Vanasti käidi meie maal hädal ikka laudas, loomade juures, hea soe ja kuiv ja tuul ei puhu. Vähemalt sügisesel-talvisel ajal. Nii olla see iidamast-aadamaast saati olnud. Esimese vabariigi aegu, mil talumees läks uue talumaja ehitamiseks pangast laenu küsima, küsiti seal maja projekti näha. Projekteerijad olid aga linnasaksad, neil omad kombed ja tavad, ja mõelda vaid, nemad projekteerisivad majadesse kemmergud! Elumajadesse! Arusaamatu, eluaeg ilma saanud. Üks õige talumees võttis selle kemmergu muidugi sahvrina kasutusse, hädal sai ikka üleõue väljakäigus käitud, või siis laudas loomade juures.
Täna on meil kalendris aastaarvuks 2006. Aga… see laudaskäimine on ikka veel veres. Avalikes väljakäikudes kahjuks küll loomi pole, aga laudakombed on. Ega neist uhketest linnasakste vidinatest polegi lihtne aru saada, saab mingit vett peale tõmmata, mingi prill-laud, sihitav piirkond kaniipisike… tore on see, et läikivaid ja ilusaid vidinaid saab ära kruttida, see on tõesti tore, ja kaasa viia, äkitse läheb vaja. Kunagi ei tea ette.
’Tea mil siinmail inimesed (tegelikult peaks vist ütlema mehed?) WC-s inimesemoodi ka käituma õpivad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar