DVD Shrink

Andruspoiss viitas ühele toredale programmile, DVD Shrink. Pisike, lihtne, võimekas. Ja vahel kindlasti ka kasulik.

Majandusest

Mulk viitas kommentaaris Vello Leito hoogsa sulega kirjutatud Maalehes ilmunud arvamusele. Eilses (29.01, Eurost) Reporteritunnis mainis sama artiklit ka Ummelas. Ja umbes samal teemal räägib Rummi viidatud  Neivelt.

 

Ei, mitte et ma ootaks masohhistlikult suuri muutusi meie majanduskasvus, lihtsalt, sellised ütlemised tulid praegu meelde. Meelde tuli ka too Neivelti artikkel.

Kõik oli tore, aga tuled vilkusid imelikult

Mitte et ma sooviks kõige ja kõigi kallal iriseda, et otsiksin justkui pingsalt ja kiuslikult igalt poolt vigu, kuid pühapäevase Memory valgustus ajas natukene muigama küll jah. Ja need valgusmummud Estonia laes, mis vahel pöörlesid ja vahel niisama värisesid, need võisid küll nunnud olla, aga nad olid vist veidi vales kohas, vales hoones, valel ajal. Diskopalli orkestri kohal ei olnud, vaatasin järgi. Ja jõudu tahtnuks soovida parema tagumise nurga prožektorile, tema võbelevas töös, ja lava kohal niisama (pimedalt) tuult vehkivatele prožedele. 1 asi veel, lauljad olid pimedas, 1 lambike kusagilt neid natukene valgustas, aga pimedus sellest kuigivõrd ei taandunud.

Praegu on paras hetk omale elektrooniline valijakaart tellida

Praegu on paras hetk omale elektrooniline valijakaart tellida. Et riik ei peaks paberilipakaid postkastidesse vedama.

Kopli liinid

Aga korsten suitseb.

3. käik

Vägivald

Maa asustamine ja õhku tõusmine

Käisime KUMUs filmi vaatamas. Naistele see vist eriti peale ei läinud – erakordselt detailsed kaadrid putukatest, mardikatest, hulkjalgsetest, tõukudest, tigudest jne (limastest ja mittelimastest) tegelastest. Saalist kostus vahel vaikseid vastikust või õudu väljendavaid häälitsusi.

 

Seoses filmiga meenus H. Runneli luuletus Keldrikakand, kogust Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks:

 

Keldrikakand kena kakand,

keldris söönd ja keldris kakand.

Pole keldrist väljas käinud,

pole välisilma näinud.

 

Kõik, mis kehtib keldri õhus,

kehtib ka ta peas ja kõhus.

Ta ei ole isehakand,

ta on sünnist saati kakand.

 

 

 

Luuletuse kopeerisin siit.

Peeglipätsaja Pelgulinnas

Paari nädala eest pätsas keegi naljamees meie Audil parema tahavaatepeegli peegliklaasi ära, öösel, maja eest. Ei viitsinud sellele muudmoodi reageerida kui tõin poest 350 krooni ees uue peegliklaasi. Eile hommikul jäi silma, et kahel kõrvalmaja ees parkival autol samuti paremad peeglid puudu, kohe terved peeglid, koos kopsiku ja sisuga, ja eile õhtul ühel meie maja ees seisval autol kaa, parempoolne peegel kogu täiega puudu. Et siis, Pelgulinlased, siinkandis tegutseb keegi haige peeglipätsaja, kirjutasin ka politseile meili, aga taparelvad tuleb vist sellegipoolest välja otsida.

Uhke kajakas

Kustutan arvutist vanu mõttetuid pilte, ja sattusin sellele (halvasti pildistatud, 2005 suvel) kajakale. Mäletan et ta patseeris Virtsau sadamas eriti uhkelt autode vahel, ja alles nüüd panin tähele, miks. Sest tal on mõlemad jalad rõngastatud. Olgu ta edevus siin rahuldatud ja kõigile nägemiseks välja pandud. Sest minu kõvakettalt saab ta nüüd kustutatud.

Rein Raud räägib väärtushierarhijatest

Mõne päeva eest mõtisklesin edust, keegi kirjutas ka sisukaid kommentaare. Siin räägib Rein Raud samast asjast, panen siia ühe lõigu:

 

Kas humanitaarsektori suur osakaal tingib ka selle, et eesti mees ei julge leppida platookarjääriga, nagu väljendus Kaljulaid, vaid pürgib üha ülespoole?

Ma arvan, et mitte. Aga ühiskonnas arvatakse ekslikult, et just võimalikult suur füüsilise raha hulk on see, mis genereerib rahulolu ja ühiskondlikku heaolu. Samal ajal on väga palju teisi faktoreid – elukeskkonna turvalisus ja inimsõbralikkus. Või ka näiteks õigus oma aega vabamalt käsutada – sageli unustatakse ära, et kõrge palga eest pigistatakse inimesest ka elumahl põhjalikult välja. Ja muidugi tasemel tervishoid, vähene bürokraatia, ökoloogiline puhtus, korralik linnatransport, info kättesaadavus, sobiv kultuurielu, ühiskondlik solidaarsus, vanematele inimestele väärika elu võimaldamine.

Kõik see ei sõltu ainuüksi inimese isiklikust jõukusest, vaid on tihti ka laiemate poliitiliste valikute küsimus. Eesti on mitme sellise näitaja poolest üsnagi heal tasemel. Aga me unustame selle ära, meid on õpetatud mõtlema, et ainult suur raha tõendab, et sa oled elus kuhugi jõudnud. Niisugune väärtushierarhia, mis tähtsustab kõrgemat palka enam kui sisemist rahuololu, sunnibki inimesi loobuma platookarjäärist

Mainitud Kaljulaidi artikkel on siin, tasub lugeda. (Postimehel on mingid jamad, Google on sama jutu puhverdanud)

Anneli räägib meie eilsest Tartust Tallinnasse sõidust

Anneli räägib meie eilsest Tartust Tallinnasse sõidust.

Palts kirjutab, et Keskerakond on olnud kõigile Eestile edutoonud otsuste vastu

Palts kirjutab, et Keskerakond on olnud kõigile Eestile edutoonud otsuste vastu. Ja vabandab, et 2005 aastal KE Tallinnas võimule pääses.

Edu

Meil on siin praegu nagu mingisugune ekspansiooniajastu, üha kiirenevat ja lõputut edu nõudev, eskaleeriv, uusi vallutusi, majandusvõite tõotav aeg. Seda meie praegust ühiskonda on nimetatud ka äraviskamise ühiskonnaks, vanaks saanud asi tuleb minema visata, uus ja ägedam asemele osta. Ja mulle tundub, et ära tuleb visata ka justkui need inimesed, kes ei taipa edu peale amokijooksus kaasa lüüa. Kõik see lõputu kiirustamine, närvitsemine, muretsemine, näimine, võrdlemine, näitamine, kõike (mh nn meelelahutust) ahnitsev kogumine, ruttu, kiiresti, rohkem. Ja stress, et äkki ma pole piisavalt edukas. (*) Ja kes ei oska järgmise viisaastaku graafikut oma elamispinna suuruse muutumisest üles joonistada, on mõttetu, nõme, manduv, pidurdav, mahajäänu, mahamagav, möödalaskev, hiljem kahetsev, võimalusi käestlaskev, ühesõnaga, üks mõttetu tegelane. Rohkem raha, rohkem paremaid asju, see on elu mõte! Haigel ajal elame ikka küll.

 

Kõik räägivad, et rahval on raha ropult käes, kõik ostavad, reisivad, vahetavad, kulutavad, ja riigil läheb hästi (muidugi, käibemaksu tuleb ju hoolega)… aga ma ei saa sellest aru. Miks me siis igas kuus miljardeid kroone võlgu võtame? Ja selle rahahunnikuga ei tehta ju muud, kui lüüakse lihtsalt laiaks, ostetakse väljamaaasju või ehitatakse elumajakesi.

 

 

(*) Mulle tundub, et iga inimene tunneb end teistest erinevana, tunneb aegajalt muret, et ta on natukene imelik, natukene valesti, omamoodi, teistsugune, selles halvas mõttes. Tahab teiste moodi olla, taipamata, et kõik tunnevad sama ja kõik tahavad teiste moodi olla. Et kõik on mingisuguse maski taga, mõni märkab seda, mõni mitte.

 

Varem umbes samal teemal: Uus rikas, Eesti häda – ei raatsi, Tegelikult oleme ju väga vaesed.

Lastele: Sirli, Siim ja saladused Vikerraadio kodukal

Ohoo, Kiviräha Sirli, Siim ja saladused on Vikerraadio kodukal saadaval. Põnnidel hea kuulata. Tegelikult olen isegi need enamuses raadiost ära kuulnud. :-)

 

Viitas Maare.

Lk 136

Krossi Vastutuulelaeva lugedes jätsin meelde ühe lehekülje nr-i, 136, et tuleks pärastpoole üle mõelda. Eelmise postitusega seoses tuli see 136 jälle meelde, ja tegin pilti:

Tumeblondi räägib nõtkest keelest

Tumeblondi räägib nõtkest keelest.

Kolme sorti asjadest

Pooled maailmaasjad on sellised asjad, mida pole silmaga näha. Ja pooled asjad sellised, mida ei saa muuta. Ja ülejäänud asjad on sama toredad.



Sellise ilmaga ei saagi teistsugustest asjadest mõelda.

Lasteaed ehk rektori valimine Tartu moodi

Esmaspäeval (15.01) olid Reporteritunnis rektorikandidaadid, Klaas, Kalm ja Ergma. 3 professorit, võinuks arvata, et väga intelligentsed ja väärikad inimesed… aga et siis selline ongi meie professuur? Eriti torkas kõrva Birute Klaas, lahmivalt ründav, pingutatult vastanduda üritav, nõrgalt argumenteeriv, oh jah, lasteaed.

 

Ja nüüd veel see uudis. Professorid või asjad.

 

Hoian Ergmale pöialt.

Metsatöö aastal 2007

Aitab nüüd küll sellest vihmast.

See luuletus sobib siia.