Mõne toreda asjaga juhtub nii, et pikalevenimine muudab selle naeruväärseks.
Aga kui sellest teadlik olla ja mitte jonni jätta, siis on kõik hästi. :-)
Mõne toreda asjaga juhtub nii, et pikalevenimine muudab selle naeruväärseks.
Aga kui sellest teadlik olla ja mitte jonni jätta, siis on kõik hästi. :-)
Hirm unustada või olla unustatud pole üldjuhul põhjendatud. Küll aeg kõik paika loksutab, vajalikud valikud teeb.
Nilbe ja vulgaarse kõnepruugi (=mõttemaailma) taga võivad olla kodused probleemid, olulised puudujäägid mõnedes normaalse elu juurde kuuluvates valdkondades.
Kui asi on väga tõsine ja väga sügav, siis ei ole (pidev) lõõp kohane. Igal muul juhul aga küll.
...tunda rõõmu teiste rõõmudest. Lähedase, sõbra-tuttava, laulupeole tulija rõõmust. :-)
Kõik inimesed on imelikud ja veidrikud.
Vahel on seda hea ja lohutav teada.
Eesti mehed, kui naised on meist tunduvalt targemaks õppinud ja lugenud, siis juhtubki nii, et naised lähevad ära.
Sinna, kus ka mehed käivad ülikoolides, kus mehed ei kaani end perioodiliselt täis ja ei ligune alkoholiga leotatud ajudega vihmaga põõsa all. Kus meeste kõnepruuk ei sisalda vaid tühisusi - labasusi, kus matslikku ülbust on vähem.
Siinkirjutajal on tekkinud ebameeldiv assotsiatsioon: Eesti lippudega autodest (eriti pühade ajal) tasub eemale hoida - isamaalise lipu all juuakse end kuidagi eriti innukalt purju ja tehakse bensiinijaamas ja poe parklas eriti hirmsat lärmi.
Ilusaid pühi! Ja jäägem kõik ellu!
On's sellist asja olemas?
Leian kogu aeg oma telefonist imelikku muusikat, mida ei oska "meeldib" - "ei meeldi" skaalal määratleda. Otsustamisel oleks mingit abi vaja. :)
Kui on teada et õhtusöök tehakse välja, tellivad osad inimesed:
1) kõige kallima prae ja joogi;
2) kõige odavama prae ja joogi;
3) sellise õhtusöögi, mille ta tellinuks, kui peaks ise maksma.
Pidev ebatõenäosustega arvestamine, ebatõenäosustele keskendumine jätab tõenäosustele vähem ruumi.
See pole hea.
Hoolimine ja muretsemine võib näida võimuinstrumendina. Ja enese paremasse, ülevalt-alla olukorda asetamisena.
Paljudel juhtudel see aga nii ei ole.
On kategooriaid, kus kvantiteet halvendab kvaliteeti.
A'la väiksemad on paremad ja mõnusad.
Ja natukene ka ülbe. Ja ei tohi olla lõpuni altruistlik ega ohverdav.
Mulle tundub et Tallinnas on kusagil üks päevapraade tootev tehas, mille toodangut kõigis söögikohtades jagatakse. Kuidas muidu seletada kõikide päevapraadide ühesugust kohutavat maitset? Pealkirjast, lima-lögaseid kaloreid aitab Coca Cola alla loputada.
Normaalse toidu puhul on vastupidi, toidu maitset ei raatsi taolise joogiga rikkuda.
Seoses viimasega, viimastel kuudel on Skype’ga aga justkui midagi viltu olnud? Viimane versioon ei taha installeeruda (XP-le), sisselogimisega on aegajalt probleeme, viimati jälle alles mõned päevad tagasi, Symbiani versioon jookseb kokku ja osad menüüd ei ole aegajalt avatavad, Androidi puhul on suisa eraldi programmike kirjutatud, millega on võimalik Skype’i telefonis sulgeda.
Vanasti töötas Skype ju tõrgeteta.
Siit saab arvutisse vanemaid versioone tõmmata: http://www.oldversion.com/skype.html
On asju, mille pärast:
a) tasub pabistada;
b) ei tasu pabistada.
On vaja tarkust, neil vahet teha.
Üks võrdlus SAR-i hullusega võiks olla selline: suurema kiirusindeksiga autorehvid on kehvad – nendega saab kiiremini sõita ja suur kiirus on ohtlik.
Kas "naiste tujuks" nimetatakse naise reaktsiooni karjuvale ülekohtule, rumalusele, alatusele, kahepalgelisusele, hoolimatusele, lubadustest mittekinnipidamisele? Või viidatakse selle mõistega ülereageerimisele? Siit edasi, kui üle on ülereageerimine?
Hirmud hoiavad õnneks õigel joonel, muudavad valikud arukamaks.
Ja et vahel ongi targem rumalam näida, oleks tark targem olla.
Julgelt öeldud. Tavaliselt on mõlemaga paras puder ja kapsad.
(Manoni vaheaeg)
Et miks mina nii haritud - palju lugenud pole, tervisespordi jaoks aega ja viitsimist ei leia, silmi nii särama panevaid hobisid ei harrasta?
Hea on see, et taoline võrdlemine võib tegutsema panna, ja mis saab olla toredam, kui sõbra innustamisel endid paremaks muudame?!
Jah, ka vaikimine võib väga kõnekas olla, kuid olen seda meelt, et pigem rääkida/kirjutada, kasvõi ümbernurga (see ongi osade blogide sisu?).
(mul oleks hirmus piinlik nende ca 5 inimese ees, kes on kursis mida ma loen, kui nad trehvaksid samadele kuid viitamata raamaturidadele)
...kui vaid sobiks selliseid asju öelda.