Öeldakse, et koerad ei unusta lõhnu, mitte kunagi. Nagu nad järelikult ei unusta ka inimesi ega kohti, kus nad viibinud.
Inimesena oli sellest natukene raske aru saada, kuni tänaseni: hommikul tõi tuul maja nurga tagant mürinat ja diislivingu - teadupärast on igal autol ja traktoril oma ja eristatav vingu lõhn - sekundi jooksul jõudis peast läbi käia lugematu arv lõhna-mälupilte, metsavedu T40-ga, kolhoosi ja muud kartulivõtud, kus alati tiiurtas ka mõni T40 jne jne jne. Jah, ja oligi nurga taga T40, ikka sellesama spetsiifilise diislivinguga. Viimati kohtasin sellist aparaati töötavana... 20 aastat tagasi? Ei, valetan, ca 10 aastat tagasi.
Ka inimestel ei lähe lõhnad meelest.
Link T40AM piltidele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar