Eelmise teema jätkuks. Kõikvõimalikke inimesi õnnelikeks tegevaid õpetusi ja teooriaid ei peaks loomulikult maha tegema/ära keelama. Seni kuni need teooriad kedagi teist õnnetumaks/vaesemaks ei tee või ebameeldivusi ei põhjusta. Meil on siin usuvabadus.
Kuid kas me peame alati ja kõikjal ja igal tingimusel heaks kiitma neid ülevalt-alla emalikõpetavaid, mitteteadjate manduvusest kahetsevaid pilke, eelmistel evolutsioonitasemetel, mittetaibanute, Tõe juurde mittepöördunute, rumalusest Looduse Häälte/Universumi Vibratsioonide mahasurunute, taipamatuses siplevate ja sellepärast õnnetute mõttetute tavainimeste haletsemist? Või peaks küsima, et ega taoliste raadiosse tikkuvate vaimlejate puhul ei ole tegemist psühholoogilise probleemiga, liialt tugeva ettekujutusvõimega, sooviga läbi oma teooria end eriliseks pidada?
Mitte mingil juhul ei tohi tule ja mõõgaga käsukorras kedagi midagi uskuma panna, eks. Samuti ei saa ju ka heaks kiita alusetute, mittetoimivate, tõestamatute ja väärate õpetuste levitamist, sealjuures kinnitades, et nt horoskoobis väidetu kuidagigi tõele vastab. Me kõik suudaks absurdseid teooriaid välja mõelda, ja neid, kes meie teooriat kritiseerivad, korrata ja tõestada soovivad, selle universaalsuses kahtlevad, kretiinseteks skeptikuteks sõimata.
Või siis laste vaktsineerimistest loobuvad lapsevanemad. Kas on ikka õige tolereerida valedel põhinevaid hirme? Mina arvan, et taolisi valesid ei tohiks levitada, tuleks viidata teaduslikele tõestustele, st laste tervist ohtuseadvaid uskumisi tuleks teaduslike meetoditega justnimelt rünnata, alusetuid hirme maha võtta. (ja juba taaslevivadki Euroopas mitmesugused vaktsineeritavad haigused). Või võtame religioonid, mis keelavad vereülekanded või kondoomide kasutamise. Taolised vääruskumused ja -teooriad on ju eluohtlikud ja lisakannatusi põhjustavad. Ehk siis, taoliste ohtlikke rumaluste levitamist ei tohiks mingil juhul toetada vaid tuleks ründavalt kritiseerida. Et hoida ära segadusse sattunud inimeste kannatusi, hädasid, mida põhjustavad kellegi poolt kunagi väljamõeldud, luuludena nähtud või pahatahtlikkusest levitatavad valed.
Ja siit küsimus, kuhu tõmmata piir, milliseid mitteteaduslikke teooriaid tolereerida ja milliseid kritiseerida? (eelmises lõigus loetletuid tuleks kõiki ju kindlasti kritiseerida, või mis?)
4 kommentaari:
võibolla sinna et täiskasvanud inimene võib oma kehaga teha mida tahab, kuid lapse suhtes ei peaks tal olema täielikku otsustusõigust?
mina suhtun ka skeptikutesse skeptiliselt (skeptik.ee), kuna neil puudub positiivne programm. ollakse millegi vastu, mitte millegi poolt.
Viimane lause on ilmselge tõe väänamine ja suisa valetamine.
Skeptikud on terve mõistusega lähenemise poolt, mittehämamise poolt, tõerääkimise poolt.
mis raadiosaadetesse ja kirjutavasse meediuasse puutub, siis muuhulgas on ajakirjanduse üks funktsioon ka uusi ideid ja mõtteviise TUTVUSTAV, s.t. mina isiklikult ei ole otseselt vastu sellele, kui indigo-lastest või muust voodoo-st räägitakse. küsimus on rohkem selles, KUIDAS seda tutvustamist teha. kui vormis 'näe, nii mõeldakse ja arvatakse, argumendid on sellised', on see ju kena. maailmapilti avardav ja puha - selles mõttes, et saab teada, mida inimesed mõtlevad, sellega ei pea ju sugugi NÕUS olema. mulle meeldib näiteks lugeda ka paberitega skisofreenikute kirjeldusi oma kogemustest jne... sest et mulle meeldib teada, mida nad kogevad. subjektiivselt :). ja ka teada, mis seda kõike põhjustab - teaduse järgi jne ehk siis objektiivselt.
aga tõesti - kui see voodoo asi antakse edasi vormis 'nii on', siis ajab küll kananaha ihule.
Jah, näiteks üks hea tutvustav saatesari on Klassikaraadios, Usu jõud. Neutraalne ja räägitakse stiilis "on selliseid uskumusi ja tehakse nii ja naa", väga huvitav ja õpetlik.
Kuid kas pole ka aktsepteeritaval tutvustamisel kusagil piir? Ekstreemsuste, vägivaldsete rõveduste vms tutvustamine võib äkki kellelegi ideede nappuses vaevlevale tegelasele juhisteks saada? Kas meedias peab KÕIGEST rääkima. Ja kui ETV-s või Klassikaraadios räägitakse indigolastest, siis ma väga sooviks, et saates osaleks ka keegi teadusmaailma esindajatest. Kui räägitakse vaktsineerimiste vastasusest, siis oleks kõrval keegi vastava ala spetsialist, kes faktidega ja statistikaga hirmud maha võtaks. Muidu juhtub nii, et raadios räägitakse, telekas näidatakse, lehes kirjutatakse, netis arutatakse - noh, "ju on siis mingi tõepõhi all". Ja laps jääbki vaktsineerimata, tervist ohustavad dieedid saavad järgi proovitud jne. Tsenseerimine kui selline oleks hukatuslik tee, kuid toimetustes võiks filter olla, juhul kui väga kaheldava väärtusega teooriatest rääkida, olgu alati lisatud mõne teadlase arvamus. Ma ei usu, et ülikoolid pole nõus vastama.
Postita kommentaar