teisipäev, mai 05, 2009

Liikluskindlustus ja riskikoefitsient

Kindlustusseltsid võrdsustavad autojuhi, kes ei ole põhjustanud ühtegi avariid ja kes on sõitnud ca 1 000 000 km, algaja juhiga. Süü ja liiklusohtlikkus seisneb selles, et mingil ajaperioodil sõidab ta oma ettevõttele kuuluva autoga, siis soetab ta endale isikliku kuid teist tüüpi sõiduki (nt sõiduauto asemel kaubiku), taas sõiduautot soetades ilmneb, et kunagine sõiduauto koefitsient on taas 1,2-le tõusnud.

 

Ehk siis, kohustusliku liikluskindlustuse riskikoefitsiendi kujunemise loogikast ja printsiibist aru saamine käib siinkirjutajale üle jõu.

 

Süütuse presumptsioon tähendaks minu arvates seda, et liikluskindlustuse koefitsient on algselt kõigil 0,4 ning suureneks süüliste avariide puhul. Ning too koefitsient võiks minu arvates siiski isikupõhine olla. Mitte omaniku- ja autopõhine.

4 kommentaari:

Salasilm ütles ...

just nagu minu eilne mõttekäik!
ma olen samuti aoto ostmisel sundolukorras, et kirjutada auto onu nimele, kel koefitsient kõige madalam. minul, kes ma olen sõitnud kaua tööautodega, pole kunagi avariid teinud ega rikkumise eest trahvitud, pean maksma kõrgeimat tariifi. absurd! algajale lubade omanikule jääb soovitada soetada väike järelhaagis, kindlustada see ja maksta aastas väikest tasu, kuid iga aastaga koefitsient väheneb haagise omaniku kasuks.

Anonüümne ütles ...

Olen sinuga 100% nõus. Ise olen sõitnud kogu oma lubadeaja (ca 15 a) firmasõidukitega ja kui kunagi peaks tekkima vajadus isikliku sõiduauto järele siis peaksin maksma algaja juhiga võrdselt. See ei ole loogiline.
Monika

Urmas ütles ...

Seda haagiseasja peaks uurima, kuid ma ei imestaks, kui haagise omamine vähendab haagise riskikoefitsienti. Ostes sõiduauto, pannakse aga ikka 1,2-ga vastu pead. Ja siis iga-aastaselt korrutatakse 0,8-ga läbi. Sest kaubiku omamisega just nii ongi, vahetades kaubiku sõiduauto vastu, on sõiduauto koefitsient taas 1,2.

Rekkameestel võib veel eriti pentsik 1,2-se riskikoefitsiendiga isiklikku autot kindlustada. Vaatamata sellele, et nad päevast päeva, aastast aastasse suurte kolakatega liikluses osalevad, hinnatakse nende liiklusohtlikkust ikka maksimaalse määraga.

Anonüümne ütles ...

Karta on, et kogu see süsteem on siiski just selliseks kujunenud täpselt seetõttu, et minimeerida võimalusi igasugusteks sellisteks trikitamisteks (mis, olgem ausad, on pisut pettuse-hõngulised) nagu see soovitatud järelhaagise-nipp. Kõik on ilus, kuni hakata mõtlema et täpselt kuidas siis see isikupõhine süsteem peaks toimima..? Lihtsalt staaži ilmselt ei saa aluseks võtta, kuna leidub küllaga inimesi, kellel load viimased 5 aastat sahtlis tolmu kogunud ja tegelik sõiduoskus vahepeal ilmselt üsna tagasihoidlikuks jäänud. Läbisõit ilma õnnetusi põhjustamata oleks tõesti hea alus inimese liiklusohtlikkuse hindamiseks, aga seda jällegi on praktiliselt võimatu kindlalt ja täpselt mõõta.

Erinevate sõidukiliikide üle iseseisev arvepidamine jällegi ilmselt on mugav (kuigi tõepoolest, kohati ebaõiglust põhjustav, nagu ka algne postitaja oma näidetes välja toob) viis välistada järelhaakise-skeemi tüüpi pettused. Keegi kah kunagi soovitas võtta enda nimele eriti pisikene ja madala kindlustusmaksega mootorratas kuuri seisma, et hiljem auto koefitsent madalam oleks. Kas see vähendab mu reaalset liiklusohtlikkust kui mul mingi võrr kuskil kuuris roostetab? Ei vähenda ju. Seega on ju taaskord tegu mingi sahker-mahker-skeemiga. Tahaks uskuda, et seda süsteemi pole siiski päris rumalad inimesed välja mõelnud ja juu see oli kohati ebaõiglastest variantidest siiski kõige lihtsam ja õiglasem.

Ja selliste suurte sõnade nagu "süütuse presumptsioon" sissetoomine on siin muidugi pisuke ülepakkumine ja asjade pea peale pööramine... selleks et tõestada et sa üldiselt põhjustad liiklusõnnetusi harvem kui korra kahe aasta jooksul, tuleks ikka kaks aastat ära sõita. Kõrgem riskihinnang ongi lihtsalt kõrgem riskihinnang.. seda ei saa võtta kui mingit karistust.