Sirje küsib, kes on kultuurne?
Edevus (selles mõistes sisaldub jah veendumus, et puhas kuld pudeneb mu klaviatuurilt :-) ei anna olla ja panen sinnakirjutatud mõttelataka ka siia: (sõna latakas ehk õigustab veidi ühe ja sama teksti kahte kohta paigutamist) (jaajaa, sulud on saadanast)
Kui kultuurse inimese defineerimisega hätta jääda, võiks ju ebakultuurset inimest kirjeldada, ja need kes välja jäävad, ongi kultuursed. :-)
Selle kohaga, kus Sa kultuursust sisutühjaks nimetad, ei tahaks ma nõus olla. Inimene, kes läheb balletti vaatama ainult sel põhjusel, et sealt elamust, katarsist, meeleliigutust, kikivarvultunnet, aja seiskumist, täielikku kaasahaaratust leida, teda võiks ju ikkagi kultuurseks nimetada. Miks kuuluvuse pärast ooperisse mineja või Meie Mehe kuulaja kultuurne ei ole? Sest põhjuseks ei ole Elamus vaid just, enesele fassaadi loomine, ehk siis, väidan, et küsimus on oskuses kogeda Elamust, kultuurne on inimene, kes oskab, on valmis, on õppinud kellegi looja loomingut nautima. Loomingus/teoses nüansse tabama, seoseid leidma, ala-, kõrval-, paralleelliine märkama, mitteöeldut või ütlematajäetut taipama, suudab ka ise loojana mõelda ja tabab neid pingeid, mis loojas võis olla, oskab märgata õhkuvisatud küsimusi, oskab kehastuda näiteks lavastajaks, kes on 100 aastat tagasi kirjutatut lavastamas, kes jääks ise nt Keisri hullu lavastamisega hätta ja otsib, jälgib lavastaja/lavakunstniku mõtet. Jah, siin on nüüd paras ports ülbust, on neid, kes oskavad, taipavad Mahleri 8. sümfooniaga kaasa resoneeruda, nii et ihukarvad püsti, kes aplodeerimist vihkavalt ja juhmilt-uimasena end peale kontserti istmelt püsti ajavad. Julgen väita, et sellist elamust ei ole Meie Mehe kontserdilt võimalik saada. Nagu ei ole võimalik võrrelda mõnd sopakat nt Thomas Manniga. Ühel juhul ei ole mõtlemise instrumenti põhimõtteliselt vaja, teisel juhul tuleb vaeva näha, peenstruktuursetes mõtteühikutes mõelda, loetus tunda ära elu, nüansse ja situatsioone, mida ise ei ole osanud seni sõnadesse vormida (vähese mõtteoskuse = keeleoskuse tõttu), paigutada sisedialoogis teiseks osapooleks keegi, kes on meist palju targem, kellelt on palju õppida, kes korrastab meie mõtteid, toob nähtavale midagi, mida me seni pole märganud, kes esitab meile mõtlema ärgitavaid küsimusi, kes annavad meile julgust areldi arvatud arvamusi selgemaks kujundada. Nt Hesse Klaaspärlimäng oli minu puhul selline raamat, et… raamatut käest pannes ei raatsinud rääkida. Eks jah, millegi kogemine eeldab häälestust, ja eks see ole paljuski juhuse asi, aasta varem või hiljem sama raamatut lugedes oleks elamus kindlasti erinev.
Oi, kaldusin nüüd teemast väga kõrvale, ehk siis, kultuursust sisutühjaks nimetades teeksime loojatele ja meist palju kultuursematele inimestele liiga. Kui me nad kultuuriskaalal Meie Mehe röga kuulajatega ühte puntki paigutame.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar