Eilsel Õhtuülikooli (*) loengul koondas üks vanaproua maailma hädad, majanduskriisist ületarbimiseni, mõiste „kasvatus" alla. Et siis, kasvatus, kasvatus, kasvatus. Mnjaa. Kasvatus, see on aga lapse kujundamine tulevikuks mineviku tõekspidamiste järgi. Mineviku sunniviisiline tulevikku projitseerimine kannab edasi aga ka kõik rumala ja mittearuka. Seda rumalat ja mittearukat on aga meil oi-kui-palju olnud.
Ehk siis, on väärtusi (nt kultuur), milledest tasub ja tuleb kinni hoida, milledele rajada seda nn kasvatust ja enese identiteeti, samas oleks aga rumal kõigesse vanasse takerduda, a'la „alati on nii tehtud ja ka sina pead nii tegema". Ma natuke kardaks neid kasvatajaid.
Tsiteerides Lotmani: parempoolsus idealiseerib vabadust, vasakpoolsus õiglust. Kasvatamine tähendaks aga vabaduse piiramist. See võib meid aga libedale teele viia - kes on see Kasvataja?
(vabaduse ja õigluse puudusteks märkis Lotman vabadusest kasvavat ahnust ja õiglusest sündivat kadedust).
(*) ei, parteilist propagandat ei olnud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar