Elu tekkest

Darwinismi mittepooldajad toovad elu teket kahtluse alla seades natukene ebakohaseid võrdlusi. Nt et nii nagu ei saa looduses iseenesest tekkida käekell, nii ei saa ka elu ise tekkida. Või et elu tekkimine on sama ebatõenäoline, kui et tuulekeeris keerutaks vanaraua hunnikust reisilennuki valmis. Need võrdlused oleksid minu arvates pädevad juhul, kui ühel päeval oleks kivi alt inimene välja astunud. Või juhul, kui käekell ja lennuk paljuneksid, alguses on koleda sihverplaadiga ja ebatäpne kell, aga järglased on aina täpsemad, või alguses on purilennuk, aga evolutsiooni käigus kasvab varsti mootor ka külge.

 

Võimatu on ette kujutada miljardit aastat. Tuhat miljonit. Just nii kaua oli Maa ilma eluta. Ja kui nii kaua loksusid soojas ookeanis lihtsamad ja keerulisemad süsiniku- ja muud ühendid, atmosfäär oli hõredakene, igasugu kamakaid kukkus alla – oli tulevärki, suuri rõhke, temperatuure, vee keemisi, ja ergastavad nn kosmilised kiirgused jõudsid maapinnani, siis ei tundugi võimatu, et nii tohutu pika aja jooksul mingisuguste ühendite koosmõjul paljunemisvõimeline ainurakne tekkis. Miljard aastat on metsikult pikk aeg. Miljardi aastaga nt kukub kindlasti õueviidud pesukaussi mõni meteoriit.

 

Kuid inimene pole ainurakne vaid on hulkrakne? Mul pole siin Saaremaal tarku raamatuid, kuid vist mingi 2,5 miljardit aastat elasid siin maamunal vaid ainuraksed, külg külje kõrval, ja siis näe juhtus paljunemisel 1 soodne viga, kõrvalekalle, „arusaamatus“. St hulkraksed on vaid 1 miljard või tiba alla selle vanad. Edasisest evolutsioonist ei viitsi ma rohkem kirjutada, märksõnaks oleks AEG, AEG ja veelkord AEG. Ja ellu jäid ikka need, kes oli sobivamalt teistsugused (paljundades tuleb ikka vigu ette, osad on teistsugused).