Eile võtsin Stroomi randa Manni „Mario ja võlur"-i kaasa, hea õhuke vihik. Löön raamatukese keset rahvast ja lärmi lahti, ja…, Mann alustab 1926-l aastal Itaalias Forte dei Marmis mere ääres suvitamisest. :-) Kus on tüütult palju hädaldavat, tülitsevat, hõiskavat, laste nimesid karjuvat mitte väga meeldivat keskklassi. Kus on väga palav, kus eredad värvid ja valguse tohutu vool avaldavad nürimeelse muretusega laastavat mõju põhjamaise hinge sügavusele ja keerulisusele (Mann ei salli lõunamaist pinnapealsust ja ütleb selle ka poliitiliselt ebakorrektselt välja, minu enda arvamus jäägu siin välja ütlemata). Kus laste emad oma häältepaelte võimsust demonstreerivad, selle vahega, et sealse Fuggiero asemel oli eile röögitavaks Jegor, kes vist, tõsi, ei olnud nii kohutav vaimne koletis kui see 1926 aasta kasvatamatu poisijõmpsikas. Ja Stroomis ei tehtud Mannile Itaalia riigi au ja väärikuse teotamise eest 50 liiri trahvi, selle näol, et ta 8 aastane tütar korraks supelkostüümi seljast võttis ja alasti olles selle vees liivast puhtaks loputas, meil nii väikeste laste alastus õnneks nii kohtav ja riigi alustugesid raputav kuritegu ei ole.
Ja veel, nii nagu raamatus, kattus ka Tallinna taevas eile õhtupoole pilvedega. :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar