Ökoloogiline jalajälg ja rumalus

Rumalus on üks jube asi. Rumal ei puhka rumal olemisest, ta on järjepidev. Hea küll, see on paljuski igaühe enda asi, kuidas ta oma elu elab, mida teeb, millest rõõmu tunneb, millised on tema tõed, KUID, keskkonnaalaselt ei saa igaühe enda asi olla, mida ta ette võtab. Inimkond toodab kohutavates kogustes pakendeid, et see kõik ka ise ära osta. Raiskab loodusressursse pakendite tootmiseks, täiendavaks transpordiks, prügilatesse vedamiseks, ladustamiseks või taaskäitlemiseks, ja jälle makstes selle kõik ka ise kinni. Pakendid muutuvad üha uhkemaks, üha suurema osa toote hinnast moodustab pakend. Ja selleks, et lolli tarbijat võrgutada, et pakend toote ümber meelitaks toodet ostma. Ja see pakend töötab vaid paar sekundit, mil loll tarbija lettide vahel kooserdab ja toote korvi tõstab. Ka tooted ise tehakse üha uhkemad ja kirevamad, kuigi see kirevus ei lisa tootele mitte mingisugust lisaväärtust, vaid on jällegi sulaselge loodusressursside, aja ja raha raiskamine. (a’la triibuline hambapasta, kihiline ja kuulikesega nõudepesumasina tablett, meie hilbud, autod jne jne)

Seega, me kõik paigutame päevast päeva oma teenitud raha pakendite kujundamisse, tootmisesse, utiliseerimisse, selle asemel et selle sama raha eest midagi targemat soetada. Ükskõik mida. Kasvõi oma eluaset soojustada, või olla nõus elektri eest rohkem maksma et elektrijaamu vähem keskkonda koormavateks ehitada. Selle raha eest võiks veel näiteks linnatänavaid parandada, et aukudes ei tambitaks bensiinist pärit energiaga autode amortisaatoreid kuumaks – st säästetaks kuni kümmekond % bensiini + purunenud autodele vajalike varuosade tootmine. Ei ole raha, ei ole raha, ja samas taome suure osa oma teenitud rahast lollustesse. Ja teeme suuri lolle ökoloogilisi jalajälgi ja mustame asja eest teist taga loodust. Oh jah.