esmaspäev, aprill 17, 2006

Nepijaht

Aastaid tagasi peeti nepijahti (nepp = metskurvits = Scolopax rusticola) ka kevadel, vesistes lodumetsades, mõnel lagendikukesel, nõks enne päikeseloojangut oli parim aeg. Eriti sooja ja niiske ilmaga. Nepp lendab aeglaselt, loperdades, madalalt, isaslind piiksub ja krooksub. Nii et segametsas kevadõhtuses valjus linnukisas on teda natukene ikka ette kuulda, et nüüd tuleb. Meie saksa jahiterjer Terri õppis mingi aeg ära, millist häält see lind teeb, kelle jahile teda kaasa võeti ja keda ta allalastuna hämaras võpsikus pea alati üles leidis. Nii et meie vaatasime vahel Territ, kes inimesest paremini kevadõhtusest linnulaulust just nepi hääle ära tabas ja läheneva linnu suunas pingsalt vaatas. Isasest nepist veel niipalju, et kui midagi tumedat, mütsi näiteks, visata, laskub nepp seda uudistama (lootes emaslindu kohata), nii sai vahel liiga kaugele jäävat lindu lähemale meelitada.

Ma ei mäleta, kui vana ma olin, kui esimest korda nepijahil püssi kätte sain. 13? 15? Tont teab.  Need olid ühed väga meeldejäävad kevadõhtud. Poisikesele omane hasart, püssiga jahil, niii põnev! Et nr 5 ja 7 haavli padruneid polnud saada, tuli ise laadida. Ka seda tegin ise. Oi see oli püha toiming, sütik tühjale kestale taha lüüa, 2,3 g Sokolit (Vene suitsuta püssirohi), papptropp, vilt, uuesti papp, ja siis 30 g haavleid… ma ei ole padruneid laadinud… vähemalt 10 aastat, ja ise ka üllatusin praegu - need arvud on ikka meeles! Püssirohu kaal sõltus tegelikult rohu partiist, vahel tuli ka 2.1 g panna. (mhmm, või oli 1,9/30 16 kaliibril ja 2.3/35 12 kaliibril… peaks raamatust järgi vaatama). Ka papp-padrunikestasid polnud alati saada, siis tuli kasutada metallkesti, kuid neil oli väikese sütiku sütikupesa, see ei anna aga kuigi palju temperatuuri ega rõhku, suitsuta rohi tahtis vist 100 atm-i, seega tuli vahel suitsuga rohtu kasutada, seda kulus eee… 5 g umbes. Tolle miinus oli see, et teist pauku ei näinud lasta, esimese lasu suits varjutas taeva. :-) Mis tänapäeval viga, too poest mida hing ihkab.


See krooksumine-piiksumine kevadises metsas on mulle siiani midagi hästi helget, muretut, põnevat, hasartset. Ja mõne päeva eest kuulsin sel aastal esimest korda nepi häält.

Kommentaare ei ole: