Rahuajal on absoluutselt täiesti lubamatu ja absurdne, et inimesed istuvad kontoris öösiti, rabavad nädalast nädalasse 12+ tunniseid tööpäevi.
Ülemused/juhid, milles asi?
Rääkida mitte millestki midagi, on omaette kunst. Iseasi, kas vajalik kunst, eriti kui kuulaja ei saa hästi valida, kas raisata oma aega mittemidagikuulamisele või mitte, või kas proovida ballastist midagigi sisulist leida või mitte.
Ilukirjanduslik sõnaosavus on teine teema.
Mulle tundub, et me elame oma igapäevaelu keerulisemaks kui see olla võiks.
Selleks et (poelettide vahel, enne ATM-i juurde sõitmist, bensiinijaamas tankides) teada saada, kas mul arvel ikka piisavalt raha on, on lihtsaim ja kiireim võimalus helistada nr-le 1503.
Selleks et sõbrale-tuttavale õhtusöögi vms eest raha maksta, ei pea sulaga jändama-klapitama-automaadist tooma-mingis putkas suurt raha lahti vahetama, võib ka telefoni võtta ja helistada 1214*sõrbra tel nr*krooni*sendid. (1214*5050505*100*00 sellise kõnega kannad 100 krooni selle tel nr-ga inimese pangakontole.) Nii lihtne see ongi, selleks kulub 15..20 sekundit. Mobiilimakse eraisikule, ÄP-s. Analoogsel moel saab raha ka teenusepakkujatele üle kanda.
Kõikvõimalikesse identifitseerimist vajavatesse saitidesse saab sisse logida kas ID-kaardiga või M-ID-ga. PIN kalkulaator, koodikaart, erinevatele pankadel veel erinevad, maksuametil on veel omad kooditabelid… milleks selle kõigega hullata? Isegi, milleks esikusse kuue taskust rahakotti ja ID-kaarti tooma minna, kui vajaliku PIN-i saab laualolevast telefonist sisestada.
Mõni aeg tagasi, ca 4 aastat tagasi vähenalt, sai mõnest putkast jäätist ja õlut telefoniga osta, kahjuks ei leidnud mobiilmakse vist piisavalt kasutajaid, kohutavalt kurb.
Muide, netipangas määratud maksete hulgas olevaid makseid saab telefoniga wap-pangas kiiremini ja lihtsamini tehtud kui arvutiga.
Telefoniga saame bussipileti osta. Ka siis kui putkat pole või see kinni on.
Telefoniga saame parkimise eest tasuda, ei ole vaja vihmaga piletiautomaadi ja auto vahet joosta jne.
Kasutagem loodud võimalusi! Mobiili kasutamisest varem.
Mh, see kõik oleks samm sularahavaba maailma poole. Linnar Viik: sularahavabamõtlemine.
Uudised.err.ee –s kirjutati, et olümpiamängud said täna läbi. Tore. Saab raadio ja teleka jälle lahti keerata.
Näib et ka meil on suured Ameerika kastiga maastur/veoautod popiks muutumas. Sellest, kui imelik see minu arvates on, ei taha ma siin rääkida. Ja eks maitseid ja vajadusi olegi erinevaid. Väike soovitus aga küll, kui ma tahaks sama palju kütust põletada, rooli taha redeli kaudu pääseda, sama palju rehve autole alla osta ja kõrgemalt liiklusele alla vaadata, võtaks ma 100 korda ennem Scania või Volvo (täitsa kohe telereklaam :-). Poolhaagise asemel laseks mingi väikese kasti peale keevitada. Sinna saaks siis nt kummikud või muruniiduki panna. Aga no kuulge, neil on 600 ja rohkem hj, 3000 Nm!!!, 16 liitrine mootor aga kütusekulu umbes sama suur kui USA maastur/veokitel, on 10 korda vastupidavamad, liigutavad ka 200 tonni paigast kui vaja, teevad veel ägedamat häält ja tõenäoliselt keeravad/manööverdavad paremini kui suvaline maastur.
Ja veel, vabandatagu mu ebakohane halvustamine, sellises kabiinis saab vabalt end ollika ees kaineks magada!
Preilnadele: voodielu on kooselu vundament, seal sünnib lähedus. Ilma selleta õnnelik suhe püsti püsida ei saa. Lihtsalt tark ja ilusolemisest ei piisa.
Viimastel aastatel on mul kombeks saanud LE-d täita (kiiruse osas piirides, kus mulle ei saaks trahvi teha), põhimõttega et kui kõik nii teeks, oleks hoopis mõnusam ja kõik jõuaksime õhtul elusana koju, ja seda lootuses, et iga paigaldatud märgi taga on kaine inimese raudne loogika. Jah, see on taas üks naiivne mõttekäik, aga tagasihoidlik sammukene ideaali poole vähemalt.
Ehk siis, igal liiklusmärgil peaks olema PÕHJENDUS. Nt puidu ladustamiseks maantee äärde tuleb vastav luba saada, riigilõiv tasuda, ajutised kiirust piiravad märgid vastavalt teedevalitsusest saadud skeemile paigaldada – st paberil on meil kord majas. Aga tegelikult on Eestis märgimajandusega üks suur segadus. Ka pealinnas, ka kesklinnas, 30-d on lõpetamata, 30-d ja STOP-id (viimased nt Hobujaama tn-s) on ilmselgelt põhjendamatutes kohtades jne. Nt Luise tänavas on 30-e märk, nagu enne ütlesin, sõidan seal 30+5 -ga. Mida see endaga kaasa toob? Närvilisust ja liiklusohtlikke olukordi (nagu Hobujaamas STOPpides). Ja arvatavasti kaasliiklejate pahameelt. Ja neil on ju tegelikult õigus, takistan põhjendamatult liiklust. Minutaolisi on aga ilmselt veel. Nende kõrval, kes lähtuvad tervest mõistusest, + mingi väike osa „ajuhiiglasi", kes kimavad ja sõidavad nii kuidas pähe tuleb. See mida viimased arvavad, pole oluline, kuid muret teeb konflikt tervemõistuslike ja minutaoliste vahel - ja siit palve vastavatele organitele, palun pingutage veel rohkem, ehk siiski suudate liiklusmärkide paigaldamise põhjendatust põhjalikumalt kontrollida, valesti paigaldatud märkide paigaldajaid karistada. Lõpetamata/unustatud 30 märgi panijale alati trahvi teha.
Uus Nokia PC Suite (7.0.8.2) võimaldab lõpuks ometi kontaktide ja sõnumitega omaette aknas tegeleda. Tore.
Samuti oleks mõistlik Nokia Mapsi versiooniga tutvuda, olen ka ise märganud, et vahel kulub marsruudi arvutamisele imelikult kaua aega.
/unistuse algus/
ETV3 võiks olla midagi MEZZOlaadset. (MEZZOs tuleb hetkel Sevilla habemeajaja, kahjuks prantsusekeelsete subtiitritega). Eesti parima raadiojaama Klassikaraadio kõrval võiks ka analoogne telekanal olla.
/unistuse lõpp/
Kas ei ole see pigem mitte kvalitatiivne väljend? Minu arvates on, sisaldades kvaliteet – kvantiteet vastuseisu. Võrrelgem lugemist söömisega, a) toitu neelama (mitte kaugel kugistamisest), b) toitu mäluma ja nautima, vajadusel pause tegema, et kõiki maitsenüansse tabada. Varianti a-d nimetaks ma toidu raiskamiseks. B-d toidus olevast naudingu saamiseks.
Jah, variant b toimimiseks ei sobi igasugune (vaimu)toit, ja puhkuseplaan: lugeda kolme nädalaga 2000 lk ilukirjanduslikku teksti.
Maitse asi.
Kuigi vaevalt see kedagi huvitab, mida ma Vanemuise Rujast ja Öölaulupeost arvan, olgu siin märgitud, et Ruja meeldis mulle küll väga, selline mõnus paras hästi lavastatud/näideldud tükk. (tavaliselt ju põgenen kuuldes sõna „muusikal", hea et eelarvamustest võitu saime).
Öölaulupidu, noh, liitsõna „laulupidu" ei paigutu ju ühelegi skaalale, ja terminid karaoke või tolatav lihtne meelelahutus (alguses see nn etenduse moodi asi) ei kipu kleepuma laulupeoga. Ja kas need Nõukogude aatomi, Mustamäe korteri jne laulud pidanuks ikka repertuaari kuuluma? Ja siis need õhupallid…? Aga selline rahvamass... võimas! Palju meid seal olla võiski? 70 000 inimest?
Kordan end siin, et minu arvates on www.emhi.ee märksa märksa informatiivsem kui ilm.ee. Radaripilt sademetest, parameetrid piirkonniti, pikemad prognoosid jne jne. Ja seda reklaamivabalt.
(jah ma ei saa oma Hessevaimustuse kanaliseerimisega hetkel hakkama)
(telefonis/klappides, kirjutamise kõrval, De-Phazz, Carta, Moshi, Jukes III, BT jne)
Lisaks, otsekui tammi tagant pääsnud (üleliia kõrge pinge põhjustab lühise, läbilöögi) ja Georgiasse pritsitud-sööstnud Putinlaengut kandvad tankid ei taha kuidagi koju tagasi minna, potentsiaalide vahe, pinge takistab.
(1. Vabariigi aegu nimetati tõuke- ja tõmbejõude eemale- ja juurdekargamise väeks.)
Mul on vist aeg arsti juurde minna?
Mats Volberg demokraatiast ja religioonist, Õpetajate Lehes.
Vabandatagu mu edevus, kuid keegi peab ju mulle linkima, :-) koerad-sabad teema... demokraatiast.
Kinnisvara hind Pelgulinnas tõenäoliselt langeb – see et Ristiku tänava kohal looklev kuumaastik ära jooniti, tähendab tõenäoliselt seda, et remonti, kõvakatet sellele tänavale niipea ei panda – st kevadeks muutub Ristiku tn kardetavasti läbimatuks. Juhul kui just tänava otstele MTJ-e (Masina- traktorijaam) ei rajata ja autosid kõrgendatud kliirentsiga haagistel teise tänava otsa ei toimetata. Et Ristiku tänavat läbida suutvad, st Ristiku-tänava-võimekusega soomus- ja maastikueritehnika vihmaga miljööväärtuslikke maju ja inimesi veega üle ei valaks, tuleks see tänav üldse sulgeda. Ametlikuks põhjenduseks märkida: tänavakattel puuduvad tänavakatte tunnused.
Nii, nüüd eelmisest lõigust copy-paste ja asendame sõna Ristiku sõnaga Kopli. Jne. Jne. Jne. Jne. (Jne.)
Uurigem netist olemasoleva tehnoloogia võimalusi!!! Nt seda, mida Su mobiiliga teha saab.
Mõlemad katsed lõppesid tulutult, tohutu lärmakas ja kohutavalt pealetükkiv vali muusika sundis poodidest välja jooksma. Meil on nii, et kaubanduskeskuse igas poekeses on oma lärm. Ja naaberpoest valjem lärm. Pole siis ka imestada, et vaene poodleja, ühest müramaailmast teise liikudes end halvasti tundma hakkab ja poest minema läheb. Ega midagi, edaspidi tuleb kõrvaklappidega poodi minna, paljajalu ei saa ka enam kaua käia.
Või on see vaid minu probleem? Selline Hesse Supelsaksalik ülitundlikkus, ja õiendav hädaldamine kõikvõimalike asjade kallal? No aga mismoodi sa kinga valid kui keegi trummiga pähe taob ja kõrva röögib? Üldse see müra ja lärmi teema on üks suur teema. Meeldivaid, lärmistamata piirkondi jääb avalikus ruumis kuidagi üha vähemaks. Võib-olla on selles seos vananemisega. Ei tea.
Ei, ka mulle ei meeldi lihtsad asjad, lineaarsus kõiges, lihtlabased läbinämmutatud lõpuni lahtikirjutatud narratiivsed jutustused, kerged raamatud milledel keera vaid lehti ja katsu peategelasel kannul püsida, kollektsioneeri vaid lehekülgi ja peategelaste seiklusi. Raamatut on mõnus ikka siis lugeda, kui see paneb mõtlema, kui sealt leida enese (senisõnastamata) mõtteid, raamat võiks vajada muukimist, dekodeerimist, (Eco arvates saame naudingu just dekodeerimisest) et raamat vastupanu osutaks, (Sartre arvates pakub just vastupanu naudingut), et see varasemate- ja kõrvaltekstidega haakuks (Lotman rääkis kordamisest saadavast naudingust).
Noh, ja samamoodi oleksid igavad ka ühetaolised inimesed. Maailm oleks kole igav paik, kui mõistmiseks üldse vaeva ei peaks nägema (erineva mõistmine = oma minast mõningane taandumine, eneses ruumi tegemine minast erinevale) Viimane lause haakub sallivuse ideega.
Lihtsatest filmidest rääkimisega pole mõtet internetti täitma hakatagi.
Esiteks, neid tuleb otsida. Leides tuleb neis püsida (st ei saa poole Skype kõne pealt minema kõndida). Kolmandaks, nad ei ole stabiilsed, katkevad, hakivad, hanguvad, pahalevivad. Just natuke aega tagasi üritasin ühes hotellis AK-d veebist järelvaadata, ÜRITASIN.
Lahendus? Mahupõhine andmeside pakett mobiilifirmaga. Levib igal pool, oma sõjauudiseid täis AK nägin 3G võrgus ilma ühegi hakkimiseta ära, allalaadimise kiiruseks stabiilselt 1..2 Mb/s.
Asjad peavad toimima. Asjadel pole mõtet end vihastada lasta.
Saab näha, kas meie ja maailma meedia eelistab Hiinas toimuvat punnivat-liibuvat täiskasvanute lustimist või reaalset elu, sõda Georgias. Kardetavasti saab olulisemaks primitiivne meelelahutus, st tippsport. :-(
Kuigi ajaloolistel põhjustel tahaks viimast nime kasutada, tundus see kuidagi mina-tean-nii-on-õige-targutav olema, Georgia paigutanuks sõna Gruusia kasutanud vestluspartneri vanameelsete hulka. Praeguste kohutavate sündmuste taustal on aga Georgiat vist lihtsam õige nimega nimetada, et võimalikult distantseeruda Venemaast.
Nägin täna öösel unes sõda.
Virtsu 3G-ga on mingi jama, allalaadimiskiirus on vaid 150…200 kb/s, kus on lubatud 3,6 Mb/s? EDGE-gi on kiirem.
Kas suur mootor on paha seetõttu, et ta on võimeline ajaühikus rohkem kütust põletama?
Kas ta on paha ka siis, kui ta liigutab väikest autot (väikese ja võimsa auto Tallinnast Tartusse liigutamiseks kulub vähem kütust kui suure ja vähevõimsa auto liigutamiseks)?
Kas suur mootor on ka siis paha, kui ta nädalas vaid paaril päeval käima pannakse (kui teistel päevadel ökonoomse autoga või trammiga/bussiga sõidetakse)?
Kas suure mootoriga auto on paha ka rahuliku juhi juhituna, kes 100 km läbimiseks vähem kütust põletab kui 2 liitrise autoga närvihaige (vaadakem kui paljudel maanteedel pidurituled põlevad, pidur = kütuse raiskamine)?
Kas on arukas karistada inimesi, kes langevarjuhüpete või lumelauatamisele (suurte mägede juurde ju lennatakse, mis on väga keskkonnavaenulik) eelistavad (talvel) oma vaba aega nt Tabasalu kardirajal kiirematele ringidele kulutada? Või peaks selle loogika alusel iga inimese keskkonnavaenulikkust, ökoloogilst jalajälge maksustama? Elab ühepereelamus? Maja on linnast kaugel? Lendab palju? Kodus on 2 diivanit? Ja need faktorid võrrandisse pannes arvutame välja, mitu liitrit bensiini inimene paaki valada võib.
Või peaks ka neile veetarbijatele, kelledel on kodus jämedamad veetorud, lisamaksu kehtestama või neile veehinda ei tõstma? Või peaks analoogiliselt suuri külmkappe maksustama, suuri baarikappe kuhu rohkem alkoholi mahub, suuri taskuid kuhu rohkem suitsupakke mahuks, ka neid maksustama?
Ei, ma ei liitu blogides ringleva raamatunimekirja omapoolse märgistamisega, sest vaevalt kedagi huvitab, mida keegi lugenud on, palju 100-st puudu on. Olen taolist infot avaldamatagi lõpmatult põnev. :-)
Lugemisjärjekorrast. Ju on see autoriti erinev, kuid Kaplinskit, kes räägib palju enda isiklikust elust, viitab varemkirjutatule, tugineb varemöeldule, lisab juba teadaolevale üha juurde, loeks ma kronoloogilises järjekorras. Sest hilisem piltide kokkupanemine ei õnnestu arvatavasti nii hästi, kui lugeda järjest, nt Kust tuli öö => Kõik on ime (lugemata, otsisin riiulist välja) => Silm. Hektor => Isale => Seesama jõgi. Lugenuks ma enne Seesama jõgit Isale, teadnuks kohe lugemise ajal, et õpetajaks on Masing, Kust tuli öö loob aluse Isale jne. Ja eks meie pisikeses kultuuriruumis pole keeruline ka, kui me räägime nüüd Kaplinskist, Ööülikoolis ja Räägivad saates räägitul, ajaleheartiklitel silma peal hoida. Raamat saab raamid, ja ma ei usu et segavad raamid, pigem ikka aitavad raamid. Kui kirjanik midagi ütleb, kuuleme natukene rohkem kui ta sel korral ütles, me teame ja tunneme teda mingil määral. Nii et, nt mina katsun edaspidi mõnd kirjanikku tõsisemalt ette võttes tema raamatuid ajalises järjestuses lugeda. (kui nüüd ikka seda alul mainitud ringlevat nimekirja veekolrd riivata, siis tõsisemat ettevõtmist vääriksid nt Kross ja Kaplinski (mõlemad ju ka Nobelile kirjanduspreemiale esitatud), Mann ja Hesse (mõlemad ka Nobeli saanud).
Viimasel ajal käib teadupärast suur kisa „kulka" ümber. Nii lehtedes kui ajaveebides. Kirjutavad nt Ilmar Raag, Andres Herkel, Olev Vaher, Johanna-Mai Vihalem. Kõik see on üks hirmutav ja jube teema.
Olen ka mina naljaviluks mõtisklenud, et mis mind Eestis hoiab, ja miks mulle Tallinn meeldib? Kõige selle kohutavates kogustes lokkava tühisuse ja labasuse kiuste on saastakanalite kõrval ETV ja Viker- ja Klassikaraadio, siin linnas on KUMU ja Estonia teater, meil on mõnus väike riik, terves meie keele- ja kultuuriruumis toimuval jõuab enamvähem silma peal hoida, sellises siduvas ruumis enam või vähem orienteeruda on tõeline nauding. Jah, Sirpi saab tellida ka nt Soome, eestikeelseid raamatuid saab samuti ka mujale tellida, kuid kui kaua võõrsil olles mind Eesti enam huvitaks? Mis mõtet on lugeda või OP-st kuulda mõne lavastaja või kunstniku mõtteid, kui ma etendusele või näitusele ei satu? Võõral maal hästi tundmiseks tuleks kohalikust elust huvituma hakata. Mis tähendaks aga mitmeaastast tühimikku, ja siin sündinud-kasvanud inimesele jääb arvatavasti võõras võõraks, minust ei saaks kunagi päris soomlast, ma ei tunneks end Soomes kunagi nii hästi kui Eestis. Minu kultuuriheerosed jäävad ikka siia.
Ehk siis, ma usun, et just kultuurielu on see, mis paljusid eestlasi siin Eestis kinni hoiab, meie teater, meie näitused, meie muusika, meie kirjandus, see „meie" on ainult ja ainult siin, selle tühise miljoni inimese peades. Ja ainus võimalus seda kultuuri elus hoida on selle meie ainsa Eesti riigi kaudu. Eesti = Eesti kultuur.
Ei, ma ei puuduta siin sporditeemat, ei taha end vihastada. Ei hakka Ummelasele kirjutatud kommentaari kordama.
