Sudokut saab lahendada kahel viisil, a) järkjärgult lisades vaid neid numbreid, millede õigsuses 100% kindel saab olla; b) toppama jäädes ja alla andes aegajalt ka huupi numbreid proovida. Esimesel juhul on vead välistatud, edasine lahenduskäik rajaneb raudsel alusel, eelnevale saab baseeruda, juba teadaolevas saab kindel olla. Ka teisel juhul võib meid edu saavutada, kuid võib ka viga sisse lipsata, lahendus võib leidmata jääda.
Sama moodi võib käituda enesele reaalse maailma mõtestamisel, võib tugineda teaduslikult tõestatule ja veel teadmatut mitte täita mitteteaduslikuga (astroloogia jne jamaloogiaga) aga võib ka kiirema ja lihtsama viisi valida ning lüngad juhusliku sisuga täita (mitmesuguste nn alternatiivseteks nimetatud „teadmistega" nt). Kuid fakt on see, et kui üliõpilane mõned loodusteaduslikud distsipliinid juhuslikkusega täidab, ei tohiks selline koolilõpetaja nt elektriliini projekteerida. Ning meie kohus on teha vahet, kes-kuidas oma maailmanägemust on ehitanud, et jamaloogia ei satuks poliitkasse, teedeehitusse, it-sse ja mujale reaalset maailma puudutavasse.
Muidugimõista on humanitaaria kui inimeseloodud maailm teine teema.
2 kommentaari:
teisel teemal, kuidas sa seda kommenteerid?
http://www.informationisbeautiful.net/visualizations/climate-change-deniers-vs-the-consensus/
Aitäh lingi eest! Mis ma oskan kommenteerida, ma ei ole kliimateadlane, tuginen ikka rohkem loogilisemana tunduvatele autoriteetidele (nt õppejõud TTÜ-s, Teaduste Akadeemia).
Senine inimtekkelise CO2-e süüdistamine kliimasoojenemises on minu arvates kõike muud kui veenev olnud.
Aga väga tore, kui asjust räägitakse. Pealegi, ehk jääb CO2-e jutu taustal kõlama olulisem mõte - fossiilsed kütused saavad varsti otsa, hoiame neid kokku!
Postita kommentaar