Alles kirjutasin siin muusikast, täna tahan tiba teatrist rääkida. Ja samas võtmes, et kas teatrietendus (tegelikult ka film) võib eeldada või siis koguni kohustada teadma mingisuguseid eelteadmisi?
Ma arvan et võib küll. St etenduse aluseks olnud raamatut lugemata, lavastaja varasema tööga tutvumata, eelnevaid sama tüki lavastusi nägemata, kriitikute ja lavastaja enda kommentaare lugemata jne ettevalmistuseta ei peakski kõigest aru saama. Umberto Eco on öelnud, et kultuuri teeb sidusaks kordamine. Raamatut lugenud või teise lavastaja lavastust (filmi) näinud inimese jaoks ongi siis tegu kordamisega, nn ülelugemisega. Sel juhul saab laval mingisuguse loo jutustamine uusi mõõtmeid, uusi kontekste, pingeid, tähendusi. Njaa, eks lavastaja peab arvestama ka ettevalmistuseta vaatajaga, seega tuleb tükk ikka enamvähem tervikuna, narratiivina, lavale tuua, ja alles sinna sisse saab siis sokutada midagi, mida ettevalmistunud vaataja otsima tuleb. Ööülikoolis rääkis mõne aasta eest keegi kultuurisemiootik samal teemal, üks näide mis meelde jäi, oli kellegi Kuritöö ja karistuse lavastus, kus lavakujundusena oli kasutatud suurt kuivatatud liblikat seinal. Kes raamatut lugenud, mäletavad ehk uurija sõnu, et mõrtsukas ilmub välja nagu liblikas tule peale. Seda kujundit laval välja ütlemata oli sel liblikal seal laval mõte vaid raamatu lugejatele. Mängides erinevate ajastutega, tõstes tegelased mõnda teise aega, nõuab see vaatajalt jällegi ettevalmistust leidmaks aegade vahel paralleele, leidmaks vastust, miks lavastaja just sellise tehte valis. Kui kaugele selliste märkidega minna võib? Nagu muusikagi puhul, mu arvates nii kaugele kui vaja. :-) Eks nad vahel ikka lähevad kaa, aga siis kurdab mõni vaataja, et mingi jura, nt Unt (olgu muld talle kerge) või Pedajas ajavad jälle mingit oma asja.
Muidugi, eks vahel minnakse ka üle piiri, nt Kaja ja hea klassivend Berk Vaher kirjutavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar