Eelmise teema jätkuks.
Kas me peaks neid hukka mõistma, kes peale etendust Estonia uksest välja tulevad ja endamisi mõtlevad, et nüüd olen vist küll kultuurne, viitsisin lõpuni olla ja vaheajal õnnestus oma kohalolekut paljudele näidata? Ma arvan et ei peaks. J. Lotman ütles, et kõrgkultuur sünnib ainult sõnnikust (Toropi loeng Ööülikoolis, 35. minutil. Siin sobib veel viidata Lotmani „Kultuur ja plahvatus"-le, nt lk 170 artiklile Kunsti fenomen). Ehk, kõrgkultuur on arenenud massikutluurist, kultuurneolemine eeldab vähemkultuurset vundamenti, tõsise draamatüki juurde liigutakse tõenäoliselt läbi lapsikute komöödiate, tõsise raamatuni läbi lasteraamatute jne. Torop ja Lotman räägivad neist asjust minust tuhat korda paremini. Lugegem neid.
Nii et, las need kultuuri tarbimise motiivid olla erinevad, kelgitagu sõprade ees (ja blogides) käidud/nähtud etendustega, ikka parem kui soovist sõbras kadedust tekitada uus auto või püksid ostetakse. Me kõik oleme ju kogu aeg teel, arengus, me kõik oleme veendunud, et 5 aastat tagasi olime rumalamad, mida rohkem käiakse – nähakse - kogetakse, seda rohkem tekib intertekstuaalseid seoseid, kunstivormid, kultuur muutub sidusamaks. Ja see ongi inimeseks olemise mõte, pürgida vaimsetesse kõrgustesse, ja kogeda vaimseid naudinguid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar