Tammsaare pargis oli ilus olla. Et mõiste ülevus pidavat sisaldama ka hirmu, ja et Rüüteli võit tundus vägagi võimalik, siis jah, oligi ülev tunne. Tore oli näha eakaid inimesi, kes just selle lava ees olid ja õndsate nägudega jutuvestmisi kuulasid. Untsakate ja Bonzo esinemiste ajal jäi mulle õnnelike nägude kõrval silma mõne vana mehe mõtlikkus ja mahavaatamine, mil laulusõnad rääkisid Venemaast, sõjast, mättasse löömistest. Mälestused…
Ja millised mõtted on nende meeste peades kui nad Tõnismäel trolli aknast välja vaatavad? Kui kaugele me võime oma suuremeelsusega minna?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar