Mõistus võidab: Saksamaa tuumajaamad jätkavad tööd plaanitust kauem

Mõistus võidab: Saksamaa tuumajaamad jätkavad tööd plaanitust kauem.

Rootslased näitasid teed. :-)

10 kiiruga kribatud käsku energia kokkuhoiuks

Erik Puura rääkis teadus.ee suvekoolis oma ettekandes „Kui säästlik on säästev?” vajadusest inimesi harida säästmise teemadel. Jah, meedia kajastab aegajalt üksikuid spetsiifilisi uuringuid, mis aga ei loo üldpilti, vajaka jääb üldistavatest siduvatest tõdedest (jah, reaalteadustes on tõde olemas). Ning jah, maised teemad võivad näida tühised ja kõrgemates humanitaarsfäärides hõljumine võib tunduda intellektuaalsem, kuid see labane maine maailm on siiski elu alus – toidu ja energiata sureme koos kõrgete väärtustega. Seega, on alus-põhi-teemasid, mida me kõik peaksime mingil määral valdama – ehk siis, peame endid harima.

Keegi autoriteet (teadusmaailmas) võiks sõnastada nt kümnele käsule sarnanevat, igapäevaelus ettetulevat valikut, no nt sellised seisukohad:

- kui Sul on vaba raha, soojusta kõigepealt oma maja/korterit, pane vajadusel uued aknad ja välisuksed;

- ära raiska mõttetult – suvel kui kütta pole vaja, ära keeda tassi tee tarvis 2 liitrit vett, ära põleta kütteperioodivälisel ajal mõttetult valgusteid, käita telekat jne jne;

- eelista välismaisele pudeliveele kohalikku, Eesti vett, veel parem, joo kraanist, võta kraanivesi pudeliga kaasa;

- üldse, eelista lähedaltoodetud-kasvatatud kaupa (et transporti vähendada);

- ära tallu ilmaaegu auto gaasipedaalil – hoiad kütust ja piduriklotse/rehve kokku (jah, nafta saab varsti ka tegelikult otsa);

- säti oma elu nii, et ei peaks kogu aeg autoga sõitma – linnas tööl käies ela linnas. Käi jala;

- ära kima lennukitega mööda maakera ringi, kui just vaja pole (muidugi, puhata on ka vaja);

- ära osta odavat ja kohe katkiminevat kraami – prügimäed on niigi sodi täis, ja mida rohkem rämpsu ostad, seda rohkem juurde toodetakse;

- äraleierdatud väheoluline kotiteema - eelista paberkotile kilekotti (kui seda mitu korda kasutad), veel parem, kasuta riidekotti;

- ole arukas, huvitu reaalteadustest – et sa ei jookseks (planeedipäästjate) hullustega kaasa.

Selliste seisukohtadele võiks lisada veel nn kaalu, nii umbes, nt et kile- ja paberkottidega jauramise asemel soojusta maja – viimane on siin põhjamaal sadu korda olulisem teema. Kui eelnevaid valikuid talupojamõistusega kombineerides 5% kütuseid kokku hoiaksime, oleks see suurepärane tulemus – kõik see hüsteeriline kisa CO2 ümber, selle veeldamise plaanide jne hullumeelsuste asemel tehkem lihtsalt targemaid igapäevaseid otsuseid. Oleks väga kurb, kui keegi üritab teadlikult midagi kokku hoida, kuid teeb süstemaatiliselt valeotsuseid.

Kommentaar Epu blogisse

Kommentaar Epu blogisse:

Palju räägitakse sellest, kui palju saaks tuulikutega elektriENERGIAT (võimsus x aeg) toota. Ja kui palju juba toodetakse. Ehk siis, üks asi on stohhastiline tuuliku võimsus ajateljel ja selle integraal (stohhastilise "võimsusgraafiku" alla jääv pindala), teine ja olulisem asi on see, millal see võimsus saadav on, millal tarbija seda võimsust vajab, kuidas need võimsusttootvad üksused siduda, kuidas tarbija tarbitav võimsus elektrijaamade vahel jagada, kes katab võimalikud tekkivad puudujäägid.

 

Tarbija dikteerib tootmise, elektri tootja peab igal sekundil täpselt tarbimist jälgima. Kui (generaatori) võlli ühes otsas on tarbija oma muutliku meelega, ööpäevaselt ja aastaajalt kõikuva tarbimisvajadusega, siis võlli ringiajaja ehk tootja peab igal ajahetkel tarbija nõudmisi rahuldama, võlli täpselt ettenähtud kiirusega ringi ajama (50 Hz = 3000 p/min). Kui me võtame seda täpselt ettenähtud kiirusega pöörlevat võlli appi keerutama mõne ebastabiilse tüübi, kes vahel aitab, vahel ei aita, siis ei ole temast kuigi palju kasu. Juhul kui seadus kohustab kogu tuuleenergia kokku ostma, siis see tähendab, et sellevõrra vähem toodavad põlevkivielektrijaamad, kuid ei tähenda, et ka põlevkivi vähem kuluks – põlevkivielektrijaam peab olema igal hetkel valmis kaduvat tuulevõimsust kompenseerima. Kui me ütleme, et Taani toodab 15 % oma tarbitavast elektrist tuulega, siis tegelikult pole neil selle tuulega midagi peale hakata, tuul ei sobi nende kivisöeelektrijaamadega kokku. Sellepärast nad müüvadki kogu tuuleenergia odavalt Norrale, kus hüdroelektrijaamadega tuult siluda suudetakse. Sellepärast ongi Taanis kivisöe tarbimine aina suurenenud, vaatamata suurele hulgale tuuleparkidele.

 

Sama lugu on ka tuulikute koguvõimsusega, me võime siia Eestisse üles panna ka 1000 MW tuulikuid, kuid selle 1 GW-i saame me kätte vaid siis, kui kogu riigis puhub tugev tuul. St meil peab olema mingisugune tootja, mis on samuti 1 GW ja mis on valmis koheselt elektrit tootma, juhul kui tuul vaibub. Ja suurenergeetikas ei ole võimalik millelegi lootmine, et ehk tuul ei vaibu, kuidagi ikka saab, peab saama jne.

 

Ehk siis, kW-l ja kWh-l on veel teine mõõde – õigeaegne kättesaadavus.

Füüsikast. Kütmisest. kW-dest.

Kuidagi kahju oleks pikki kommentaare siia oma lehekesele mitte üles panna. Enda genereeritud (kõneleb energeetik :-) teksti õigused kuuluvad ju mulle, nii et olgu viimane kommentaar ka siin:

 

Suurema pindalaga küttekeha on jah, sellepärast arukam, et sama võimsuse  (või ka energia = võimsus x aeg) eraldamiseks on küttekeha pinna temperatuur madalam. Suhteliselt jaheda õliradiaatori pinnal ei hakka tolm kõrbema, inimesed ei kõrveta end ära ja radiaatori lähedal olevatel inimestel pole soojuskiirgusest tulenevalt palav (sellest räägib taas Wieni nihkeseadus). Kuid kui me füüsikaliselt läheneme, siis veelkord, :-) ideaaljuhul võime me toasooja hoidmiseks 1 kW-se soojusliku võimsuse tuppa sisestada läbi ühe 1 cm pikkuse kaarleegi (plasmapallikese) või 50 m2-se leige põranda. Jah, küttekeha võiks olla võimalikult madalal, et konvektsioon (temperatuuride erinevusest tingitud õhu liikumine) segaks õhku kogu ruumi ulatuses, et toa nurgas oleks sama soe, kui mujal.

 

Muide, ma olen 1 kW-sel prožektoril suppi keetnud, pott peale ja pliit nagu pliit ikka.

 

Ehk siis, kui meil on ühes toas kilovatine hõõglamp ja teises kilovatine elektriradikas, siis mõlemad tarbivad sama palju elektrit, mõlemat seadet läbib vool 4,35 A, mõlema seadme võimsus on 230V * 4,35A = 1000W. Mõlema seadme aktiivtakistus töötemperatuuril on 53 oomi, mõlemas seadmes olev „traat" edastab seadme korpusele võrdse koguse soojuslikku võimsust. Nad mõlemad tarbivad 1 kW, ja et nad maha ei põleks, üles ei sulaks, ei aurustuks, peavad nad sama suure koguse võimsust ka keskkonda edastama. Juhul kui radikas kaalub nt 10 kg ja hõõglamp 0,1 kg, siis ega muud vahet ei ole, kui hõõglamp edastab kogu elektriliselt tarbitud võimsuse pea hetkeliselt, suurema soojusmahutavusega küttekeha kütab viitega, peale sisselülitamist kulub mingi aeg soojenemiseni, peale väljalülitamist saame aga selle algseks soojendamiseks kulunud energia jälle kätte. Radiaatori pind on jahe, kuna pindala on suur, hõõglamp on tulikuum, kuna pindala on suur, peabki suur olema, muidu ei suudaks ta tarbitud elektrilist võimsust soojusena keskkonda üle anda ja lamp sulaks/aurustuks ära. Kuid mõlemad annavad tuppa võrdse koguse võimsust/energiat (lambilt lahkub osa tarbitud võimusest nähtava valgusena, see aga neeldub ja muundub soojuseks seintel/mööblil).

 

Jaa muidugi, elektriga ei ole meil kuigi arukas kütta, elektrijaamas ahju aetud põlevkivist jõuab elektriküttega tuppa vähevõitu soojust kohale. Selle juures ärme aga unusta, et ka keskküttesüsteemis esinevad arvestatavad kaod, nagu ka ahju kasutegur ei ole 100% (keskmisel ahjul on see väidetavalt nii 50% ringis). Minul näiteks on korteris sellised keskkütte radiaatorite regulaatorid, mis hoiavad toas ühtlast temperatuuri. Seega, olen ka katsetamata veendunud, et kui ma elutoas keevitan, trollibussi mootorit käitan, prožektoreid põletan (valgusvihu seinale keeran, mitte ei küta akna kaudu vastasmaja seina), siis need kW-d, mida ma läbi nende tuppa toon, siis sellevõrra tarbin vähem keskküttesooja. Eks muidugi, kui ma nt 10 kW prožektoreid põlema panen, tõuseb toas temperatuur a'la 40 kraadini, temperatuuride erinevus ühel pool (toas) ja teiselpool (õues) seina, ehk delta T suureneb, mis tähendab, et suurema temperatuurigradiendi tõttu suureneb õue lahkuvate džaulide hulk, kõik need 10 kW lahkuvad rõõmsalt väliskeskkonda… ehk siis, selleks et -10 kraadise ilmaga oleks toas 20 kraadi, tuleb sellise temperatuuride tasakaalu hoidmiseks tuppa lisada igas ajaühikus kogus x soojusenergiat.

 

Muide, tavaliselt ei ole meil valgusteid nii palju, et ainult nendega suudaksime tube soojana hoida, st lisaks valgustusele on meil ka muid, tavalisi küttekehi, need paiknevad aga põranda lähedal, tavaliselt akna all, et aknast tulev (raske) külm õhk põrandale ei saaks „kukkuda", st konvektsiooni eest hoolitseb ikka ka tavaküttesüsteem, valgustite soojus ei jää lae alla päris seisma. Valgustite soojusliku võimsuse hüppelisust reguleerib moodne küttesüsteem.

 

Olgu lisatud, et toasooja ei jahuta maha miski muu, kui maja välisseinad, kurja juur on seinte hea soojusjuhtivus/halb soojapidavus, tuppa toodud soojusenergia „pääseb" kergesti õue.

 

Linke kliimasoojenematusest

Paaril viimasel päeval olen mitu kommentaari http://puhaselu.blogspot.com/ lehele kirjutanud. Nt siia ja siia.

 

Otsides kunagiloetud linke, sattusin sellele lehele:

http://www.climatesceptics.com.au/climate-change.html, sealsed viitamised tuleks mingi aeg (taas) üle vaadata.

 

http://puhaselu.blogspot.com/

Sattusin sellisele lehele nagu http://puhaselu.blogspot.com/, tore lugemine, hea, et halli argieluüleselt mõeldakse. Loodetavasti ei pahanda lehe autor minu kommentaaride peale, mis tõsi, nii mõnestki osas lehel kirjutatuga oponeerib.

 

CO2 tonnide ja moolide vahekord

Teaduslikes artiklites räägitakse CO2 emissioonide puhul moolidest. Olgu siin viidatud spikrile, CO2 tonnide ja moolide vahekorrale.

Muinasjutt elektri tootmisest ja tarbimisest

Võtame härja, sellise 1000 kg-se, paneme ta puuri, puuri tõstame vankrile, võtame 1000 taksikoera, rakendame nad kõik paelaga vankri ette ja laseme täpselt määratletud kiirusel härga mäe otsa vedada. Härg oleks summeeritud elektritarbimine, taksikoerad oleksid väiksed elektrijaamad, paelad oleksid elektriliinid tarbijate ja tootjate vahel, täpne vedamise kiirus elektri sagedus, mis meie mail on 50 Hz, täpselt sellist sagedust nõuavad meie elektritarbijad.

 

Tarbimine muutub igal ajahetkel, st härg kas mürgeldab puuris või muutub lõputu mäe tõusunurk. Väikeseid takse on tore vaadata ja lärmi ja lusti on palju, aga kahtlane, kas nad endast 1000 korda raksemat koormat, mitte absoluutselt jäikade nööridega täpselt etteantud kiirusega vedada suudavad, härja mürgeldamist siluda suudavad. Ja seda olukorras, kus koerad üksteist ei näe, kus võib tekkida olukord, kus kõik rapsivad täiega, igaühe kiirus muutub pidevalt veidi, aga mitte koordineeritult. Ja seda kõike ka juhul, kui mõni koer rivist välja langeb. See oli nüüd selline elektri tootmise mudel, mille poole minu arvates nn alternatiivenergeetika pooldajad liiguvad.

 

Praegu näeb härja vedamine välja teisiti. Härga veavad 5..6 hobust (1000 MW-st koormat veavad 200 MW-sed generaatorid, mitte 1 MW-sed tuulikud) hobuste ja koorma vahel on tugevad ühendused (elektrijaama ja suurte tarbijate vahel mitmekordselt dubleeritud liinid), ja siis on veel rida taksikoeri (nt tuulikuid), kes vahel aitavad hobuseid, vahel ei aita. Kui aitavad, on tore, kui ei aita, saab koorem ikkagi täpselt õige kiirusega veetud. Tõsi, lisaks 5-le vedavale hobusele käib koorma kõrval alati veel 1 reservhobune, suurima tootva üksuse jagu reservi. Ja seda hoolimata sellest, kas väikesed ebatöökindlad jaamad aitavad või mitte. Mitte mingil juhul ei tohi tekkida olukorda, kus rakend ei jaksa enam vedada, kiirus alaneb (=jääb seisma, = veereb mäest alla). Seda tralli vaadates võiks küsida, kes need penid siia sokutas? Lärmi ja toredust on palju, tolku aga vähevõitu. Ikka on vaja 6 hobust.

 

Mida me vankri kergendamiseks teha saame? Härga rahustada, elektritarbimise ööpäevast koormusgraafikut siluda, ööpäevast tarbimist ühtlustada. nt. öösiti pesu pesta.

 

Vajame elektrit 31 536 000 sekundit aastas

Bio-, päikese- jne roheline energeetika on omas nišis, nt koostootmisjaamadena kohalikus mastaabis väga toredad, kuid mööngem, et me soovime, õigemini vajame elektrit igal ajahetkel. 31 536 000 sekundit aastas. St suurenergeetika on midagi muud kui kogum pisikesi elektrijaamakesi, mis jõudumööda elektrit müüvad, no kui tuju tuleb ja tootmine välja tuleb, tuult või päikest on. Energiasüsteemis on vaja hoida sagedust, koordineerida tootmist, igal ajahetkel toota nii palju elektrit, kui tarbijad tarbivad. On vaja tagada reservide olemasolu n-1 (n-2). Võimsuse defitsiiti jäämine, sageduse kukkumine ehk energiasüsteemi kokkukukkumine (kümneteks)tundideks on tänapäeval võrreldav looduskatastroofiga. Senine energiasüsteemide väga kõrge töökindlus, stabiilne ja õige sagedus nõuab suuri elektrijaamu, nt meie (Venemaa) sagedust hoiavad suured Venemaa hüdroelektrijaamad, elektrijaamad, millede talitlus on ennustatav ja kõrge töökindlusega. Samuti vajavad väikesed jaamad suurtele „toetumist", et nad omavahel võnkuma ei hakkaks, omavahel pidevalt võimsust ümber ei jagaks, üksteisele mitte vastu ei töötaks, et ülekandeliinides ei tekiks pulsseeruvaid ülekoormusi.

 

Juhul kui Venemaa energiasüsteem kokku kukub, kui me suurtest sagedust hoidvatest jaamadest ilma jääme, eraldub Eesti elektrisüsteem (49,4 Hz juures? Ei mäleta) automaatika abiga Venemaast, sagedust jäävad hoidma Narva elektrijaamad. Tõsi, kui me ise peame sagedust hoidma, kui meil ei ole vahetusvõimsusi võtta, st peame igal ajahetkel hoidma suurima tootva üksuse jagu kuuma reservi (suurenergeetikas ei saa lubada olukorda „ehk ei juhtu midagi, katsume mingi aeg ilma reservita hakkama saada") tähendab see meile üksjagu ebaefektiivsemaid režiime, suuremat kütusekulu, kuid tarbija saab toidetud, meie elektrijaamad ja tarbijad ei jää seisma/toiteta.

Erik Puura tuumaenergeetikast

Erik Puura tuumaenergeetikast. Hakkasin kommentaari kirjutama, kuid sellest sai rohkem kui A4 lk – panen osa juttu siia homme-ülehomme jupiti üles.

 

Pannes Eesti elektritarbimise koormusgraafikusse „klotsi" nimega tuumajaam, st kui soovime osa ööpäevaselt ja aastaajati muutuva koormuse katta mittereguleeritava üksusega (tuumajaamaga), siis sellega paneme põlevkivi (või ka kivisöe) elektrijaamad veelgi keerulisemasse režiimi tööle, nende kasutegur langeks veelgi. Ütleme et Eesti suvine öine koormus on 400 MW, kui meil oleks nt 400 MW-ne tuumajaam, siis tähendaks see Narvas jaamade seiskamist – plokkide, millede seiskamine vältab tunde, millede käivitamine vältab ööpäev, vägaväga kohmakate ja aeglaselt sisse-välja lülitavate agregaatide seiskamist. Ehk siis, põlevkivienergeetika ei sobi kokku tuumaenergeetikaga. Mittereguleeritavad tuumajaamad tahavad muutuva koormusgraafiku kompenseerimiseks kõrvale hästi reguleeritavaid tootvaid üksuseid, parimaks on veehoidlaga hüdroenergia.

Unustame põlevkivienergeetika ära, laseme sellest taagast ükskord ometi lahti? Küsiksin vastu, mida me siis asemele valime? Millal valime? Kuidas uuele valikule üle läheme? Ja miks me peaks põlevkivist loobuma? Jah, vastuseks on EL energeetikapoliitika, poliitika, mis lähtub minu arvates põhjendamatust veendumusest, et inimtekkeline CO2 emissioon muudab planeet Maa kliimat.

 

 

Inimene vs Päike. Energeetikast

Olen kuulnud arvamust, et kliimasoojenemisse annab panuse ka lihtlabane kütuste põletamisel eralduv soojus. Akadeemik Enn Mellikov: Kuue minuti jooksul jõuab päikeselt maale energiahulk, mis ületab inimkonna poolt kogu tema olemasolu jooksul kunstlikult toodetud energia hulga.

Ehk siis, härrased ja prouased, kirjutagem endile arve lahti, palun hoomakem mastaape, süstematiseerigem suurusi, rääkigem asjast.

Päikese ja tuumalennukeist

Marek Tihhonov viitab päikeselennukile. Külma sõja ajal uurisid nii USA kui ka NSVL tuumalennukite ehitamise võimalikkust, õigemini, vist ka ehitasid mõned valmis. Mõni neist lennanud ühtejutti 2 kuud. Eks näis, milline kütus 100 aasta pärast lennukeid liigutab. (mhmm, siinkohal meenub praeguste lennukite kütusekulu rusikareegel: keskmine lennuk kulutab keskmise täituvuse puhul inimese kohta sama palju kütust, kui keskmine sõiduauto. Aga, Tallinn – Milano ots on ca 1900 km, sõites seda maad üksi ja autoga kuluks kütusele rohkem raha kui lennuki pilet maksab)

Google aitab edasi.

 

Taju tõmmet (foto)

 

Täna õhtul kell pool 9 tuleks pesu pesta

Mida ühtlasemalt me elektrit tarbime, seda puhtamalt see elekter meile kätte tuleb. Nagu ka autoga sõites on ühtlane sõit ökonoomseim – et tänane OÜ Põhivõrgu ennustatud ja Narva jaamadest tellitud elektritarbimise koormusgraafik tegelikkusest kuigi palju ei erineks, siis täna õhtul pool tundi enne AK-d on õige aeg pesumasinad käima panna ja küllatulnud sõpradele teed keeta. Et rumalasti välja kukkuvat energiaaktsiooni halbu mõjusid kompenseerida.

 

Nii, teeme edaspidi kõik nii, et osad elektritarbimised lükkame öisele ajale. Vot sellest tuleks rohkem rääkida, ma ei ole küll näinud arvutusi, et kui palju me sirge koormusgraafiku puhul elektri kadudelt ja keskkonnalt kokku hoiaks, aga kindlasti kordades ja kordades rohkem, kui kõigilt muudelt elektrisäästu programmidelt-kampaaniatelt kokku.

 

Energiasüsteemist. Earthhour

Energiasüsteemi tarbijapoolne osa on raske koorem, kõiki mootoreid (tööstuses, liftis, trollis, veevärgi pumpades jne), küttekehi, lampe tuleb toita. Kogu see jõud ja energia tuleb rakendada elektrit tootva generaatori võllile. St trammi mootor on elektrijaama generaatoriga 1:1-le ühendatud. Nagu ka kõik teised tarbijad. Nt Tallinna linna kõik 400 MW ja Viljandi 20 MW. (talvel on päevasel ajal Eesti koormus ca 1500 MW, st iga inimese kohta 1 kW). Meie põhilised tootvad üksused seal Narvas on 200 MW-sed, st 8-st generaatorist Eestile piisab. (ärme siin n-1 reservidest räägi)

 

Nüüd väike metafoor. Generaator = hobune, tarbija = koorem. Et me soovime stepslist 50 Hz-se sagedusega voolu saada - kõik me mootorid peavad kas 3000, 1500, 750 jne pööret minutis käima, siis peab hoburakendi samm täpselt õiges taktis käima, ja seda kõigil 8-l hobusel. Ka hommikusel tipptunnil st mäkke ronides. Kui ühel hobustel samm sassi läheks (generaator sünkroonsuse kaotaks, kaotaks sageduse 3000 p/min), siis rakmed katkeks, ta tuleb viivitamatult rakendist lahti ühendada, muidu läheb kõigil samm sassi. Mis aga juhtuks, kui ootamatult koorem lahti ühendataks? Hobused lendaks uppi, sammud läheks segi, nad jookseks üksteisele otsa – vot sellise olukorra põhjustavad need rumalad inimesed, kes õhutavad ja lülitavad suurte gruppidena mingil ajahetkel oma elektritarbijad välja. Esimene kriitiline punkt on see, kui koorem kaob, kõik generaatorid pääsevad ettenägematult lühikese aja jooksul osast koormusest ja generaatorit ringiajavat jõudu tuleb ärakukkunud koormuse võrra kiiresti vähendada. Teine kriitiline punkt on tarbijate kiire tagasitulek (elektritarbijad vahepeal tegemata tööd tagasi hakkavad tegema), lühikese aja jooksul lisandub hobustele väga ebamugav koormus. Generaatoreid ringiajavat jõudu tuleb sageduse säilitamise huvides kiiresti suurendada. Ja seda kõigil generaatoreil võrdselt, et ei kaotataks sünkroonsust, et generaatorid omavahel nö „konflikti ei läheks", nad üksteist ei sangutaks vaid ikka üksmeelselt koormat veaks.

 

Ehk siis, taolised kampaaniakorras väljalülitamised on rumalad ja elektrijaamades keskkonnasäästu mitteandvad ettevõtmised. (Et tarbijad tunni pärast rõõmsatena tagasi tulevad, tuleb elektrijaamas selleks valmis olla, kateldes auru reservis hoida. Sadu ja tuhandeid tonne kaaluvates kateldes ei saa kahjuks tunniks tuld ära kustutada ja siis jälle lõke sisse teha).

Raukas räägib tuumajaamast. Mis saab aga siis, kui riigi koormus alla tuumajaama võimsuse on?

Raukas räägib tuumaenergeetikast. Jah, ega meil pikemas perspektiivis vist tuumajaamast pääsu pole, aga… millega tuumajaama baaskoormuse kõrval tipukoormusi katta? Põlevkivijaamade jaoks on võimsuse reguleerimine niigi juba praegu ebamugav, st ebaökonoomne. Pannes Eestis nt 1000 MW-ne tuumajaam püsti, siis mis saab suvisel ööl, kui Eesti koormus 700 MW on? Sel juhul tuleks tuumajaama reguleerima hakata (väga paha ja elektrijaama hinda arvestades tõstab oluliselt kWh hinda)? Lisaks tuleks põlevkivijaamad igal suveõhtul seisma panna ja ikkagi osa tuumavõimsusest üritada välja müüa? Öösel on niigi kõik elektrijaamad (va veehoidlaga hüdro) ülejäävate võimsustega hädas – sellest ka odav öine energia hind. Ning põlevkivikatla igaõhtune väljalülitamine ei olegi tehniliselt võimalik, st tuld ja auru rõhku tuleks öö läbi katlas hoida = kütusekulu ilma toodanguta.

 

Ehk siis, minu arvates võiks Eestis olla maksimaalselt nt 400 MW tuumavõimsust, 200 MW tuule- ja ülejäänud 1000…1200 MW põlevkivijaamasid. (Eesti elektrimajanduse arengukava 2008 – 2018 lk 21) CO2 maksud? Mnjah, olen jätkuvalt veendunud, et CO2-hullusel ei ole teaduslikku põhjendust ja tegemist on EL-i tupikusse viiva projektiga. Teisalt, CO2-maks jääks kõik Eestisse, st tõstame siis vastavalt elektri hinda ja toetagem halvemasse konkurentsi positsiooni sattunud tööstust ümber klaasseina nurga.

 

(olgu lisatud, et tuulikute kõrval on sama võimsuse jagu kiireltkäivitatavaid „odav ehitada – kallis toota" gaasiturbiine. Kuid ei ole mõeldav, et maagaasiga olulise osa riigi elektritoodangust toodetaks, need kõlbavad ikka vaid hädajuhtudeks, kas kaob ootamatult tuul või langeb rivist välja mõni suur üksus (nt 1 plokk Narvas või oluline 330 kV liin))

 

Rumalus peab taanduma, Rootsi taasarendab tuumajaamu

Tänapäevases aegajalt mõneti veidras maailmas, kus suuri asju otsustavad võhikud-populistid ja eriala spetsialistid on ehk liiga kergekäeliselt ja liialt vähe lärmi tehes kõrvale tõmbunud, on toredaks mõistus-võitis uudiseks Rootsi kunagine absoluutselt arulage otsus tuumajaamade sulgemise kohta üle vaadatud – Rootsi tühistab keelu tuumajaamu arendada ja hakkab vanu reaktoreid uute vastu vahetama.

 

Telefonijaam (foto)

Pildistatud, nagu viimasel ajal ikka, telefoniga.

Pierre hommik (foto)

Leidsin telefonist pildi.

Kui suur on hõõglambi kasutegur?

Praegusel ajal ja köetavates ruumides on hõõglambi kasutegur 100%. Ja meil on siinkandis pime just külmal ajal.