Sain Rocca Al Mare kaubanduskeskuse ees autosse istuda, kui juurde tuleb tugevasti meigitud tibi, ta olla leedukas, tutvustavat siin Tallinnas mingi riidefirma kaupa, aga et ta peab kohe Leetu tagasi hakkama minema ja tal veel kotitäis riideid üle, et kas ma pole huvitatud. Ajasin vastu, et ma ei tea tekstiilist midagi. Mimm seletas aga vigases vene keeles edasi, et ta kingib need mulle, näitas veel mõnda asja, mingid kampsunid vms, ülejäänud olid kinnistes kilekottides (kokku ehk pea 10 ühikut), hinnasildid peal ja puha, nii 250..400 krooni vahemikus, ma ei viitsinud jageleda, tõstsin siis koti autosse… ja siis, aga tal pole üldse raha et Leetu tagasi jõuda, neile ei maksta vms. Oh jah, tüüpiline nõks, luua potentsiaalse ostjaga personaalne suhe, tulla vastu, olla lahke, isegi KINKIDA, selleks et ostjal tekiks süümetunne mitte ostes, ja et ka koti sülle tagasisurudes justkui veaks müüjat-kinkijat alt.
100 kroonist olla vähe, andsin siis 300 krooni, mõtlesin et jagan sugulaste tuttavate vahel need riided laiali. Anneli kodus uuris neid hilpe, kaltsuka kraam kenasti kilekottidesse pandud ja kilekotid kinni sulatatud. :-) Maru värk. Mõnesaja krooni eest parklates säärast janti korraldada, kilekotte sulatada, hinnasilte vorpida, oh jah, vaesekesed.
2 kommentaari:
jah. on ikka viitsimist küll.
kuid viimasel ajal olen näinud kaubanduskeskuste parklates ka mehi ja naisi kes pakuvad sulle nii käekella kui ka lõhnapudeleid.
ma olen alati öelnud et pole huvi. ükskord mainisin poe turvale et selline asi toimub ja et see häirib poe kliente, turva tõttas kohe hoogsal sammul meest otsima.
mis edasi sai ei viitsinud jälgida.
kaido
Mina pidasin neid mustlasteks. Minul juhtus nii
Postita kommentaar