Semiootikud pakuvad kultuurile sadakond definitsiooni. St ju seda polegi võimalik defineerida. Sirjele kommentaaride kirjutamine sundis mind sel teemal rohkem mõtlema ja seal avastasin enese jaoks, et selliseid üheselt mittemõistetavaid, ebamääraseid, kuid samas suuri ja olulisi mõisteid on väga palju, nagu näiteks armastus ja ilu, aga ka laiskus, haruldus, ideoloogia, tarkus, kavalus jne jne, mõisted, millede kohta saaks küsida „kui". See, et neid mõisteid ei saa üheselt defineerida ja mõõta, on vast rohkem keele probleem kui nende mõistete probleem. Ja see ei pisenda neid.
2 kommentaari:
tegelikult näitavad need sada definitsiooni, et kultuuri saab kyll määratleda. väga hästi saab määratleda ja seda tulebki teha, kui keegi (sh sa ise) seda mõistet kasutab. muidu ei tea ise ka, millest räägitakse. see n-ö "kultuuriministeeriumi ja kultuurkapitali kultuur" on yks kindel tõug kultuuri, mida Eesti riik toetab nii hästi-halvasti, kui suudab. ja selle täpsemat määratlust tuleb taga otsida riigi normatiivaktidest, kus see on kahtlemata ysna korralikult kirjas.
"kultuurne inimene" on vene pruugist ja tähendab inimest, kes kahe jalaga vetsupoti otsa ei roni, kui suurt häda tegema läheb. kes maha ei sylita. kes naistest-lastest yle ei jookse, kui trolli peale läheb. (nii laiaks võikski selle määratluse jätta, sest iga järgnev nõue tõmbab kultuursete inimeste ringi kitsamaks.) yldiselt peaks kehtima seaduspära, et kui eestlane tarvitab - näiteks teise eestlase korralekutsumiseks - sõimusõnana sõna "venelane" või võrdlust "nagu venelane", tuleks seda vene keelde tõlkida sõnadega "mittekultuurne inimene".
Huvitav, millisena kujutletakse kultuurset inimest ette nt Saksamaal, Inglismaal, täna, 100 aastat tagasi, 100 aasta pärast? Eks ta üks ujuv mõiste ole.
Postita kommentaar