mõningased riskid.

neljapäev, detsember 29, 2005

Mandumisest

Lapse kasvatamine on kindlasti üks suur teadus. Eriti mis puudutab just noore eemalhoidmist kõigest ebasoovitavast, või õigemini, kõige taolise õigeaegset ja parajas koguses tutvustamist. Sel teemal räägitakse ikka ja jälle ka sellessamas meedias, mis lihtsameelsele ja kõike koefitsiendiga 1,0 võtvale noorele maailmast iga päev üht- või teistpidi kõvera pildi maalib. Meenub hea klassivenna Berk Vaheri arvamus EPL-s, hiljutisest ajast Liisa Past, Haldre-Part-Kull, arvamus Naistenõuandlalt. Rate.ee-le ja rõivamoele lisaks ma veel ka tänapäevase pop-muusika – suur suur osa sõnumist puudutab soojätkamist või sellega seonduvat, ja seda kõike pahatihti ebatervete rõhuasetustega. No vaadakem neid muusikavideosid, masendav. Jämeda kuldketiga neeger sõidab natuke mersuga ringi ja jõlgub siis mingis selgesti eristatavas kambas kus poolpaljad tibid hööritavad taguotsa. Ja kogu lugu. Või siis ei raisata aega sõitmisele ega jõlkumisele, vaid ainult hööritatakse. No millist maailmapilti selline popkultuur toodab? Milliseid väärtusskaalasid kinnistavad? Eriti just hip-hop. Ja seda noored ju just kuulavad - vaatavadki. Hea küll, teismeline soovib kuhugi kuuluda, kellelegi vastanduda, vajab iidoleid, tahab kellegi moodi olla, tulemuseks ongi siis isemoodi riided, eriti need kummalised püksid ja peast-mitte-ära-käiv müts (*), oma släng jne. Süütu kollektiivse arukaotuse kõrval riideesemete valikul näen mina küll veel ka seda meelsust, mida igast muusikatelekanalist (papp ja tagumikud) hommikust õhtuni noortesse valgub. Jah, ka meil siin Eestis! Ma ootan huviga, millal meie kõrgkultuuriruumi ilmub liikumine, kus nt enese vigastamine popp on, nagu mõnedes primitiivsetes suguharudes. Kardetavasti pole see aeg kaugel.

Igatahes ma hakkaks otsast midagi ära keelama. :-)


(*) Muidugi, mitte-peast-ära-käiv müts on hea sassis soengu varjamiseks. Ja nii käivad ju paljud, ja üldse, kelle asi see on, kus mul müts peas on!? Arukas inimene nagunii sellistel teemadel ei arutle. Njah, ka nii võib mõelda.

kolmapäev, detsember 28, 2005

MÜTS PÄHE!!

Ma ei tea, kus kohast see tulnud on, aga inimestel on juba varasest east saadik mingi hirm mütside ees. No et pole tuus või nii. Kodus sunnib ema-isa suure käraga põnnile mütsi pähe, kuid natuke maad enne kooli satub see mütsike koolikotti. Miks see küll nii on, miks on mütsi pläss kanda? Osalt sellepärast, et osad täiskasvanud, oinad, käivad samuti paljapäi. Õues on 15 kraadi külma, kohe-kohe ärakülmuv pea tõmmatakse õlgade vahele, kõrvad on sini-punased… selliseid tolasid võib iga päev näha. Püha müristus, mütsid maksavad mõnikümmend krooni, mine osta omale suvaline mütsilotu ja hoia oma peakolu! Ja eriti veel lapsed! Natuke aega tagasi sõitsin autoga ringi… pea või kinni ja hakka jõnglastega tänitama. Õõhhh.

No on lollakad.


Muide, Liisi Koiksoni viimane plaat on ülikõva!

esmaspäev, detsember 26, 2005

Metsas on ilus

Mõned pildid tänasest metsasjalutamisest. Käisime jälle Tohvri taga Soomaal, Põnn Katriniga ja mina Anneliga. Ja Põnni autuga.:-)

pühapäev, detsember 25, 2005

Tohvril

Viljandil on Tallinna ees 1 suur eelis – väga lihtsasti ja kiiresti saab linnast välja, ja ka metsa. Peale tõsist õhtust jõulusöömingut (metssea- ja hanepraad, verivorst) ja kinkidejagamist tegime Tohvri (veel 1 link) kandis ühe tiiru. Et siin on lund ikka päris omajagu, siis on puud kõik lume all lookas. Hästi ilus. Eriti just suure lume ja külmaga oleme vahel ikka Tohvri taga ühes metsamajakeses niisama käinud… tuleb meelde, kuidas paari aasta eest -30 kraadiga ja õhtul hilja käisime seal küünlavalgel küpsiseid söömas. Soojad riided seljas, täielik vaikus, võbelev küünlake põlemas, mõnus. :-)

reede, detsember 23, 2005

Palju õnne Annelile!

Täna on Annelil sünnipäev!!! Mõelda vaid, nii tore, jõulud ja sünnipäev korraga! Mulle küll meeldiks. ( Millegipärast tema seda aga nii toredaks ei pea, no et alati ainult üks kingitus, eriti koonrid saadavad ka ühe kaardi ainult. Ja et päkapikkudel ja jõuluvanadel ei tohiks sünnipäevadega mingit pistmist olla. Mhm. Sünnipäev on ju tore, talvine pööripäevane kingitustetegemine (mõned nimetavad jõuluks) on kaa tore, nii et peaks ju topelt tore olema! Aga ei. Ja kingituste tegijatel lihts… eee…

Peale selle tuleb välja, et olen kinke tehes nii pagana etteaimatav. :-|    


Täiendus:
Link õhtusel toredal õdusal sünnipäevapeokesel plõksitud piltidele. Kuigi jah, pisikene Ixus50 ei sobi mitte hämaras ruumis pildistamiseks.        

Raud usust

Eilsest Päevalehest väga asjalikku lugemist.

neljapäev, detsember 22, 2005

Kuusest ja keermest

Täna oli meil kodus kuuseehtimise päev! Mis algas aga sellega, et Stockmannist ostetud kuusejalg oli praak, õigemini, kuuske fikseerivate kruvide tarvis keermestatud augud (kõik 3) olid praagid. Et mu polditagavarad ja keermepulgad ei ole kodus, siis tuli puuhalust klotsikesi tahuda ja niiviisi kuusk püsti fikseerida. Ei viitsinud poodi tagasi õiendama ka minna, teinekord puurin augud jämedamaks ja keeran 8 asemel M10-se keerme sisse. 17 võtmega kuuse kallal askeldamine ongi ägedam kui mingit haledat liblikat kruttida. :-)

Kuusest endast. Raiusin ta lageraidesse minevalt langilt, nii et ta ei sattunudki oksavaalu traktori rataste alla.

Geneka laagrid

Eile (teisipäeval) juhtus see, mis 21 aastat vana autoga ikka juhtuda võib – jäin Saaremaalt koju tulles teele. Umbes 50 km Tallinnast hakkas miski heledasti kiunuma, jätsin siis korraks mootori seisma, proovin kohe uuesti käivitada, ei jõua. Käik sees autot edasi-tagasi nügides (kell 9..10 õhtul, -7 kraadi) oli kohe näha, et rihm libiseb generaatori rihmarattal. Selge, laager kutu. Rihma maha võtta ka ei saa, veepump käib samalt rihmalt. Väikese nügimisega sai genekas uuesti liikuma, mootor käima ja edasi, seni kuni genekas jälle kinni poos ja rihm lohiseval rihmarattal maha põles. Nii et Anneli tuli vastu, et mind sleppi võtta.

Just lõpetasin vannitoas geneka lammutamisega, mõlemad laagrid on otsas, aga et laagripesad tunduvad ka sellise küpsetamise peale korras olema, siis peaks tast veel asja saama. Homme tuleb laagripoodi minna.

pühapäev, detsember 18, 2005

Sõnad sõnad sõnad

Sõnad on ühed imelikud asjad. Nad ei saa otsa, neid ei saa tagasi kutsuda, neid on väga raske tagantjärgi muuta, neid ei saa alati usaldada. Neid saab tasuta kasutada, nendega saab mängida, üht ja teistviisi ritta seada, nad võivad väga erinevat koormat kanda, edastada nii tühist loba kui ka peent sõnamängu, sõnaga saab nii head kui kurja korda saata, sõnaga saab kuulaja sleppi võtta ja kuhugi viia, või siis midagi kuulajani tuua. Aga ikkagi, vahel on mitteütlemine sõnakam kui ütlemine. Sõna võib ka mõtet lõhkuda, sõna on paljastav, paus või pilk võivad rohkem tähendada kui 1000 sõna. Sõna piiritleb öeldu täpselt ja kitsalt, ütleb ainult nii palju kui see sõna ise tähendab. Sõna järjestab. Vahel suisa labastab hetkesituatsiooni. Ta võib lõhkuda kõnekaid hetki sellega, et rabab mõtte julmalt silmusesse ja lohistab teda siis vaid piki sõna mõistet.

Mida ma tahan täna õhtul öelda? Ärme tapa alati vaikust sõnadega, vahel räägib vaikus rohkem kui sõnad, ka mitteütlemise sõnumit tasub kuulata.

Ja veel, sõnad toovad halastamatult lagedale ütleja rumaluse, pesevad maha teadmise, mida keegi võis ütlejale enne ütlemist ekslikult omistada. Ja ajaveeb = palju sõnu. :-)

reede, detsember 16, 2005

Professor

Sõna professor on üks paljutähendav sõna. Ta annab sellise teadusliku kraadi kandjale suure usalduskrediidi, paneb paika nö vaikeväärtuse lugupeetavuse ja usutavuse nivool. Professor ei saa ju olla mingi muidumehest tühikargaja! Ta on saanud teiste omataoliste autoriteetide heakskiidu, ta on „kontrollitud“. KUID. Eelnev tõekspidamine võib vahel ka kokku vajuda, tekitada küsitavusi. Näiteks on professoreid, kellede jutt tundub ikka paraja umbluuna, selles mõttes et tekib küsimus „kuidas saab üks professor küll sellist juttu suust välja ajada!“ Kuidas (või miks?) ta tuleb niivõrd nõrga ja segase argumentatsiooniga lagedale!?! Vot üheks selliseks on minu arvates Ivar Raig. Ja ka Igor Gräzin. (üks kolmas tuleb kohe veel meelde, üks TTÜ professor). Või olen mina lihtsalt nii rumal, et saan nende jutust väga valesti aru? No aga siis nad räägivad ehk liiga keeruliselt!? Ja tundub, et neist saavad valesti aru ka paljud teised, kellede argumentatsioon minu peakesele palju loogilisem tundub.

Eelmise lause valguses jätaksin kõrvale kahtluse, et vahel võib millegi teadmine anda pettekujutelma et seda juba teatakse, blokeerides uue ja õigema teadmise, ja sellepärast tundub üks või teine teistsugune arvamus umbluuna. Raigi seisukohtadest pole ma aastaid aru saanud, nagu ka eilsest (15.12.05) Argipäeva saates räägitust. Kui veel raadiosaateid mainida, siis meenub Räägivad saates Gräzini jutt. Seni olin ikka arvanud, et professorist poliitik räägib seda mis on kasulik, kuid tuleb välja, et ta võib ka sundimatult kummalist (ja edevat) juttu puhuda. Taoline saatuse müstifitseerimine… oeh. (otselink 14.05.04 Räägivad „Saatusest“ saatele)

neljapäev, detsember 15, 2005

Quattro

Natukene lugemist puhuks kui peaks tekkima arukas plaan neljaveolist autot osta. Link 1, 2, 3, 4.

Minu tagasihoidlik sümpaatia (põhineb muuhulgas 5 aastasel kogemusel) kuulub Torsenit kasutavate keskdifriga autodele.

Aga kas eemalt võib lõigata?




Mõelda vaid, millist pettumust võib see sildike paljudes põhjustada! Et muunduri lähedalt ei tohigi juhet ära lõigata, siis ei saa juttugi olla ka näiteks ripneva autosummuti ülessidumisest, saapapaeladena kasutamisest jne jne. Et lõigata võib alles kusagilt eemalt, siis kasulikku juhet jääb ikka kole väheseks. Kurb.

Või on tegu praaktootega – juhtme lõikamist keelavaid silte on lubamatult vähe (1 tk), juhe peaks olema ikka täies pikkuses sildistatud?

Kuuskümmendaastat tepeiimeskooori

Eile oli meeldiv võimalus jälle Estonia kontserdisaalis kontserti kuulata. Oi ma olen kultuurne! Eilsest TAM- repertuaarist rääkides, siis I osa oli suurepärane, kuid II osa… võinuks ehk tiba soliidsem ja vähem_nalja_teha_püüdev olla. Aga eks see olegi RAM ja TAM-i erinevus. :-)

Siinkohal meenub sellesuvine Leigo Järvemuusika, kus RAM esitas paduvihmas Tormise tormiseid toeseid, Tormis ise trummi (kongi?) taga. See oli võimas.

kolmapäev, detsember 14, 2005

Post-masendus-kontor

Tellitud EPL raamatusarja raamatud saab teadupärast kätte postkontorist. No küll need on alles omapärased asutused! Täna seisin seal järjekorras vast umbes poolt tundi, ja mõni andekam oskaks sel ajal sealnähtu põhjal romaani kirjutada. Kohe kindlasti.

Erkpunaste huultega korpulentsed vanadaamid, näpuvahel Ruskii Federatsii-nimeline dokusment, vihkajalik pilk, üle leti vahetatavad teravused. Ahjaa, enne kassa juurde pääsemist vennastutakse teiste järjekorras seisjatega, et siis luugi taga istuja vastu ühisrinne moodustada. Näiteks üks lipsuga vanahärra rääkis, kui täpselt tema omi asju ikka arvestab (kahjuks on mu vene keel väga roostes), ja siis kui lõpuks järg temani jõudis, pistis röökima, et tema on 200 eeku vähem pensioni saanud! Leti taga tekkis paanika, vanahärra paiskas rahapakid letile, loeti siis koos üle, summa õige. :-) Vanamees mögises veel midagi ja marssis minema. Või siis otse minu ees, kui vanapaar oli raha kätte saanud, asuti seda sealsamas luugi ees lugema. A e g l a s e l t, uuesti ja uuesti, 3100 krooni millegagi oli, ma ei julgenud neile ka vihjata, et laskem järgmine luugi ette - juhul kui nad oleksid mulle pilgu pööranud, oleksin ma praegu surnud. Siia peaks lisama veel kõhutuulise aroomi, (seedetraktist pärit) sibulalõhna, palavuse, umbsuse jne. Vot selline koht on meie linnaosa postkontor. Elamusterohke.

Päkapikutreti raames põikasin läbi veel sellisest kohast nagu Kajaka pood. Või kaubanduskeskus, ma ei saanudki aru. Sürr koht, soovitan uudistama minna. Ja peale selle on seal kõrval veel ka mingi turg. Sama imelik koht. Paari-kolmekümne aasta tagusesse minevikku rändamiseks pole mingit ajamasinat vaja, minge Koplisse. Või Maardusse. Või Narva. Ja eks selliseid kohti on siin Eestis veel ja veel ja veel.

teisipäev, detsember 13, 2005

Ummikutest autolistis

Väikesest naljast vaidluseks kasvanud mõttevahetus ummikute põhjuste ja uimase liiklemise teemadel autolistis.    

esmaspäev, detsember 12, 2005

Eesti hääled

Käisime kontserdil. Sibul, Ilus, Kikas, Kärmas jne, väga mõnus.

Eelmisel nädalal räägiti sellest Vikerraadios ja tundus põnev asi olema. Ja siis paari päeva pärast teatas Ivi, (aitähh Sulle) et läheb pileteid ostma, kas tahame kaa tulla. :-)

Päkapikkude ametiühingu teadaanne

Päkapikkudel on kriis. Sussid on aplalt akendel õieli ja tühjad, päkapikkude pea samuti. Kaua sa ikka komme tassid. Ja mõttetu tinnu-tännu asemel olgu sussid pigem tühjad. Jama värk.

Ja üldse, tegelikult on päkapikud praegu mudas kinni. Ja habemed on porised ja põsed sääserohused.

pühapäev, detsember 11, 2005

Netis üha rohkem raadiot

Tore, et üha rohkem Vikerraadio saateid on kodulehele üles pandud. Kultuurikaja, Eesti lugu ja Keelekõrv on näiteks tänased saated, milledest oleks kurb ilma jääda olnud, Ööülikoolist rääkimata. (<- eee… tegemist on vist liimlausega)

laupäev, detsember 10, 2005

Poolass

Nii lihtsa asja vahetamiseks kulus 2 päeva, väga tobe.



Eestisse olla toodud mingi kogus Leedu või Poola võlle, mis on odavamad ning valest terasest treitud ja lähevad kõveraks – nii et ma ei julgenudki poest uut poolassi osta. Romulast anti aga koos käise ja rummuga… ja muidugi oli sel välimine laager kutu ja rummu poldid nii kinni, et 2 m toruga jõudsin alles lahti keerata… Mäsu kui palju, pagan küll.





Sel nädalal on Von Krahli Akadeemial loengusari, mhm, tahtnuks ka minna… Aga ei jõua.

neljapäev, detsember 08, 2005

Kes on tubli?

Hommikul vara ärkamine seostub meil tublidusega. Sest vara ärgatakse tavaliselt selleks, et minna tööle või kooli, et teha midagi, mida tuleb teha. St äratuskella või telefoni plärinat saadab mõte „PEAB ärkama“. Poole päevani põõnamine on aga paha, ainult laisad ja loodrid magavad kaua. Tublid on ju juba ammu sel ajal tööl, mh, miks essaolemine alati nii hirmus oluline on. Ega hiljemärkaja ei pruugi siis vähem korda saata. Nii. Aga mis asi on maailmas kõige magusam? Hommikune uni! Mis asi on üks kõige jubedamaid ja loomuvastasemaid asju? Tõusta hommikul vara! Miks need asjad küll nii valesti on? Miks tublidus = suured ebameeldivused, miks see eeldab kohutavat võitlust unega?

Järeldus, vastavalt loomuvastasusseadusele (selline loodusseaduste hulka kuuluv seadus on kindlasti olemas): varajased ärkajad ei olegi tegelikult tublid. Nad eiravad inimese loomupärast vajadust magada kõige magusamal uneajal.

kolmapäev, detsember 07, 2005

Joodikud joodikud joodikud

Hästi hästi väga jube kurb on käia maapoodides, kõigis maapoodides. Nii hommikul kui õhtul tiirleb seal udune meestekamp. Kes klapivad raha kokku, kes tüütab tuttavaid möödakäijaid ja soovib raha laenata, mõned koperdavad poes õllekastide vahel, osad haisevad leti ääres murelike naiste vahel järjekorras… et aga ainult odavat kanget õlut osta. Teatavasti osad külapoed annavad ka võlgu, ikka ja jälle võetakse leti alt paks kaustik ja kirjutatakse õllede arv üles. Täna Aste poes käies aga ei võetud minu ees seisnud kakerdiste pärast kaustikut vaid klõbistati arvuti kallal, st võlgumüüdud õlled (ja viinad) kantakse andmebaasi (ju mingisse Exceli tabelisse vast), kes see siis kaustikutest suuri summasid kokku jaksab liita. Oh jah. Neil meestel on tõenäoliselt lapsed, (oli?) naine, kodu… Mul ei ole sõnu! Iga päev, igal pool ostetakse tonnide viisi 2 liitriseid kangeid õllesid, maaseendaav! Ma keelaks ära! Väänaks aktsiise otsa, paneks kinni, ma ei tea… lõpetakse selle ära! See on kõige jubedam asi mis meil siin Eestis toimub, meie (eriti maa)rahvas joob end surnuks. Vääramatult, järjekindlalt. Ja selle veel pool-elus poe taga käratseva kambaga ei ole ju enam mitte midagi peale hakata. Kuidas sa annad sellisele mingi tööriista kätte? Kuidas sa saad teda usaldada, et ta ettevõetud töö ka ära teeb?!? Mul oli ükskord metsas abi vaja, läksin siis ka poe taha ja pakkusin poole päeva okste rööbastesse tõstmise eest 300 krooni, ilus kevadine ilm oli veel. Mind saadeti pikalt.

Vaesed lapsed, vaesed mitte-joodikust naised. Vaesed meie kõik, kellede õlul on ülal pidada väga suur, end ühetaoliseks joonud, hägune ja lalisev mass. Nii nii palju potentsiaalseid töökäsi hoiab ainult pudelit käes…

teisipäev, detsember 06, 2005

Lõke pimedas metsas

Lõke on müstiline, ajatu, ka hingeliselt soe, lähedane, vaikimapanev, tundub, et isegi see teine mina kes pärisminaga vahetpidamata (sise)dialoogis on, et ka tema jääb lõkke ääres korraks vait. Lõke on suur, ka pisikene nilpsav leegike on olemuselt suur. Lõke hüpnotiseerib pilku, sunnib vaatama (ka eemalt ja puude vahelt), sunnib kasvõi korraks suitsust läbi kõndima ja nuusutama, meelitab midagi põlevat lõkkesse viskama. Huvitav, kas meietaolistel „tahan rohkem!“ mõttelaadi esindajatel projitseerub enese aplus lõkke apluseks ja see sunnibki kõik puud korraga tulle ajama? :-) Ja lõkke juurest on raske ära minna, eriti pimedas, eriti pimedas metsas, kus lõke valgustab lähedalolevaid puid.

Tõdemus peale esiklaasi vahetust

Hoidu jääkraabitsast! Sest sellega esiklaasilt jääd kraapides kriimustad klaasi - niikuinii jäi õhtul autot parkides aken poriseks, ja mitte_absoluutselt_puhast klaasi millegagi tugevasti hõõrudes on tulemuseks kriimuline klaas. Enne parkimist klaasi puhastamisest pole ka eriti tolku, linnades ju pidev poripilv üleval.

Härmatist ja jääd saab spetsmöginatega pehmeks teha. Või siis lasta autol soojaks minna ja see jama ära sulatada. Kurb kohe vaadata, kuidas hommikuti aknaid kahjustatakse.

esmaspäev, detsember 05, 2005

Ära

Homme Saarele. Kolmapäeval tuleb remondipäev ja siis nädala lõpuni tööpäevad. Põhja-Saaremaal olla 10 cm lund, peaks vist fotoka ka kotti pistma.

Grupiteraapia

Eile sain huvitava kogemuse - osalesin psühholoogi juhitavas grupiteraapias, vabatahtlikuna. Tegelikult, ka aasta eest oli au ühel sellisel treeningul osaleda, kus grupi juht mängis treeningu lõpuks kahe osaleja probleemi käsitlemiseni. Grupiteraapia – see on tavaliselt 5..7 liikmelise grupi koostöö, kus juhendaja juhendamisel ja aitamisel mängitakse läbi olukordi, situatsioone, näitamaks, kui sarnaselt me kõik mingites olukordades käitume, näitamaks, et keegi meist ei ole unikaalsetel tupikteedel, et me kõik käitume enamvähem ühtemoodi, et lahendus ON olemas, ning liigutakse siis lahenduselt lahendusele. Ah mis ma ikka siin seletan, otsimootorid abiks.

Huvitav oli aga see, kuidas juhendaja grupi liikmetega minu arvates ebaloogilistes asjades kord nõus oli ja kord mitte. Kord lihtsustas ülemäära, kord tegi olukordi liiga keeruliseks, vahel ajas suisa imelikku juttu, nii et ma tahtnuks paaril korral suisa sõna võtta. :-) Kuid ju olid need rõhuasetused ja mingil kohal peatumised, ükskõik siis mismoodi, vajalikud. Ju oli minu mõistes seda imelikku juttu vaja, et ringiga kuhugi välja jõuda, et mõnedele kohtadele mingisugune (mis siis et segane) põhjendus anda, et küsimärgid jõuga hüüumärkideks tirida. Eesmärk pühitsevat abinõu. Peaasi et abivajaja abi saab. Et oleks usk meetodisse.

Seda veel, et grupis osalejad ei tea ega saagi teada abivajaja probleemist.

Haige pühapäev

Täna oli selline päev: olin haige, siis olin haige, siis käisime Dave Bentonit kuulamas ja nüüd olen haige edasi. Nüüd kontserdist. Koorimuusika kirikus on ilus. Ja Benton on sümpaatne kuju. Koos olid nad aga minu arvates tibakene imalad. Ei aidanud ka kogu usu- ja kristluseteema mõttes sulgude (kiriku ukse) ette (taha) paigutamine. Jõulude ajal ja lumise ilmaga oleks ehk mõnusam olnud.

pühapäev, detsember 04, 2005

Pott või kastrul?

Eestimaa on küll pisike, kuid eesti keel on meil erinevates piirkodades üsna erinev. Mina olen Viljandist, Anneli Tartust, ja juba annab tunda. :-)

Nii, mis vahe on potil ja kastrulil? ÕS ja EE ei ütle midagi. Mina ütlen, et kastrul on potike, millel on vars, no nagu pannil, 1 käepide. Ja potil on 2 käepidet. St pott ≠ kastrul. Või kuidas?

neljapäev, detsember 01, 2005

Vahend ja raha

Iidsetest aegadest saadik on üritatud vältida paljude asjade õigete nimedega nimetamist. Et mitte nimetatavat välja kutsuda, et susi karja ei tuleks, vanapagan kimbutama ei kipuks jne. Ja et midagi mitte ära sõnuda, et mitte ebaõnne kutsuda. (siinkohal meenub, et L. Meri Hõbevalge on ikka veel lõpuni lugemata)

Eelneva valguses on kangesti naljakas kuulda, kuidas tänapäeva kantseliit raha vahenditeks nimetab. Järjepidevat. Mäletan kuidas aasta tagasi või nii oli Vikerraadios Mart Siimann, kes rääkis tund aega rahateemadel. Ta ei öeldud mitte ÜHTEGI korda sõna RAHA. Ikka ja ainult vahendid, väga naljakas oli kuulata. Ma ei taipa, mis sel sõnal RAHA viga on? Ohtlik, ebameeldiv? Liiga labane, lihtne? Mitte ei saa aru. Ansip oli natukene aega tagasi AK-s, ja jälle, vahendid vahendid vahendid. Mis pagana vahendid?

Ja veel, mis asi see protsendipunkt on? Kus kohast see tulnud on? Mille poolest see protsendist parem on?

Sealihast ja garaažiostust

On valdkondi, milledes ma tunnen end palju vanemana kui passis kirjas. No näiteks riietuse teemadel – mina soovin ikka terveid teksaseid poest osta, ja köetud ruumides võtan viisakalt mütsi peast ära. Jutte ja märke ei pea rõivaesemetel vajalikuks, jope ja talvesaapad võiks ikka paarkümmend aastat vastu pidada jne. Üks valdkond, milles samuti mu tagasihoidlik maitse vanamoelisena näib, on söömine, õigemini, road, maitse.

Võib-olla on see minu seedekulgla iseärasus, kuid sealiha söömata saabuks surm… no mõne päeva möödudes, tõenäoliselt. Õnneks on kaubanduses sealiha vabalt müügil, küll ilma pekita, aga puhas tai kõlbab kaa. Nii. Kuid teinekord tahaks ju ikka ka väljas söömas käia. Seda enam, et suitsetajad on tagasi tõmbumas ja söögikohtades võimaldatakse hingata. KUID. Sööma minnes on ju kõht alati tühi ja tahaks ikka tugevat kõhutäit, ja mida kiiremini, seda parem. Ja siis see algab. Sealiha pakkuvate söögikohtade otsimine. Mitte ei saa aru, mis on kokkadel arus, kui nad ei paku inimestele sealiha!? Sellest võib veel kuidagi aru saada, et kalarestoran või mõni rahvusköök, kus siga ei sööda (tunnen neile kaasa), et seal ei pakuta korralikku kõhutäit, kuid sealiha on ju paljude söögikohtade menüüdest kadunud! Ja kui ongi midagi, siis kala, kana, looma, lamba, pasta hulgas on ÜKS-KAKS sealihast rooga! Mis toimub? Sealiha söömine on tänapäeval OUT??? Ei ole tervislik?? (M. Zilmer nii ei arva). Välja sööma minek on seega keerukas ettevõtmine. Kui ei soovi näljasena mööda linna ringi traavida ja menüüsid lapata ning lõpuks mingi kala või loomalihaga leppida, siis tuleb enne netis luuret teha, et kus korralikult süüa antakse. Kui sealiha pakkumistrend (ju siis ka nõudlus?) samas vaimus kahanemist jätkab, siis on variant a) minna Mäole lähemale elama, et saaks Sämmi grillis söömas käia või b) osta maja taha garaaž ja panna põrsad kasvama. Sest äkki kaob ka kaubandusest sealiha ära. Ja siis on tegutsemiseks hilja. Päris jube perspektiiv. Või peaks oma kõhtu perearstile näitama? Ei, pigem ostan garaaži.  

kolmapäev, november 30, 2005

ID kaart ja jonn

Henrik räägib ID-kaardist ja selle rakendatavusest. Et minu kommentaar tema jutule läks mingil põhjusel kaduma, siis räägin siin uuesti, ja natukene pikemalt.

Tean enda kogemustest, et jonn on üks võimas jõud. Tõmbab mängleva kergusega ka mõistlikele kaalutlustele kriipsu peale, peletab ka headest asjadest eemale, ajendab kahjulikke asju tegema, et aga saaks midagi vältida või millestki hoiduda. Mina näiteks kõnnin ikka ja jälle tagurpidi Prisma poodidest välja, kui kassajärjekordasid näen (ja üsna tihti seal see järjekord ka on). Istun uuesti autosse ja sõidan mõnda teise poodi. Kuigi ajavõidust ei saa siin vist rääkida. Teine jonn on vältida tooteid, mida mingist piirist rohkem reklaamitakse. Kuni leiva-saiani välja. Kui on võimalus, valin ikka toote, mille hinnas ei sisaldu mulle närvidele käinud reklaami. Ja reklaam üldjuhul ju käib närvidele. Üks vana jonn veel, peale politsei ümberkolimist teatud majja ei osta teatud magusatootja tooteid. Vot sellised väiklased jonnid, suisa piinlik kohati… natukene aitab sõna põhimõte. :-) Jonnist saab midagi õigustatavamat ja ilusamat. Põhimõtteliselt ei osta poest, kus kassapidajad sellise koormusega töötama peavad ja mina passima pean. Kõlab uhkesti. :-)

Nüüd ID kaardist. Tundub, et seesama jonn on paljudel ID kaardi vastu. Selline kohustuslik asi ju. Küll on tore, et minul õnneks mitte. Ja nüüd pääsen ID kaardiga netipanka kiiremini ja mugavamalt, ei pea kooditabelit otsima, sealt näpuga järge ajama, makse kinnitamiseks uuesti numbreid taga ajama. Samuti pääseb kiiresti ja mugavalt Maksuameti lehele, raamatupidamist tegevad inimesed käivad seal ju päris tihti. EMT iseteeninduses saab palju asju aetud, kuni liitumise sõlmimiseni. Peale selle on õnnestunud Tallinna Linnavalitusele ja EAS-le digiallkirjastatud dokumente saata, uhke värk. Otsene aja ja raha kokkuhoid.

Kas jonnile rohtu kaa on? Saab seda ravida? Kuidas saada see prunt healt asjalt eest ära? Et ta tekib pettumusi valmistanud ja kohustuslike asjade vastu (kindlasti veel mingisugustel põhjustel), siis ID kaardi promomine ehk reklaamimine arvatavasti ainult suurendaks jonni hulka eestlaste hulgas. Niigi kohustuslik, ja nüüd reklaamivad kaa%2

pühapäev, november 27, 2005

15 küsimärki

Meie meedia on kerget meelelahutust täis. Paksult. Ju on siis nõudlus olemas. Ütleme, et see kerge meelalahutus on tarbijale halb, on vaimselt mandumapanev, inimest lihtsamaks-, ühetaoliseks muutev, mõttekategooriaid vähendav, kellegi jäljendamisele ärgitav, mõtlemisest ja vabadusest loobuma julgustav jne. Ütleme veel, et see tarbija vajab õigustust, miks ta seda kerglast kraami tarbib. (1) Olen kuulnud sellist õigustust, et inimene on peale rasket tööpäeva väsinud, ta ei jõua ega viitsi õhtul enam mõelda. Ja siis vahibki eratelekanaleid ja loeb kollast ajakirjandust. Mhm, ma ei saa aga sellest aru. Et kui väsimus kallal, siis jääb mõistus seisma? Või siis osa mõistusest? Ja siis tekib vajadus teist tüüpi, julgeksin öelda vähem väärtusliku, infovoo järele? Imelik, kui Pärt ära väsitab, kuulata törts Meie Meest peale? Et head ära tunda, tarbida vahel midagi halba? (2) Soov mõtteid mujale viia? Aga miks peaks need mõtted mujale peletama? Omad mõtted on ebameeldivad? Probleemid isiklikus elus, tööl? Stress? Kas meil on siis nii palju õnnetuid inimesi? Eratelekanalitel ja kollasel ajakirjandusel läheb ju hästi. No sel juhul tuleb Maiet ja Valdurit tänada, toovad meie rahvale kergendavaid hetki. Ei olda oma eluga rahul, tahetakse midagi MUUD? Et ise ei oska seda MUUD saada, siis laskutakse „seepi“ vaadates unistustesse? Madala enesehinnangu pärast soovitakse näha kedagi, kel veel halvemini läheb? Sel juhul tuleks „seep“ ausse tõsta, sotsiaalministeerium peaks „seebitootjaid“ toetama, SLÕhtulehte ja Kroonikat doteerima?

(1) Võib muidugi ka öelda, et ükski inimene ei vaja meedia tarbimisel õigustust. Vaatab mida tahab. Sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.

(2) Võib muidugi ka öelda, et ei saa olla sellist liigitust hea – halb. Ka sel juhul pole sel mõttel mingit mõtet.

Kuidas edasi?

Nüüd on see koht, kus tekib küsimus, kas ja mida ajaveebi kirjutada. Seda teemat on paljud käsitlenud, paljud on spetsialiseerunud mõnele valdkonnale, paljud mitte, paljud argumenteerivad oma kirjutamisi paremini, teised vähemparemini. Kas kirjutada suuremaid mõtteid, noh nagu näiteks see, või muliseda näiteks sellest, kuidas ma üleeile pesumasina laagrit vahetasin, eile silikooniga selle masina ka jälle veekindlaks sain ja kuidas täna hommikul kuivanud silikoonine masin päev otsa pesu on pesnud. Natuke veel, ja oleks pidanud naabermajade pesunööre otsima minema – meie maja omadele rohkem ei mahu. Või peaks mitut ajaveebi pidama? Ühes räägiks pesumasina laagrivahetuseks vajaminevatest tööriistadest ja sellest, kui lihtne see vahetus on. Ja teises mõtiskleks suurematest asjadest? Või on targem üldse mitte bitte raisata ja veebi koormata? Selle asemel võiks ju näiteks pooleliolevad raamatud lõpuni lugeda. Või märkida pealkirjas ära, et see siin on paarile tuttavale, aga vot see võib juba nii mõnelegi mingit huvi pakkuda? Mhmm.

Ähh, tuleb õue minna, pesunöörid tühjaks korjata.

Laurits ja lumelabidas

Eile, st laupäeva hommikul oli plaan, et teeme Peeter Lauritsa näituste päeva. Algust tegime Artdepooga, hea kodu lähedal. Et ma olen kunsti alal loll kui lumelabidas (ei tea voole, tehnikaid,  jne jne), siis ei oska ma siin muud öelda, kui et mulle Lauritsa tööd meeldivad. Lihtsalt. Ja peale selle on ka tema kõikvõimalikud sõnavõtud väga asjalikud olnud. See selleks. Peale Artdepood üritasime SEB Ühispanga 5. korrusele pääseda, ei õnnestunud, nädalavahetusel on kinni. Ja siis juhtus see, mis kesklinnas ja kaubanduse lähedal kergesti juhtuda võib – tarbimishullus hiilis ligi. Nii et mingi aeg poodides, siis oli vaja juba koju minna, koristama, hiljem saunaõhtu, sõpradega. Saun ju kaa meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. :-)

Kui Anneli oma magistritööga tegelema ei peaks, tahtnuks homme, st täna, Virumaale minna. Loodetavasti on homme jube ilm, toasolemise ilm. :-)    



Täiendus:
Naljakas. Artdepoo ees ajas keegi vanamees lund, nii 1 cm-st kirmet. Suuuuure lumelabidaga, no tõeline overkill. Ja Annelile seostus siinset juttu lugedes mina_kui_lumelabidas selle lumelabidaga, millega see vanamees seal nalja tegi. :-)

Ja saingi teada, miks ma end kunstis just lumelabidana tunnen.

reede, november 25, 2005

Ööülikooli salvestus

Käisime Anneliga eile Raadio Ööülikooli avalikul salvestusel. Teemaks oli „Kas judaism on tänapäeval aktuaalne?“, luges prof Kalle Kasemaa. Üritus toimus Juudi süvalultuuri festival Ariel raames, kuid meid tõmbas kohale siiski märksõna Ööülikool ja usuteema kui selline. Konflikt usk ja tänapäev (minu kunagine veidi äge mõttekäik), usklik ja uskmatu, usu ja usu vahel.

Selliseid avalikke salvestusi ikka vahetevahel toimub, kuid pahatihti nädalavahetustel, mil meid Tallinnas pole. Ja ka saade ise on natukene halval ajal. Et aga kordus on pühapäeviti ja neljapäeviti, siis suurema osa Ööülikoole oleme siiski ka arvutisse salvestada saanud. Vahetevahel hea kuulata.

kolmapäev, november 23, 2005

Reim - ei rumalusele

See on ikka nii, et kõikse valjema häälega räägivad mingil teemal just need, kellede jaoks see teema uus on. Ju on see siis loomulik, törts edevust + siiras soov jagada uut (ja veel hägusat) teadmist, mis seal’s ikka. Lood on aga kehvad siis, kui selline tegelane kuhugi kirjutama hakkab või raadiosse – telekasse tikub. Ala spetsialistid muigavad järjekordse rumaluse üle, teised asjaarmastajad vihastavad, võhikud loevad ja kuulavad mokk töllakil. Asjatundjad ei viitsi jama peale reageerida ja ise sõna võtta – pidev asjatundmatusefoon on ükskõikseks muutnud, osad asjaarmastajad, teemat juba natuke valdavad ei malda ise sõna võtta, teised on julgemad ja kirjutavad-räägivadki kõik (neti)lehed ja raadiod täis, võhikutel on, nagu öeldud, ikka mokk töllakil. Ja tulemus on see, et ajakirjanduse vahendusel loeme – kuuleme - näeme kõikvõimalikku jama. Kõik muudkui räägivad (tuule-, tuuma- jne) energeetikast, autodest, üldse tehnikast, toitumisest jne jne.

Asjatundjad mõtlevad, et neil savi. „No kesse jõuab nende kirjutavate „tarkpeadega“ ikka jageleda, triviaalseid asju nämmutada“. Nii, aga näiteks mis toimub Rootsis ja Saksamaal energeetikas? Lausrumalus võidutseb. Ja osalt on selles süüdi siiski see seltskond, kes on ülikoolides ja energeetikafirmades tehnilistel kohtadel, need kes teemat valdavad, kes täna energeetikat püsti hoiavad. Seda osa, kel mokk töllakil oli, (sel elualal, kõiges ei olegi enam võimalik tänapäeval orienteeruda) see läheb valmistel seda valima, kes on osanud töllmokale lihtsat ja selget juttu ajada. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad seda, kelle jutt on meedias neile loogilisem tundunud. Üksikud spetsialistide sõnavõtud on imelikud, keerulised, kõiki üldteada „tõdesid“ kummutavad.

Mida ma öelda tahan? Seda, et spetsialistid, kirjutage. Rohkem. Et rumalusele vähem ruumi jääks.


Varakevadel kirjutasin Vikerraadiosse maili, ühe järjekordse tuulikufänni (loe: tulusat äri haistva ärimehe) hala peale. Ajakirjanik ja intervjueeritavad kurtsid, kuidas tuuleenergeetikast keegi ei huvitu… saatsin saatejuhile TTÜ dots Rein Oidrami kontaktid. Tehti telefoniintervjuu. Oidram rääkis hästi, maailm ei ole must-valge. Tuulik, pisikese territooriumiga riik, põlevkivienergeetika ei taha kokku sobida. Nädala paari pärast oli Argipäeva saates nüüdseks meie hulgast lahkunud prof Olev Liik, jällegi, oskas keerulisest asjast lihtsasti rääkida. Ajakirjanik, palun uuri oma ala proffidelt, ja asjatundjad, võtke rohkem sõna. Sellel töllmokal on võim, teie kohus on meid harida, hoida meid suurte rumaluste eest.

Hallitus!

Meie kodudes elavad peale meie endi veel igasuguseid tegelasi. Sealhulgas ka hallitus, mida me kogu elu sisse hingame, sööme ja joome. Mõningase hallituse kogusega oleme harjunud, kuid kui eluruumides silmaga nähtavat hallitust juba näha on, on aeg tegutsema hakata. Silmaga nägemisega on aga selline nüanss, et ta kipub tekkima välisseinte ja mööbli vahelistesse aladesse, kus on külm(asild) ja õhk ei liigu – suhteline õhuniiskus on kõrge.

Mõned lingid
http://www.tervisekaitse.ee/tkuus.php?msgid=2548
http://www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2001/6_2001/hallit.htm
ee.ehitus.vestlus –est üks jutuke
üldisemalt Google gruppide otsingutulemus

Meie korteris on õnneks puuküttega saunaahi, siibrita, st veab pidevalt õhku toast välja, siis on veel gaasiveesoojendi, ka see veab katkematult korterist õhku välja. Lisaks köetakse tibakene ülearu, mis võimaldab akent üsna palju praokil hoida, aga kõigest hoolimata on ühes nurgas silmaga nähtavat hallitust. Hommikune ehitustarvete poering oli tulemusteta, nüüd targemana (vältida fosfaate sisaldavaid pesuaineid) lähen keemiapoode kammima.

Logisev taarandus

Pandipakendi süsteem on iseenesest asjalik lahendus, aga vot see kokkukogumine... Et pudeleid-purke ei tohi kokku suruda, tundub mõistlik poodi minnes alati oma taaranatuke kaasa võtta. Ja siis sa passid seal järjekorras. Sest 2-st masinast vähemalt 1 on rikkis (loe: täis). Helistad aparaadi kõrval rippuva telefoniga kuhugi, öeldakse, et jah, teame, ei saa kohe tulla. Juhul kui 1 masin veel töötab, tundub mõistlik oma taara mõnele eesseisjale kinkida. Kui mitte, siis kolistadki taarakotiga poes lettide vahel ja vead pärast oste autosse tagasi.

Õnneks koguneb meil taarat vähe. Hoo, just praegu tuli hea mõte! Ei pea ju taarat oma aja ja närvide huvides prügikasti pilduma, vaid saab sinna katkise ja piiksuva masina juurde kilekotiga maha jätta!

teisipäev, november 22, 2005

Maha müüa?

Tänapäevase arvutustehnikaga möllates kipub vahel alaväärsustunne peale tulema - no ei saa nende masinatega hakkama. Jälle on mu uus IBM T43 läpakas „panges“. Tänu System Restorele, millega aegajalt, mil arvuti käivitumine jälle suvalisel hetkel mitmele minutile venib, saab teadaoleva korrasoleku hetke taastada, nii et hetkel käivitub ta normaalselt. Kuid wifiga on jamad, IBM enda vidin Access Connection ei lase end ei uuendada ega uninstallida. Lubasin siis XP Wifi võrkudega majandama, kuid siis hangub vahel IE, Access Connection väidab, et Radio turned off… XP jällegi, on ühendus on püsti… vahel kaob linnuke Use Windows to configure my wireless network settings eest ise ära. Müstika. Kui keegi sellistest asjadest räägiks, ega ma vist ei usuks.

Iga nädal Format C? Ära hakkab tüütama. Foorumite ja helpide abiga ma neist jamadest aga muudoodi jagu pole osanud saada.

Ei julge kellelegi IBM läpakaid soovitada. Poolteise kuu jooksul on ta ehk ühe nädala tõrgeteta töödanud. Jah, ma ei ole IT spets, aga no PÄRIS LOLL ma enda arvates kaa pole… oh jah.

pühapäev, november 20, 2005

Füüsika ja astronoomia, kuhu te küll lähete?

Inimene on kärsitu loom, ja tal on kange tahtmine maailmaasjades aru saada. Vist suisa loomupärane sund taibata, mõista.

Käisin tähti ja Kuud õues vaatamas, ja Vaikust kuulamas. Hehh, mõne aasta eest olin „tähtede ja Kuu“ fänn suisa, uurisin ja puurisin täheteaduse tänapäevaseid teooriad. Täitsa põnev. Täna aga ei mäleta enam meie kodugalaktika läbimõõtugi… 30 000 va? Noh jah, taoliste suuruste meelespidamisel pole ka mingit mõtet. Kõik taolised asjad on väga lihtsasti leitavad, vaid üks käeliigutus raamaturiiulisse. Universumi järele, mille vähemat 2 korda läbi olen lugenud. See eeldas aga tibake füüsika uurimist ja kordamist, Wieni nihkeseadus, Doppleri efekt, elektromagnetlaine tekkemehhanism, termodünaamika II seadus, määramatuse printsiip, kvantfüüsika laiemalt, stringiteooria … ja loendi lõpp lähebki käest ära. Sest igasugune tugi kaob, metafoorsus kaob, füüsika muutub õõnsaks, seletamatuks, keel jääb jänni, kõik on kirjeldatav vaid läbi matemaatika. Ei mingit kujundlikkust. Väga lihtne näide: aatomit ei saakski justkui kirjeldada, Rutherfordi planetaarne mudel on täiesti vale, elektroni kohta ei saagi midagi öelda, kus ta on, kui kiiresti liigub, kord on ta nagu osake, siis jälle nagu laine… no mida paganat. Suur tükk füüsikast räägib vaid matemaatika keeles. Jah, matemaatika on väga põnev ja tohutu võimas keel, oma keelereeglite järgi kõike hõlmav, kuid valdkondi, mida saabki VAID matemaatiliselt väljendada, selliseid valdkondi ei saa ju tegelikult MÕISTA. Ja siis on seda kõike ka väga rakse uskuda. :-) Veel, Suur Pauk ja singulaarsus nt. Ilus muinasjutt. Ilusad kaunid teooriad. Einstein nimetas oma elu suurimaks veaks eri(või üld?)relatiivsusteooriast kosmoloogilise konstandi väljaviskamist… 1905, 1929? Ei mäleta. Hiljem, kui maailmaruumi paisumine (punanihe) avastati, oli seda konstanti jälle vaja… konstandid, konstandid, konstandid, et teooria klappima saada. Ja nüüd lõpuks veel see stringiteooria, M-teooria… see kõik on väga elegantne, aga… kas see kõik ikka ka ÕIGES suunas liigub? Tehku enne asjad selgeks, kuidas asjad TEGELIKULT käivad, küll siis tekiks paljudel jälle füüsika vastu huvi. :-)

Mulle igatahes tundus õues, et tegelikkus, need tähed seal üleval, ainult muigavad meie tohututele teooriatele. Teooriatele, mis ise ka ei tea, mis suunas nad liiguvad, üks on hullem kui teine, järgmine toetub eelmisele, kohendatakse (a’la Tamboviga) seni, kuni eelnevatega kuidagi haakuks. Võib-olla on tegelikkus hoopis teises suunas? Suunast rääkides, nt Lobatsevski või Riemanni ruumi järgi pole suunal muidugi jälle erilist tähtsus… äh, olgu kuidas on. Aeg on magama minna.

Samal teemal rääkis mitte väga ammu ka M. Lotman Ööülikoolis. Ja et sel aastal täitus 100 aastat Einsteini erirelatiivsusteooriast, siis suvel oli üks Akadeemia sellele teemale pühendatud.

Vanduma paneb

Täna oli jälle selline päev, mil ma soovisin saeostulubade süsteemi rakendamist. Relva ostmiseks on ju luba vaja, sama võiks olla ka mootorsaagidega. Miks? Sellepärast, et saagidega saadetakse metsades uskumatult palju rumalusi korda. Kui ise ei oska, telli asjatundjad. Saad kiiremini ja ka odavamalt. (praakmaterjali osakaal väheneb tunduvalt)

Nii, kõigepealt laseksin saeostuloa taotlejal küsimustikule vastata. Küsimus nr 1: Mitme protsendiline on mingi x 2 liitrine õlu? Juhul, kui vastaja seda teab, siis saeostuluba ta ei saa. Paar küsimust veel, ja juba saaks aimu, mis mehega tegu. Saab sae kätte anda või ei saa.


Läksin Põhivõrgust (eesti keeles Eesti Energia) metsa paljuski sellepärast, et minu ümber vähem tobedust oleks, et ma ei peaks mõttetusi tegema, et vältida umbset õhku (ettevõtte sisekliimat), et vältida inimesi, kes mulle ei meeldi, et olla enda peremees… ja ikka, ka metsas pean vahel mõttetuste ja tobedustega kokku puutuma, pagan võtaks! Peab ikka leidma oma saebrigaadi. Või tegema. Leidma 5 mittejoodikut, ostma neile vajadusel auto ja saed. Ja siis koolitama, koolitama, koolitama. …5 mittejoodikut… :-(

laupäev, november 19, 2005

Mis asi on plunzer?

Minu esimene kokkupuude plunzeriga oli töötoas - lapsepõlevkodus oli meil väike töökojake, kõrvalhoones, paljude tööriistadega, ja kus ma ka päris palju aega veetsin. Ühel päeval, see oli vist kevadel, leidsime sõber Intsuga töötoast mingi vidina, olime siis nii 10..12 aastased, ma arvan. (*) Vidin koosnes kahest osast, kolvike ja silindrike. Imelik oli aga see, et kui kolvike välja võtta, siis vahel ta enam silindrikesesse tagasi ei mahtunud. No tee või tina, võtad välja, ja tagasi enam ei mahu. Väga imelik. Kuidas saab nii olla? Arutasime, et mis asi see küll olla võiks, ja kuidas ikka nii imelik… Jahmerdasime sellega mingi aeg, siis panime kõrvale. Millegipärast ei küsinud ma ka isalt, et mis imeasi see ikkagi on. Aeg möödus ja sain teada, et see oli plunzer. Diiselmootori kõrgsurvepumbast kolvi ja silindrikese komplekt, lükkab õigel hetkel õige koguse kütust pihusti kaudu silindrisse. Ja et nad on väga täpselt paaris toodetud, siis kolvikest soojas peos hoides ta paisub ja ei mahu enam silindrisse, vot selline tehniliselt väga ilus asi. TIHKE asi. Too konkreetne plunzer oli MAZ 504 (V6 190 hj), mootori tähis ei tule meelde, JAMZ… vms mootorist.
Kui aga küsida, et miks ma oma tagasihoidlikule ja protestimeelsele kodukale sellise nime panin, siis ega ma ei oskagi midagi tarka vastata. Arvatavasti ei tulnud muud nime lihtsalt pähe. Lihtsalt, peaaegu suvaline sõna.


(*) enne mopeedi saamist, st 14 eluaastat, teadsin kõigi Zigulite kolbide läbimõõte ja kolvikäike peast (raamat „Ziguli“ oli üks mu lemmikraamatutest), toda plunzerit pidasin aga mingi mootori kolviks.

Vot nii huvitav tegelane olengi. :-P

Mõte

Mõte

Mõte on jõud ja mõte on nõrkus,
mõte on tarkus ja mõte on rumalus,
mõte on koorem ja kergendus,
kord ja korratus,
õnn ja õnnetus,
vahel aga ka unetus…

(25.02.2005 kell 4:30 kirjutasin eelneva SMS-i)

Unega on nii, et kui ta korraks ära läheb ja kui mitte tabada hetke, mil mõtted ära rändama lähevad, siis on kööga. Nii ka praegu, ja mõtteks on Einsteini üldrelatiivsusteooria… see põhineb ju näivusel!... mõned aastad tagasi, või rohkemgi, veel ülikooli aegu, hakkas mind astronoomia ja füüsika lummama, päris mitu aastat lugesin ja uurisin selleteemalisi raamatuid ja netilehekülgi… ei, see füüsika ja astronoomiateema vajaks omaette juttu, ja ka see, kuhu see huvi paari aasta eest jõudis.

reede, november 18, 2005

Levist. (Jaa jaa, paljude sulgudega pikki jutte on nõme lugeda)

Saarel olles on mobiiltelefon ikka päris vajalik vidin. Tööjuttu on palju ja lähedaste – sõpradega vaja ju kaa rääkida. AGA, leviga on siin tihtilugu pahad lood. Eks ma muidugi umbes tean, kus mnt lõigul kõned katkevad ja kus levi ära kaob, kus pole mõtet kõnet alustada. Aga minule helistajad seda millegipärast ei tea. :-) Seepärast on mul Saarel olles väga tihti „käed-vabad-süsteem“ kaelas (nagu mõni turvamees) - telefoni endast eemal kõrgemal sõrmede vahel hoides saab pulga või paar kenasti juurde. Eks ta muidugi tüütu ole, aga hädavajalikud jutud saab ära räägitud. Muidugi, kui ikka operaatori logo ees pole, ei aita see võimlemine ka midagi, ja õnneks. Niisama mulisedes võib ju igat asja 3 korda öelda ja ikka puudujäävaid sõnu mõistatada, kuid võõraste inimestega on selline suhtlemine üsna piinav.

Näiteks viimasel nädalal olen vast nii umbes… 14 tundi levialas viibinud. Siin Viidul ei saa toas rääkida (dataühenduse jaoks on telefon (N6230) konkreetses kohas ja asendis, hetkel on 3 pulka 7-st, päris hea. Arvuti ja telefon suhtlevad üle Sinihamba) ja kahel viimasel langil (Asuka, Pahapilli) on samuti, vaid konkreetsed piirkonnad olnud, kus „käed-vabad-süsteemiga“ rääkida saab. Täna Viidule sõites, st levialas viibides üritasin oma järgmist klienti kätte saada, aga ta oli vist juba ära koju läinud, ja kodus tal levi pole (Kogulast paar km). Ei viitsinud talle külla ka sõita. Tüütu värk. Eks homme tuleb uuesti üritada.

Mäletan, kui üht suurt lanki vedasime, kus levi täielikult puudus. Helistamiseks tuli paar km sõita. Ja viimasel päeval oli vaja traktoristile öelda 2 sõna, „tule Viidule“. Hommikul leppisime kokku, et lähen talle mingi x aeg järele, et las traktor jääb sinna metsa, järgmise langi asukohta polnud veel teada… päeva peale aga sain uue langi, nii et ta pidanuks traktoriga sealt ära tulema… umbes 50 km kaugusele tuli nende kahe sõna pärast sõita. :-)

Olgu lisatud, et olen kõiki operaatoreid proovinud, ja vähemalt paari aasta eest olid Tele2 ja Elisa veel palju hullemad. Pagan, et satelliittelefonikõned niiiii kallid on…

neljapäev, november 17, 2005

Polt

Aegajalt tuleb üritata enda tegemisi võõra pilguga vaadata, kõrvalt, eemalt. Sest harjumusel on väga suur ja mõistust tuimestav jõud. Tobedate pisiasjade kõrval võime ammusest harjumusest ka suuremaid mõttetusi pidevalt korda saata, seda ise märkamata. Olud muutuvad, vajadused muutuvad, võimalused muutuvad, kõik muutub, samuti peaks siis ka mõttetuid harjumusi muutma.

Sellisele mõttele tulin täna hommikul, kui üht polti oma polditagavaredest taga otsisin – polte ei ole arukas pappkarpides hoida, nagu neid seni aastaid hoidnud olen! On vaja paljude lahtritega kasti, et lihtne leida oleks ja mingi mõõdu lõppemisel õigel ajal varuda oskaks. Väga tobe on ühe katkise poldinäru pärast 80 km maha sõita. Täna õnneks vedas, ühe olulise purunenud poldi sain siiski asendatud, viimase tagavarapoldiga. Laoseis korda! (E. M. Goldratt ja tema 4 raamatut) :-)

kolmapäev, november 16, 2005

Tahaks jälle hunte näha

Täiskuu, tuulevaikus, külmetab, öö… see tuletab mulle meelde neid kordi, mil talveti, vahel ka  õhtul hilja isa meid kollasesse Zigulisse paigutas ja kuhugi metsade vahele (põhiliselt Tippu, nüüdne Soomaa) sõitsime. Niisama, et metsloomi ja jälgi näha. Kõige meeldejäävamad olid muidugi need paar korda, mil hunte nägime. Erakordsed loomad, hundikarja peetakse üheks kõige keerukamaks üksuseks looduses. Loomade kooslus, kus on käibel helide, lõhnade, miimika, puute, keha- jne keel. Ja milline koostöö, karja hierarhia, suhted, jahipidamise võtted! Organisatsiooni kui sellise muternäidis. See selleks.

Ühel täiskuisel talveööl metsasihil jalutades nägime ühtäkki eemal meie ees mingeid kogusid. Nende poole liikudes liikusid ka kogud eest ära. Jälgedeni jõudes selgus, et hundid. Mõne aja pärast olid nad juba mõlemal pool, nii ees kui taga ja siis juba igal pool (teega külgneval väikesel lagendikul oli näha, et nad on ka meie kõrval). Muidugi eemal… nii 100 m peal ehk. See kuidas meid märkamatult sisse piirati ja meie jälgi uudistati, meiega koos liiguti, hääletult, organiseeritult… see on midagi ülevat, võimast, siirast.

Nii, talvel tuleb jälle metsadesse ja rabadesse minna. Tahan hunte näha.

Kuidas see lahti tuleb?

Me elame pakendite maailmas. Ostes mingit kaupa, ei pääse me mitte kuidagi ka pakendi ostust. Peale selle, et maksame selle udupeene pakendi disainimise ja tootmise eest, maksame veel hiljem, et see pakend kuhugi ka ära viidaks. Kogu selle nõmeduse juures on aga üks väga mõnus asjaolu. Pakend tuleb avada! Selleks on tavaliselt vaja teatavat leidlikkust. Et pakendi avamise akti juures viibib tihtilugu mitu inimest, kujuneb sellest teatavat sorti kiiruse ja nutikuse võistlus. Meil kodus küll kujuneb. Mina, kärsitu inimesena muidugi haaran mõne aja pärast mõne tera- või tapariista ja purustan keeruka pakendi, mispeale Anneli pakendi jäänuseid uurides saab teatada, et „totu, see käib ju SIIT lahti“. Mispeale mina harjumuspäraselt disainerit täiesti arulagedaks inimeseks saan nimetada. Samuti ka puhkudel, kui toode seal sees purustustööde käigus viga on saanud… no mida nad pakivad niimoodi, et asja pakendi seest kättesaamisel see viga võib saada. … või siis kui osa tootest esmasest tarbimisest üle jääb ja teda mingi aeg veel ka kodus hoiustama peab… äralagunenud pakendijäänustes.

Olgu kohe lisatud, ei ole nii, et poest koju tulles Anneli kõigepealt noad, käärid, kirved, saed minu eest ära peidab. Osade jonnakate pakenditega on kõik vastupidi. Jah, pakendite ÕIGESTI avamine on pagana põnev. Nii, pakendimehed, lugege seda ja tehke zip – kang – hing – tõmba – lükka - rebi siit – painuta – keera - lõika pakendeid veel keerulisemaks. Veel üks mõte - keerulisemalt avatavate pakendite jaoks võiks poes kohe eraldi riiul olla. Ja karbil võiks olla „avamis-keerukus-klass“, skaalaga 1-5. Vot jäätise pakkimisel ei tohiks siiski väga hoogu sattuda, sulab veel kodus pereisa kirjutuslaual laualambi valgel ja „10 000 tavalisema pakendi avamise käsiraamat“ -u kõrval ära.


Siinkohal meenub, kuidas ma ükskord Goldrexi (või oli see Theraflu) üritasin paljaste kätega (rohkem küll hammastage) kätte saada. Tükk aega madistasin. Ei õnnestunud. (E. Baskin, Kunstisaalis) :-)

Lihapirukad ja õliprits

Saarel olles käin päris tihti hommikuti Kuressaares Roonimäe tanklas pirukaid söömas ja hommikukohvi joomas. Kuid tänaseid lihapirukaid pugides tuli ei-tea-kust mõte, et tegelikult oleks mul ikka hädasti ühte õlipritsi vaja. Täiesti huvitav. Ja muidugi mõista lõppes õlipritsi (korralik prits, rootslaste toode) ostmine veel lisaks haaratsi (Fiskars, igavesti äge), väikeste kruvikeerajate komplekti (Würth, veel ägedamad!), „käivitusabi“, silikoonõli ja taskutäie kruvikeste - mutrikeste ostuga. Tüüpiline. 1000 krooni.

Homme söön kohupiimasaiakesi.

Oh jah

Mhm, piinlik värk – Anneli ajab meie korterelamu (ehitatud 1954, 10 korterit) renoveerimise asja. Katus, fassaad, vundamendi parandamine, veerennid, noh nagu ikka. Kunagi olin mina maja esindaja, aga see pidev sõdimine… ühel ööl varastati maja välisuks ära! Just, uks viidi minema. Ja siis ma jooksin mööda maja, et uue ukse ostuks allkirja saada… masendav. Ühe jaoks on kallis, teine mõtleb, et kas praegu on üldse vaja, no umbes nii. Ja ongi nii läinud, et meil on ühisus, mitte ühistu. Kuigi, see viimane variant oleks ikka edumeelsem… mis ma siis kõik ära ei teeks… kõigepealt paneks sildi trepikotta, et x kuupäeval toimub keldri koristamine, kõik see mees oma bokse puhastama, tellime prügikonteineri ja pillume sodi välja. Järgmine asi oleks katus, siis… mh. Aga ma ei viitsi, EI VIITSI umbkeelsetega jageleda, ninad vingus, iga asjaga häda. Kuigi, mina elan ju kaa selles majas, MINA peaks ju KAA väga tahtma, et uus katus ja fassaad majal oleks. Oh, miks peavad inimesed selliste asjadega küll tegelema?

Aga nüüd, Anneli on ise asja käsile võtnud! Kohe hakkan kaa asjalikuks ja vingujatega maid jagama.

esmaspäev, november 14, 2005

Tormist

Ma sain täna raadiost teada, et ma olen ekstreemturist. Üldse kõik need, keda tõmbavad igasugused loodusnähtused, kel on säilinud aukartus looduse ees, kes soovivad looduse ilu ja võimsust kogeda, kes peavad endid veel looduse osaks ja soovivad looduses toimuvast osa saada, vot need on tegelikult tülikad ja rumalad inimesed. Just selliste eest tuleb nt meri lindiga eraldada ja nad malakaga koju, urgu ajada. 9. jaanuari meenutades, enne veel ka lehe tarvis pilt teha, et siis hiljem kiri alla lisada, „segased surmapõlgurid“. Sest kui jalakene märjaks saab, saab ka inimese maine tee sealsamas otsa. Ja kes teab, äkki tuul puhub veel tsunamigi merest välja! Maru värk. Möllav meri on ju kole ja ka maismaalt vaadatuna väga ohtlik. Kohe nii ohtlik, et õuekippuja tuleb võimuorganite poolt tuppa tagasi peletada. Oh jah, kurb on raadiost päästjate ja politseinike hirmunud prõõkamisi kuulata. See, et autod võivad kitsastel tänavatel päästjate veoautodele jalgu jääda, see on teine teema. Nii palju siis Pärnust. Loodetavasti täna öösel seal siiski ei uputa, inimeseloodud (loodusjõude liiga vähe arvestavad) ehitised ja rajatised kannatada ei saa.

Aga tegelikult on praegu õues mõnus. Olin jälle pikalt tööl… pimedas metsas sellise ilmaga… see on… tõeliselt võimas, elamus omaette! Et vihma kallab, ei hakanud mere äärde minema, kuigi, heades riietes oleks ka rannas jalutamiseks parim aeg. Saarelolijana oleks põnev merel silma peal hoida, ega Stockholmi tuled juba ei paista (Ave Alavainu „Kes meist on Napoleon?“) :-)

pühapäev, november 13, 2005

Imeline on see maailm

Rutal sündis tütar, Vivian. Mõlemad on hea tervise juures ja kosuvad kenasti. Veelkord, palju palju õnne neile.

Mina olen seda usku, et laps sünnib siia ilma puhta lehena, tühja kõvakettana. Ja mõelda vaid, kui tohutu palju infot on lapsekesel vaja kokku koguda ja süstematiseerida, enne kui temast täiskasvanud inimene saab. Ruumist, mis alul piirdub sünnitushaigla palatiga, kui sedagi – nägema õppimiseks kulub ju samuti aega, peab saama kultuuriruum. Juhiste ja eelduste järgi õpitud oskuste ja teadmistega, kingapaela sõlmimise oskusest stringiteooria mõistmiseni, nalja äratundmisest ilumeeleni. Oh jah, pagana keeruliseks oleme selle maailma ikka ajanud. Lastel on üha rohkem ja rohkem vaja tööd teha, et „valmis“, haritud, kultuurseks inimeseks saada. See on IME, et nad selle kõigega kenasti ka toime tulevad! Oot, mis lastest siin rääkida, kogu elu käib ju tohutu info kogumine ja töötlemine. Mnjah, aeg on liiga hiline, et edasi mõelda… oleks veekindlaid läpakaid, millega duši alla minna, siis veel…

Metsavahel ei ole ikka tark kiirustada

Täna oli tegus tööpäev, kestusega 11:40. Nagu ikka, lõpetasin suht hilja, mis tähendab seda, et metsast Viidule sõit sattus ajale, mil metsloomad liiguvad. Ja oleksingi peaaegu metsseale otsa põrutanud. Paari aasta eest traktoristiga Viidule tulles ajasimegi ühe sea alla. Õnneks sõitsime tol ajal Pajeroga (maastur, vana, veel rauast) ja muud ei juhtunud, kui et vinnasime sea pagasiruumi ja… pannile. Ei olnudki väga hulle veravalumeid ja sisikond oli kõik terve. Loomaarst vaatas muidugi liha ikka enne ka üle, sea ja karuliha ei saa ikka usaldada.

Kuid Golfiga ei tahaks nüüd küll sigu rammida. 2 õnnetut metskitse, mis ma alla olen ajanud (Tipus ja Värskas), on auto ikka omajagu ära lõhkunud. Ei, 3 õnnetut kitse ikka, viimane lõpetas oma maise tee samuti Pajeroga kokku põrgates (Karalas). Mh, kui pauk rahakoti pihta ei käi, siis näe ei kipu ka meeles seisma.

laupäev, november 12, 2005

Mölapidamatus

Mõtlesin, et mõõdaks naljaviluks oma grafomaaniakalduvust kuidagi arvudega. Sain sellise tulemuse, mhmm, millist raviasutust peaks esmalt külastama?

Mõtlemapanev

Kindlasti on kõigil selliseid tegevusi või seisundeid, mis on sideaineks molutamise ja mõtlemise vahel, on katalüsaatoriks mõtlemisele. Õigem oleks vist öelda, et need tegevused aitavad segase ja katkematu sisedialoogi sirgu tõmmata, mõtted jutti seada.  Minul näiteks on selliseks tegevuseks duši all käimine. Seal mõtlen tavaliselt pooled maailma mõtted ära. Kohe korralikult mõtlen. Et mida homme tegema peaks, miks mingi asi just nii läks, või siis mõtlen poliitikast, mõnest raamatust, filmist jne jne. Teine sama tugev katalüsaator, mõtlemapanev seisund on Maria Petersoni ja Eva Eensalu plaadi Laulud kuulamine. See oli vist veebruarikuus, mil ühes Ööülikooli saates nende plaadist räägiti. Esmalt müüdi seda vaid Theatrumi kassas, ise käisin sealt ka ostmas. See on selline… õrn, kikivarvule tõstev, puhastav… maailma ilusamakstegev muusika. Katarsiseni viiv muusika. Ja millegipärast, peale paari laulu kuulamist kõlavad järgmised palad juba taustaks, mõtlemisele. Mulle meeldivatel teemadel mõtlemisele. See plaat on mul mp3-dena ka siin arvutis ja telefonis, et kui vaja läheb, siis on kohe hea võtta, igaks juhuks. Eks muusika ole üldse üks võimas asi, ta võib meeli ülendada, närvi ajada, rõõmsaid ja kurbi emotsioone esile kutsuda, aga vot see plaat, see paneb veel ka mõtlema. Kummaline. Ja väga imelik paralleel kahe nii erineva „välise ärritaja“ vahel.

teisipäev, november 08, 2005

Jama

Tundub, et 7 päevane võsasaagimine on minu aruraasukesele hakanud omamoodi saejälge jätma  – eilne unenägu: saagisime Anneliga Viljandis Pärnu mnt surnuaeda lagedaks. Seda mis seal endise Gaasikontori lähedal on, linnast välja minnes paremat kätt. Samade saagidega, milledega me siin Põnniga möllame. Mingi aeg vahetasime veel Anneliga saed ära, üks ei lähe hästi käima, võtsin siis selle enda kätte. Keegi tuli vist ka mögisema, et mis toimub, a saatsime ta minema ja töö läks edasi. Seda et, on vist põhjust muret tunda. Mõni normaalsem aju oleks kindlasti mõnd asjakohasemat und genereerinud, nädal aega kodust ära olnud ja… unes olen oma elukaaslasega surnuaias lageraiet tegemas.

Homme tuleme koju tagasi, loodetavasti ka mõistus.

pühapäev, november 06, 2005

Lõpp paistab

Nii, lõpp on lähedal, piirilipikud võpsiku tagant juba paistsid. Proovin siia ka telefoniga GPS-st tehtud pilti lisada (arvutis olevatest GPS programmidest jäin ju ilma):




C kujuline ala on umbes 1,2 hektarine tegemata ala ja see sussa-vussa on minu tänane trajektoor. Äge. Tore, et GPS-i hommikul taskusse pistsin.

laupäev, november 05, 2005

Inimene õpib kogu elu

Tarkus nr 1: nõud pese enne ära, kui toidujäänused ära jõuavad kuivada. Õhh.

Tarkus nr2: kui elektriradiaator vedada avatud akna alla ja katta ta märgade riietega, siis termostaadil puudub ülevaade õigest temperatuurist – tulemus, see radikas kärssab läbi. Õhh. Eks homme vaatab, ehk antakse uus. Muidu hakkab ju külm ja riideid on elektripliidi praeahjus nadi kuivatada.

Tarkus nr3: novembri esimesel laupäeval on Soomes poed kinni – piima ja mahla tuleb ette varuda. Pagan.

Tarkus nr4: IBM-l on kõvaketta formaatimine ja XP uuesti installimine väga lihtsaks tehtud – läpakas töötab nüüd jälle täitsa kenasti. Oleks siin ka WIFI levi või odavam GPRS MB hind…


Täiendus:
Õliradikas hakkas tööle, ju ta tahtis ikka täielikku mahajahtumist. Bimetallkaitsme sisselülimisest ja pooletunnisest jahutamisest polnud igatahes kasu. Tore.

Vihkan vihma

Tänane päev algas sellega, et üks taksikoer, pikakarvaline ja pruun, tahtis mind ära süüa. Vägahirmus tige oli, õnneks oli koeraomanikel läbi katkematu haukumise ja lõrina minuga raske suhelda, nii et sain peatumata läbi vihma WC ja duširuumi poole silgata. Jah, siin sajab kogu aeg, pealegi, võsas möllates lisandub vihmale veel see vesi, mis võssa pidama on jäänud, ja mõlemal veel on üks soov ja suund – pääseda kraevahele. Ei ole kõige mõnusam. Õhtuti on ikka paras kuivatamine, sauna ei saa ka riideid jätta, siinses motellikeses 20-st toast nii 5-s ehk on inimesed sees ja saun, duzh ja WC kõigile ühine.

Et mul on põlv haige (artroos, vanainimese asi), siis tänane lõuna polnud mitte eemal autos, vaid vihma käes ja vettinud mätastel lösutades – kuid päris mõnus oli. Loll jutt, kuum tee, mõnus väsimus. Põnniga on üldse tore koos tööd ja muid tempe teha.

Ahjaa, ja täna on ju 5. november ja soomlastel mingi suur ja tähtis püha. Keegi vanamees kooberdas võpsikus ringi ja tahtis vene keelt rääkida. Et kui palju ikka teenite ja kust pärit, kelle saag, kus ööbite jne jne. Kõiki asju tahtis teada saada. Tema ise olla 37 aastat Dalsbruki laevatehases töödanud… ja siis, aga miks te ikkagi täna ei puhka? Täna ju niiii suur püha!!! Mh, vihma ladistab, ise oli ta ilma vihmakuueta, märg ja külm, aga muudkui seletab. Vajadus suhelda pidi ikka väga suur olema. Nii, nüüd on aeg sauna jälle minna. Mätastel lösutades ja kuuma teed lürpides ma just sellisest hetkest mõtlesin.

reede, november 04, 2005

Soome ja saun

Et arvutiga on suured jamad, siis mul pole kirjutamiseks tuju olnud. Nüüd aga on, sest  hetk tagasi tulin saunast, külm õlu ja kuum saun… oi ma ei kujuta ette elu ilma saunata!! Ja muideks, olen ju Soomes, Põnniga (väikevend Tarmoga, 20 aastane, vist). Ja siin Dalsbrukis (umbes 180 km Helsingist läänes) olen sellepärast, et Põnnil jäi suvel üks töö siin pooleli. Ta ikka käib siin vahel, talutöid tegemas ja võsa saagimas – aga et nüüd pole tal aega siin Soomes passida, siis tulin talle appi… õhh, võsa saagima! Mõtlesin et mis see nädal ikka ära ei ole, väike füüsiline töö ongi tervisele hea… aga tuhkagi, saag on raske, võsa on tihe, vihma sajab, maa on mägine, põlv on haige jne :-). Hea, et vähemalt nalja saab, ja sauna. Nii, Põnn keedab kartuleid, hakkan nüüd liha praadima. Meie kööginurgakeses.

teisipäev, november 01, 2005

TOM-is hääletatakse

Ma vaatan, et TOM-is leiab mu mõte heakskiitu. Tore. Loodetavasti on sellest kõigest ka kasu. :-)

Elu välismaal?

Olen vahel mõtisklenud, et kuidas oleks elada kusagil välismaal. Ja just minul kui eestlasel. Eestlasi mainin sellepärast, et väikerahvastel on minu arvates suurem vajadus oma rahvust tunnetada, kodumaa pärast muretseda, juurtest teadlik olla. Miks ma nii arvan? Sest meil kõigil, üle kogu rahvuse, on suur osa kultuurist ühine, see ruum, kus sees on I. Linna ja A. Üksküla, see ruum saab otsa seal, kus saab otsa eesti keel ja Eesti riik. Meil on ühised kangelased ja vaenlased, meil on näiteks suvalise teise eestlasega võimalik väga paljust rääkida, rahvus on meile konkreetne mõiste, me oleme oma pisikeses keeleruumis kõik tihedalt üksteise kõrval, kodukant võrdub rahvaga…  Väga võimalik, et ma ajan siin pada, aga mulle isiklikult tundub kõigega Eestis toimuvaga pidevalt kursisolemine kuidagi lausa hädavajalik. Elu ilma Vikerraadiota, ETV-ta ja Päevaleheta? Mhmm. Aga äkki juhtub midagi? Ja väga põnev on meie konnatiigikeses kõigi tähelepanu köitvatele diskussioonidele kaasa elada. Jah, eks kõigega harjub, isegi sellega, et ma ei saa ümbritsevate inimestega Savisaart kiruda. Mõned tuttavad, ja ka vend Vahur räägivad, et Eestisse tagasi nad küll tulla ei taha, ju nad oskavad kohaneda. Mina vist ei oskaks.

esmaspäev, oktoober 31, 2005

Läpakaga hädas

Mõelda vaid, kui paljud inimesed on arvutitega hädas. Esmalt kogutakse raha, siis ostetakse ära, viiakse koju, õpitakse ettevaatlikult uut ja võõrast pereliiget tundma... ja siis algavad jamad. Ja paljudel algavad. Viirused, ussid, draveritega jamad jne. Jah, mul on vedanud, koduarvuti töötab juba... 3 x ptüi, mitu head aastat kenasti, kuid väga paljudel ei ole nii hästi läinud. Ja mis on nende jamade õigustus? Arvutustehnika on keeruline ja kasutajad rumalad? No pagan, siis on toode poolik. Ja me oleme leppinud, et arvutitega ongi jamad normaalsed. Imelik, arvutustehnika on ju laiatarbekaup, selle kasutamine ei tohiks eeldada erialast kõrgharidust.

Olen ka ise vahel mõnel tuttaval käinud arvutit kõbimas, Ad-Aware, Spybot jne asjadega üle käinud, õnneks on foorumid taolist kasulikku inffi täis. Kui asi keerulisem, oma peaga midagi tarka välja ei mõtle ja foorumites kirjeldatud rohud ei aita, siis olen tuima näoga format C teinud. Kasutajale tüütu, aga lollikindel.

Nüüd on mul läpakas, ja vot sellega on jamad majas. Masin pole kuudki vana, aga juba venib nagu tatt, no on risu, ma ütlen. Tulemüür, viirusetõrje, kõik uuendused on peal, ei ole ka midagi kahtlast ise käima lasknud, oh jah. Tegin ka ee.arvutid.vestlus -s ka sellest juttu.

laupäev, oktoober 29, 2005

3 telefonikõnet

Mulle tehti täna üks omapärane pakkumine, mis õhtupoole kujunes sõimuks ja lõpuks ähvarduseks.

Lõuna paiku helistati ja sooviti minu firma nime ära osta. Et hädasti vaja, asutavad uut firmat ja neil logod juba tehtud ja siis alles avastasid, et nimi juba kasutuses,  palusin veidi mõtlemisaega. Selle nime muutmisega on ju igavene mäsu, notari juurde vaja minna, kõik lepingud koostööpartneritega (tõsi, neid on küll vähe) tuleb ümber teha, ja usutavasti seostub mu nimi mõnedele positiivsete kogemustega. Mõne aja pärast helistatakse jälle, et ma võiks ju ikka omale uue nime teha, et mul pole ju seal metsas vahet, ja neil on kiire, täna oleks vastust vaja, lubati ka notariaeg kinni panna ja mulle uued nimekaardid trükkida. Ütlen, et tehke hinnapakkumine, et ma siis ütlen, kuigi, tegelikult pole ma nime müümisest huvitatud. Pakkusid 10 000 krooni. Et toimetasin samal ajal õues puulehtedega, siis vastasin, et andke aega, helistame hiljem. 10 000 krooni… hehh. Et ma olin esimese kõne ajal küsinud e-maili aadressi, no et suhtleme mailitsi, siis toksisin helistaja nime Googlisse… väga värvikas tegelane, pooled artiklid on seotusest Keskerakonnaga ja KE valimisreklaamidega, teine pool seotusest maksupettustega, tankistide kasutamistega jne. No see selleks, aga vaid 10 000 krooni selle mäsu eest, jääb ära. Helistan tagasi, et ma pole kahjuks oma nime loovutamisest huvitatud, et ma ei kruvi siin praegu hinda üles, vaid ma lihtsalt ei soovi praegusest nimest loobuda. MIKS? Lihtsalt ei soovi, see on liialt tülikas ja ma olen seda nime hoidnud. Selle peale saan teada, et tegemist on tüüpilise eestlasliku jonniga, et miks ma tahan neil ees olla, miks ma segan neid, miks ma pean kiusu ajama. See olla põhimõtteline kius. Pealegi, nad on Äriregistrist järgi vaadanud, et mul on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist ja mind ootab nagunii lähiajal ees sundlikvideerimine. Seni pole seda keegi veel avastanud, aga kui avastatakse, on lõpp kiire ja ei ole mingit mõtet jonni ajada. Ütlen, et mu otsus on lõplik. Saan veel ühtteist enda kohta teada ja nii see kõne lõpeb.

Vot siis. Selle teerull-tank-minatulen-naljamehe nime ma siin ära ei maini, nagunii ta siia ei satu ja seega end kaitsta ei saa. Kuid tegu on ilmeka „ärimehe“ mentaliteedinäidisega, silma torkab ahtake maailmapilt, ebaviisakus, võimetus aru saada, et KÕIKE ei saa väikese raha eest, võimetus leppida tõdemusega, et mõned asjad ei ole kättesaadavad.

neljapäev, oktoober 27, 2005

ETV ja Keskerakond

Tõenäoliselt on üsna paljud minuga nõus, kui ma ütlen, et Eestis on 1 vaadatav telekanal, ja see on ETV. Ülejäänu kahe talumine nõuab ikka päris suurt pingutust, õigemini, eeldab… ma ei oskagi öelda, mida. Vist mingisugust kehastumist, kuhugi sukeldumist, millegi ärakaotamist. Näiteks vaadates Ärapanijat ei saa kindlasti paljud saatejuhtide naljadest aru, ja aru ei saa nad sellepärast, et neil on eeltöö tegemata - Õhtulehed, Kroonikad ja veel taolised väljaanded on läbi töötamata. Sama seis on ka nn uudistesaadetega, jällegi on saatest arusaamise eelduseks näiteks mõne teise riigi filminäitleja nimede teadmine – tekib ju küsimus, et miks uudistesaates räägitakse, kuidas mõni välisriigi näitleja oma abikaasast lahutas. Taolisi täiesti mõistetamatuid saateid on neis kahes kanalis teadupärast veel ja veel. Noh, samas, pole ju väga hullu, kui on soov eestikeelset telekanalit jälgida, siis on olemas ETV, ja päris asjaliku programmiga. Siinkohal 10 tugrikut Ilmar Raagile. Veel, Raag on üks neist vähestest aegajalt sõnavõtvast tegelasest, kelle suust ega sulest pole ma veel lolli juttu kuulnud. See minu eelnev jutt võib nüüd vabalt tunduda soovina kuuluda nende nn elitaaride hulka, nagu Raivo Palmaru väita soovib, taipamata, et meil eestlastel pole ju mitte midagi muud televiisorist vaadata. Sest olgem ausad, Kanal 2-s ega TV3-s ei ole ju MITTE ÜHTEGI saadet, mida vaadata võiks soovida. Jõudsingi jutuga meie keskerakondlasest kultuuriministri juurde. Väga kurb oli eile Päevalehte lugeda. Ma ei ole kunagi julgenud unistada, et Pealtnägija, Laulge kaasa ja veel mõned taolised saated võiks ETV-s olemata olla, küll aga tundus ETV olema midagi kindlat ja üsna turvalist. Mida nüüd ette võtta? Prof Marju Lauristin võttis juba sõna, ja sellise autoriteediga tegelased peaks veel ja veel ja veel sõna võtma.

Minu tänane sõnadelimiit sai siinkohal nüüd otsa.

kolmapäev, oktoober 26, 2005

No nüüd tahab küll maja ümber puhuda

Olen Viljandis, ema-isa juures, ja kui see maja oleks mõni tüüpiline ameeriklase kipsmaja, oleksin praegu koos voodi ja läpakaga tõenäoliselt kusagil tikripõõsa all - selline torm on väljas. Ja ega magada ei saaks vist praegugi, jäälaadne asi sajab horisontaalselt vastu akent. 20 m/s on 72 km/h, sellise kiirusega lendavad asjad teevad vastu klaasi korraliku kolinat.

Tegelikult on see mõnus, mõte inimene olemisest, mõte köetud hoonetest ja täis kõhust. Sellisel kellaajal ja ilmaga kipuvad mõtted kuhugi metsa, lagendikule, rappa, kuhugi, kuhu pääseb vaid jala, kus ilm on vaid koos puude ja metsloomadega. Mul on selliseid konkreetseid kohti, kuhu mõttes praegu rännata, päris palju... jaa, just, need on sellised kohad, kus ma olen öise raju ilmaga ise kohal olnud või ilusa ilmaga proovinud ette kujutada praegust ilma.

teisipäev, oktoober 25, 2005

Oh neid autosid

Maru värk. Väikevend räägib vist juba mingi kuu aega ja iga päev autoostust, et Passatist kõrini ja tahab BMW 730-t. Et sellele ei hakanud jõud siiski peale, siis paari päeva eest võttis lõpuks ometi vanemat venda kuulda :-) ja nüüd tahab Audi S6-t. Noh, ma tegelikult rääkisin ikka kogu aeg Quattrost, et neliveoline auto on ikka teistmoodi auto. (erinevatest neliveoskeemidest ma siin ei räägi, neid on väga erinevaid ja suur enamus kahjuks odavad ja poolikud lahendused), ta võttis aga teemat väga tõsiselt. Ja hetkel on Põnn Tallinna poole teel… S6-t vaatama ja ostma, kui auto sobib. Mh, üldjuhul olen ma vist ise selline rahulik, aga S6… selline auto ei saa mitte külmaks jätta. :-) Huvitav, kus ta küll nii kaua on…?

esmaspäev, oktoober 24, 2005

Roosi nimi

Paari aasta eest sattusin mingisugusele Umberto Eco artiklile, siis Akadeemias avaldatud Roosi nime järelkirjale, netis edasi tuhlates muudkui aga kasvas soov tema raamatuid lugeda. Baudolino on igas raamatupoes saadaval, kuid vat selle Roosi nimega hakkas nalja saama. No ei leia mitte kusagilt, mis ma siin ikka topelt üle seletan, sama jutt on siin: link.

Huvitav küll, nüüd mil raamat käes, ei viitsigi nagu kohe lugema hakata. :-) Peaks vist enne need umbes 5 pooleliolevat raamatut lõpuni lugema… Jung, L. Meri, J. Lotman, viimane Akadeemia… Paariks kuuks võik internet rikki minna, saaks kõik kojuostetud ja seni lugemata raamatud läbi lugeda. Samas… netis ju kaa niiiii palju asjalikku lugemist…

PSB

Pet Shop Boys ehk siis Tennant Lowe on enda muusikalise versiooni filmile „Soomuslaev Potjomkin“ lõpuks plaadile pannud ja müüki paisanud. Huvitav, ma ütleks. See et ma sellest siin räägin, tähendab muidugi seda, et PSB suurfänn Anneli ostis selle plaadi loomulikult ka kohe koju. Homme, oi, täna siis vast pigem, peaks selle filmi uue muusikaga üle vaatama, äkki ongi ägedam.

Täna on mingi filmimõtete öö, ma vaatan. Järgmisena võiks PSB Kodanik Kane-le uue muusika kirjutada.

Raha võeti meelsasti vastu!

Rocca Prismale täna mitu plusspunti minu poolt. Prismas EI OLNUD JÄRJEKORDA! Sellist asja ei ole minu silmad enne näinud, et Prismas ei ole kassajärjekorda. Nii et tublid, vähemalt pooled kassad olid täna mehitatud. Kui see nii jääbki, siis ei peagi enam ainult Selveris ja endises Citymarketis käima.

Vaatasin filmi

Kanal 2-s näidati Sõrmuste Isandat. No tore, need kes pole kinno sattunud, said ka ikka ära näha. See, et see film tobedalt pikk on jne, sellest ma ei räägi täna.

Sellistest Oscari ja nn kultusfilmidest (ja mitte ainult filmidest) mõeldes leian ikka ja jälle endas mitmeid erinevaid mõttekihte, või siis hoiakuid. Esimene ja lihtsaim on et oh, peaks ikka ära vaatama, äkki ongi hea. Poolmärkamatult libiseb sellele katteloorina peale mõte, et mida kuradit, jälle mingi haibitud värk, mingi hulluseteema, et just selle filmi „äranägemine“ on loogiline, loomulik ja vältimatu, et mitte mingil põhjusel ei saaks kuulda küsimust „sa polegi seda näinud vä!“ (hüüumärgiga ikka jah). Ja just „äranägemine“ on vältimatu, mitte see, et kas meeldis või kas ka elamus saadi. Hea küll hea küll, ma keeran siin natukene vinti üle. Aga selline kerge jonn tekib mul selliste nn kultusfilmidega küll, „mind juba mingit filmi vaatama ei sunni ega meelita“. Sekundi pärast torkab silma (mõttesse) kolmas kiht, „mis asja, vaatan mida tahan, sellise tobeda jonnimisega võib ju millestki heast ilma jääda, kuidas ma küll nii lapsik saan olla?“. Ja et see, kuidas ja mida haibitakse, see ei lähe ju mulle ometigi korda, selle kära roogin filmi ümbert ju maha, pesen puhtaks, filmi alguses kustutan üleskruvitud ootused (kõik räägivad et nii äge!) ja jonni (kõik räägivad… vot aga mina ei kavatse rääkida!!). Edasi, neljandaks võiks nimetada arutlust, oli nüüd sel siseheitlusel, kui seda nüüd nii nimetada võib, üldse mingit mõtet? Olen ju samas kohas kus 2 sammu tagasi. Milleks nii keerulised mõttekonstruktsioonid siin teleka ees, pult peos?! Täitsa ogar ikka. Ja veel lõpuks, viiendaks, mõne aja pärast kõigi mõttekihtide läbivalgustamine, kõigi eelneva 4 mõttekile projektsioon… kohe päris muigama paneb. Selline elektrikulu ajus ainuüksi sellepärast, et kas vaadata mingit filmi või mitte.

Ja see pole ju veel kõik! Peale äranägemist tuleb see õnnetu filmike veel kuhugi liigitada. Oli ikka hea? Või nõme? Kas liigitamisel lähtuti haibitusest, „teiste hinnagust“? Kui jah, siis millises suunas mina seda filmi hindama kipun, mis märgiga koefitsiendi filmi ümber olnud kära lisab? Ja kui vaatasingi mingi eelneva hoiakuga, kas siis pärast ikka taipan selle eelneva hoiaku, tendentslikkuse ka maha võtta?  Põhimõtteliselt, jah, kihiteema hakkab jälle otsast peale… üsna jabur värk. :-)

laupäev, oktoober 22, 2005

Vihkan suurüritusi

Sel nädalavahetusel on Saaremaal ralli. Iga sellise suurema ürituse, nagu ka kõikvõimalike suurte suviste ajude alkoholis leotamise pidude, jaanipäevade jne päevade korral tekib segadust ikka omajagu. Poed on kaubast tühjemad, (eile oli nt raske tosooli ja väikest kruvikeerajat kaubandusest leida), liiklus on sassis, kõik kohad on politseid täis ja ka lisareise tegevate praamide peale ei mahu ära (Leedol ju niigi raske, irv). Täna mul igatahes vedas, liikuma hakates oli praami väljumiseni täpselt tund aega ja 100 km, ja selle aja jooksul peeti mind veel ka 2 korda kinni. Aga tulema sain, saab vähemalt kruvikeerajaid ja tosooligi osta, kui tuju tuleb.

reede, oktoober 21, 2005

Tööriistast

Täna tahan ma rääkida tööriistadest, no näiteks tolmuimejast ja mutrivõtmest. Tolmu imemine on kahtlemata üks nõme tegevus, nagu ka traktori remontimine. Selle viimasega on veel see jama, et seda ei saa ka edasi lükata, toda esimest võiks minu arvates vahel edasi lükata küll. ( Kahtlemata oleks aga mõlemad tööd veel palju nõmedamad, kui imur oleks logu ja mutrivõtmed veninud. Meie inimesi pidavat Soomes üllatama see, et väga suurt rõhku pannakse seal tööriistadele. Inimene sõidab mitte erilise röögatus-autoga ringi ja riides käib nagu kaltsakas, kuid koht, kus kohe üldse kokku ei hoita, on kõikvõimalikud tööriistad, olgu selleks kasvõi nuga või kirves. Ja õige kaa, (mitte sellepärast et ma ise siin Saaremaal vana Golfirüsaga ringi kärutan, riietusele rõhku ei pane ja üle päeva Würthis tööriistu käin kaemas, et ehk mul on ikka midagi VEEL vaja () ka minu arvates tuleb kõikvõimalikke nõmedaid tegevusi natukenegi meeldivamaks teha. Ja üldse, igasugune töö on ju kordi mõnusam, kui abivahendid on väga head. No mis traktori remont see oleks, kui taskulamp ei põle korralikult, akudrell nöögiks, näpitsad ei haara iga nurgaga ühtlaselt, kruvikeeraja ja mutrivõti oleksid veninud, haamer lendab otsast, meisel on pehme, stopperrõngaste jaoks puuduvad üldse õiged näpitsad… õhh. Tulemuseks on lisaajakulu tööriista enesega maadlemiseks, rikutud poldipead, katkised käed, vale asja tegemisest rikutud tööriistad ja vali sõim. Kuid just sellist nööki näevad nii paljud inimesed, just sellised tööriistad kipuvad nii tihti nende aega ja närve sööma.

Viletsa tööriista koht on prügikastis. Punkt.



teisipäev, oktoober 18, 2005

Sügisöine vaikus

Olen praegu Saaremaal, Viidu külas. Käisin natuke aega tagasi õues, Täielikku Vaikust kuulamas, Vaikust mis on nii suur, sügav, massiivne, kõiketäitev, et ei jõuagi kohe ära kuulata. Peale selle on praegu ka täiskuu, pilvitus taevas. Ja veel see sügise lõhn! Imeline! Ikkagi… see Vaikus… see tundub nii vääramatu ja võimas, kuigi piisab ju mõnest lennukist või koerast, või minust endast et see katki teha. Ju peitub selle Vaikuse vägevuse taga see, et lennuk tuleb ja läheb, koerad ja inimesed samuti, vaikus oli kohal enne meid kõiki, ja tuleb peale inimest, koeri ja lennukeid taas tagasi. Saabub ka siis, kui kõik elav siit millegipärast lahkunud on. Saabub vääramatult.

Idee TOM-i

Mu keskmine vend ostis mõne aja eest auto, Eestist, autopoest, mitte uue, vaid ikka kasutatud. Töllerdasin ise ka asjamehena kaasas ja silma hakkas massiline läbisõidunäitude tagasikerimine (nt 100 000 km sõitnud autol ei saa olla väga kulunud rool, istmed, uksetihendid kuhu autosse siseneja võib pihta minna, veel väiksema läbisõidu puhul pole loogiline, et pidurikettad on mitu mm-t kulunud jne). Jah, ikka ja jälle olen kuulnud siit-sealt, et keritakse hoolega, ja kõige selle kinnituseks muutuski venna müüdava auto odomeetri näit ühes autopoes 186 000-lt 131 000 km-le ja ostetavat autot oli ka vähemalt 100 000 km tagasi keritud (kaasasolnud pabereid uurides oli ühel Saksamaal tehtud ülevaatuse tšekil läbisõit ära märgitud). Need konkreetsed arvud on suhteliselt süütud, aga asi on põhimõttes. Ja sellest sündis mõte selleteemaline ettepanek TOM-i üles panna. Siin ta on: link    

esmaspäev, oktoober 17, 2005

Veel valimistest

K-ainet manustanud ja dopinguteemale vilistanud K-erakond tegi jälle puhta töö. Huvitav, mida peaks nimetatud erakonna liikmed korda saatma, et nende toetajaskond enam ei kasvaks? Mnjah, eks kunagi saame kindlasti seda ka näha. Ja koos sellega joonistub üha selgemini välja indikaator, mis mõõdab eestlase soovi seadusi üle kavaldada, salaja kuhugi mikrofone sättida, soovi mugavalt kellegi teise nutsu omale sebida (papp, see on ju elu mõte) – K-erakonna valija, kes kõiki nimetatud erakonna tempe aktsepteerib, ütleb oma valikuga ju otse välja et käituks ise võimalusel täpselt samuti. Mhmm, nii et sellised me siis olemegi. Üsna sant lugu.    

pühapäev, oktoober 16, 2005

Jahmatus Kristiines

Sain täna Kristiine keskuse keemilises puhastuses šoki – ma ei saanud sõimata!!! Vähe sellest, ma ei kuulnud, et kedagi teist oleks sõimatud. Ennekuulmatu! Väga imelik tunne oli seal leti ääres seista, tavaliselt on ju esimene röögatus see, et „mis te mõtlete et me SELLE pleki ära peseme?“ või „siin on ju lukud ja nööbid, me ei vastuta kui need üles sulavad!“. Hea tuttav, kellega vahel ikka Kristiine keemilises puhastuses saanud elamusi vahetame, rääkis paari päeva eest, kuidas tema ees olijalt jope pleki kohta selgitust nõuti, ja kui vagur inimene mainis, et hoiab käekotti kaenla all ja kott on määrinud, siis röögatati et „mis te kannate siis kotti kaenla all!“. Tänase väga meeldiva kogemuse valguses rohkem sellistest juhtumistest ma siin ei räägi.

Õige ilm jõudis kohale

Lõpuks ometi on sügis end kohale vedanud. Ju sai eelmise suve karmavõlg nüüd tasutud ja minu kauaoodatud külm tuul ja vihm on nüüd kenasti siin, kus ta juba mõnda aega tagasi pidi olema. Mis rõõmu saab olla soojast toast ja autost, kui väljas koledat ilma pole? Ja millal veel on nii palju aega ja põhjust suuri mõtteid mõelda, kui nüüd, tuppasurutuna. Mõnus aeg. Aken ruulib.

laupäev, oktoober 15, 2005

Avastamisrõõm

Väga põnev, siia on võimalik teksti paigutada otse Wordist (vastav plugin tuleb enne instalida), vajuta peale jutu genereerimist vaid nuppu ja kogu moos. Ei pea veebilehitsejat avama, end kuhugi sisse logima jne. Väga kiire ja mugav.

Valimisreklaamidest

Ajakirjanikud annavad üheskoos tuld kõigi erakondade pihta, et valimiskampaaniad keskenduvad ikka ainult ärapanemistele, valimissaated vaid üksteise materdamisele… kõik õige, kuid ma saan sellest ka natukene aru. Meil on siin Eestis nähtus nimega Keskerakond, koos oma segiaetud peadega ja populismi ohvriks langenud suure hulga valijatega. Valijatega, kes tunneb end tõrjutuna, petetuna, ebakindlana, kes otsib maailmas lihtsust ja selgust. Keskerakond on otsustanud sellisele valijale läheneda ilusate valedega, jutuga, mida see valija kuulda soovib, peale selle mängida rahva ees esinedes samuti tõrjutut, tagasikiusatut, et ka sel moel poolehoidu pälvida. Ja see õnnestub neil suurepäraselt! Juhul kui mõni teine erakond soovib samuti sellele samale valijale kuidagi hinge pugeda, siis lasevadki ka nemad latti alla, lootes, et haritum seltskond sellest ka aru saab. Ja nii käibki meedias üks tümitamine, lendu lastakse võimalikult lihtsaid lauseid, lootes, et mõningase mõtlemisvõimega inimene teeb otsuse iseseisva uurimise, mitte labaste telereklaamide põhjal. Oleme vist liiga rumalad demokraatiaks.

neljapäev, oktoober 13, 2005

Püsivust vaja?

Huvitav, et sellist asja siin üleval hoida, on vist üksjagu püsivust vaja? Mhmm.