Pajula tegi Räägivad saates "Euroopa jätkusuutlikkusest" marksistlikku nalja, nagu Aasmäe lisas, kui ütles et "näeb alati riiki kui ohu allikat", jutt käis hoolekanderiigist, Eesti ajaloost, protestist, meie ajaloolisest vajadusest ise mõelda jne.
See lõik tuleb ikka ja jälle meelde, kui uudistes edastatakse kõikvõimalikke hoiatusi, a'la ärge pimedas välja minge, libe on. Või et ärge autoga sõitke, lumi on teel. Või et ärge mere äärde minge, tuul puhub ja jalad võivad märjaks saada jne naeruväärsusi. Aga võibolla on selline riigipoolne lapsik kanseldamispüüe isegi hea - inimest rumalakspidavad kampaaniad ja manitused kas jäävad tähelepanuta või panevad turtsatama "ega ma loll ei ole, ise tean, mis ohud mind varitsevad". Tõsiseltvõetavad manitused ei tekitaks vastandumissoovi ja seega ei ärgitaks mõtlema. Mõtlemisvõimeline rahvas saab aga elus kindlasti paremini hakkama kui heaolus roidunud ja igaks sammuks juhiseid ootav lambukene.
Mõnes kohas tuleb eestlase jonnakus, umbusk, vaidlustahe ka kasuks. Üldjuhul on need mingisugusegi mõtlemise tunnistuseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar