Teeme paljusid asju harjumusest. Kuid, aastaid, aastakümneid. Kui hakata mingi harjumuse algust otsima ja uurima, miks oleme midagi just niimoodi harjunud tegema, võib üsna tobedaid põhjuseid leida. Aegajalt oma tegemisi teise pilguga analüüsimine on jah ka niisama põnev, kuid vahel teeme ju ka rumalusi, harjumusest. Näiteks kõlbaks nt mingi seadme remont, teda kord ülearuselt, valesti lahti võttes teeme ka järgmistel kordadel samamoodi lisatööd. Sest eelmine kord ju nii sai.
Öeldakse veel, et millestki midagi teadmine võib pahatihti halvem variant olla, kui sellest mitte midagi teadmine. No et on illusioon, justkui tean ja pole vaja rohkem uurida. Ja oma tegudes toetutakse valeteadmisele, loobutakse nt loogikast. Ja niimoodi ollakse aastaid mõnes asjas eksiarvamusel. Heatahtlikumad jagavad oma valeteadmist veel ka teistele, paljundavad, kopeerivad eksiarvamust. (*)
Siinne jutt peaks hästi minu eelmise pahvakuga haakuma.
(*) tehnika ja muude täppisteaduste puhul SAAB rääkida õigest ja valest. Valesti projekteeritud kõvaketas, käigukast, alajaam või maja lähevad katki, ei tööta, tapavad inimesi.
1 kommentaar:
Nauditav mõttearendus. Kõrgkooliski oli kahte tüüpi aineid: esiteks need, kus räägiti raamatutarkust ja et nii lihtsalt on; ja teiseks ained, kus elukogenud õppejõud rääkis küll raamatutarkuse ära ja siis ütles, et tegelikkuses see ei tööta ja on täielik jama ja asjad toimuvad ikka teisiti, teisisõnu haris, aga ei propageerinud valet.
Postita kommentaar