Mis oleks, kui me, siinse lehe lugejad, elaksime nüüd ja praegu kusagil Brasiilia vihmametsas, ja ei oleks inimtsivilisatsiooniga kunagi kokku puutunud. Me ei teaks, et kusagil elab veel inimesi, et on olemas selline asi nagu kirjaoskus ja elekter. Teeksime lõket, kütiksime loomi ja kasvataks lapsi. Arvatavasti oleks meie viimase aja jumalateks kummalised taevasse jutti jätvad olendid. Muidugi, elu oleks tõenäoliselt sama ilus kui siinses maailmas, kus on arvutid, raadiolained, kogu infrastruktuur ja muu kogu kama ja teadmine, mida hommiku- ja õhtumaa loonud on.
Umbes sellist võrdlust võib kasutada piltlikustades meie tänapäevaseid teaduslikke saavutusi. Jah, me võime olla nagu see suguharu seal metsas, oskamata fikseerida ja kinni püüda meid kõiki läbivaid raadiolaineid, oskamata otsida midagi, mis meie praegusest maailmast väljapoole jääb. AGA, selline võimalus ei peaks tähendama, et me haaraks kinni igast taolisest maailmakirjeldusest. Visates õhku teooria, et telepaatia toimib, on olemas toimiv „miski", „mingisugune väli", „energia", „aura", „needus" vms, ei tohiks meid eelnev mõttekäik, pelgalt püüust osa saada millestki suurest ja hoomamatust, taolisi teooriaid nende ilus uskuma panna. Teooriad vajavad kontrollimist, korratavust, metoodilist lähenemist, süstematiseerimist. Kogu eelnev Teadmine on vale ja sellele ei saagi tõeliselt uut ja õiget teadmist ehitada? Võimalik, eks hoiame silmad lahti, sageli ilmneb midagi, mis seniarvatut kummutab või kohendab. Alles ei teadnud me midagi footonist ega geenist. Aga uskumaks, et geene pole olemas või UFO-d lendavad siia valguse kiirusest suurema kiirusega, ei piisa niisama kinnitamisest, et geenide asemel on saatus ja UFOdel on nii vägev tehnoloogia, et meie saagi seda mõista.
Ehk siis, uue ja põneva teooria uskumiseks, teadaoleva hülgamiseks tuleb seda uut hoolega kontrollida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar