Imeline on see elu siin maamunal. Lugude meres. Ja neid lugusid on rohkem kui 6 miljardit, inimesed sünnivad ja surevad, lood aga jäävad, mõned rohkem mõned vähem.
Täna hommikul Kureassaare Olerexist õli ostes sain osa müüja eilsest auto ülevaatusest, sellest kuidas Aivar (mul pole õrna aimugi, kes see Aivar on) enne auto üle vaatas, kuidas täna hommikul kõik õuesolnud juhtmed udust märjad olid jne.
Lõuna ajal, saemeestega sööma sõites lugu sellest, kuidas omal ajal kooli sööklasse joostes ja tõugeldes jalaluu murdus, jalgpalli mängides oli toosama jalg enne haiget saanud.
Nüüd õhtul astus Kärla külas ligi vanamees, rääkisime metsatööst, mis kandi mehi olen, kas naisi lapsi on. Tema tulnud ’55-l Karujärve äärde sõjaväkke, Paidest, kokaks, 56-l leidnud Kärlast pruudi. Jäänud sõjaväeosast pruudi juures käimisel vahele, saanud 15 päeva, väeosas olnud 1150 meest, musti oli palju, tanki- ja jalavägi, hiljem raketibaas, raketid olid maa-all, siis ehitati ka kahekordne aed ümber baasi, koerad kahe aia vahel, ohvitserid käisid ikka köögist sakuskat otsimas... tore aeg oli. Nüüd saab 70, naabrimees on ikka noorem, 65, käib siinsamas marmelaaditehases tööl, vanasti oli… oleks mul kogu lugu meeles, saaks mitu A4 lehekülge, pool tundi. 50 aastat poole tunni sees.
Igaühel oma lugu, igaüks ise ongi lugu, ja üks lugu pole parem kui teine, vanadel on see lihtsalt pikem, on rohkem mida sulgude ette tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar